Kohtuasi C‑287/17

Česká pojišťovna a.s.

versus

WCZ, spol. s r.o.

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Okresní soud v Českých Budějovicích)

Eelotsusetaotlus – Äriühinguõigus – Hilinenud maksmisega võitlemine äritehingute puhul – Direktiiv 2011/7/EL – Artikli 6 lõiked 1 ja 3 – Võla sissenõudmiskulude hüvitamine – Kulud, mis on tekkinud võlgnikule meeldetuletuste saatmisest hilinenud maksmise tõttu

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (üheksas koda) 13. septembri 2018. aasta otsus

Õigusaktide ühtlustamine – Hilinenud maksmisega võitlemine äritehingute puhul – Direktiiv 2011/7 – Õigus sissenõudmiskulude hüvitamisele – Kulud, mis on tekkinud meeldetuletuste saatmisest hilinenud maksmise tõttu – Võimalus saada mõistlikku hüvitist, mis ületab kindlasummalist hüvitist

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/7, põhjendus 19 ja artikkel 6)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul artiklit 6 tuleb tõlgendada nii, et see annab võlausaldajale, kes nõuab võlgnikule tema poolt hilinenud maksmise tõttu saadetud meeldetuletustega seotud kulude hüvitamist, õiguse saada sel alusel lisaks nimetatud artikli lõikes 1 ette nähtud 40 euro suurusele kindlasummalisele hüvitisele mõistlikku hüvitist sama artikli lõike 3 tähenduses kulude osa eest, mis ületab nimetatud kindlasummalist hüvitist.

Pealegi asjaolu, et direktiivi 2011/7 põhjenduses 19 on öeldud, et selles direktiivis tuleks sätestada kindel miinimumsumma halduskulude sissenõudmise eest ja hüvitis hilinenud maksmisega seotud sisekulude eest, ei välista lisaks seda, et võlausaldajale võiks nende kulude eest maksta mõistlikku hüvitist, kui kõnealusest kindlast miinimumsummast ei piisa. Lisaks sellele, kuigi on tõsi, et kõnealuses põhjenduses on täpsustatud, et kindlasummalise hüvitise eesmärk peaks olema sissenõudmisega seotud haldus- ja sisekulude piiramine, tuleb seda siiski mõista kogu seda sama põhjendust arvesse võttes. Sellest järeldub, et asjaomase täpsustusega liidu seadusandja üksnes rõhutas, et 40 euro suuruse kindlasummalise hüvitise automaatne laad kujutab endast võlausaldaja jaoks ajendit piirata oma sissenõudmiskulusid selle summaga, välistamata samas, et võlausaldaja saab vajaduse korral nõuda suuremat, kuid mitte automaatset mõistlikku hüvitist.

(vt punktid 36–38 ja resolutsioon)