Kohtuasi C‑679/16

Menetlus, mille algatamist taotles A

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Korkein hallinto-oikeus)

Eelotsusetaotlus – Liidu kodakondsus – ELTL artiklid 20 ja 21 – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Sotsiaalkindlustus – Määrus (EÜ) nr 883/2004 – Sotsiaalabi – Haigushüvitised – Teenused puudega inimestele – Liikmesriigi kohaliku omavalitsuse üksuse kohustus osutada ühele oma elanikest riigisiseses õiguses ette nähtud isikliku abistaja teenust kõrgkooliõpingute ajal teises liikmesriigis

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 25. juuli 2018. aasta otsus

1. Sotsiaalkindlustus–Võõrtöötajad–Liidu õigusnormid–Esemeline kohaldamisala–Hõlmatud ja välja jäävad hüvitised–Eristuskriteeriumid

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikli 3 lõige 1)

2. Sotsiaalkindlustus–Võõrtöötajad–Liidu õigusnormid–Esemeline kohaldamisala–Haigushüvitised–Mõiste–Raske puudega isiku igapäevaste toimingutega kaasnevate kulude katmine eesmärgiga võimaldada sellel inimesel, kes ei ole majanduslikult aktiivne, jätkata kõrgkooliõpinguid–Väljaarvamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikli 3 lõige 1)

3. Liidu kodakondsus–Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil–Sotsiaalsed soodustused–Hüvitis, mis seisneb raske puudega isiku igapäevaste toimingutega kaasnevate kulude katmises–Hüvitise andmisest keeldumine liikmesriigis elavale raske puudega isikule, põhjusel et isik viibib teises liikmesriigis kõrgkoolis õppimise eesmärgil–Lubamatus–Põhjendatus–Puudumine

   (ELTL artiklid 20 ja 21)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 31–33)

2.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 988/2009) artikli 3 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellise hüvitise puhul nagu põhikohtuasjas kõnealune isikliku abistaja teenus, mis muu hulgas seisneb raske puudega isiku igapäevaste toimingutega kaasnevate kulude katmises eesmärgiga võimaldada sellel inimesel, kes ei ole majanduslikult aktiivne, jätkata kõrgkooliõpinguid, ei ole tegemist „haigushüvitisega“ selle sätte tähenduses ning järelikult ei kuulu see määruse kohaldamisalasse.

   (vt punkt 52 ja resolutsiooni punkt 1)

3.  ELTL artiklitega 20 ja 21 on vastuolus olukord, kus liikmesriigi elanikule, kes on raske puudega, keeldub tema elukoha omavalitsusüksus andmast sellist hüvitist nagu põhikohtuasjas kõnealune isikliku abistaja teenus, põhjusel et isik viibib teises liikmesriigis kõrgkoolis õppimise eesmärgil.

   Sellist keeldumist tuleb pidada ELTL artikli 21 lõikega 1 kõigile liidu kodanikele tagatud vabaduse liikuda ja elada teises liikmesriigis piiranguks.

   Kahtlemata on riigisiseste õigusnormidega taotletavad eesmärgid – tagada puudega noorte lühiajalise töövõimetushüvitise taotleja ja pädeva liikmesriigi vaheline tegelik seos ning säilitada riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaal – põhimõtteliselt õiguspärased eesmärgid, mis võivad õigustada piiranguid ELTL artiklis 21 ette nähtud õiguse suhtes vabalt liikuda ja elada (21. juuli 2011. aasta kohtuotsuse Stewart, C‑503/09, EU:C:2011:500, punkt 90).

   Siiski on Euroopa Kohus jõudnud järeldusele, et käesoleva kohtuotsuse eelmise punktis nimetatud eesmärkidega ei saa õigustada nõuet, et invaliidushüvitise taotleja peab riigi territooriumil viibima. Täpsemalt oli Euroopa Kohus nimelt seisukohal, et kuigi selle hüvitise taotleja elas muus kui asjaomases liikmesriigis, sai selle territooriumiga tegeliku ja piisava seose olemasolu tõendada muude teguritega kui taotleja viibimine selle liikmesriigi territooriumil enne taotluse esitamist, näiteks selle taotleja suhetega nimetatud liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemiga, nagu ka perekondliku olukorraga (21. juuli 2011. aasta kohtuotsuse Stewart, C‑503/09, EU:C:2011:500, punktid 97–102, 104 ja 109).

   Peale selle otsustas Euroopa Kohus, et see hinnang kehtib riigisisese sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu tagamise eesmärgi suhtes, sest tegelik ja piisav seos hüvitise taotleja ja pädeva liikmesriigi vahel võimaldas viimasel tagada, et kõnealuse hüvitise maksmisega seonduv majanduslik koormus ei oleks ebamõistlikult suur (21. juuli 2011. aasta kohtuotsuse Stewart, C‑503/09, EU:C:2011:500, punkt 103).

   Pealegi puudub Euroopa Kohtule esitatud toimikus mis tahes teave selle kohta, mis laadi on takistused, mis mõjutaksid kohaliku omavalitsuse üksuse poolt niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas isikliku abistaja teenuse kasutamise tingimuste järgimise kontrollimist rohkem võrreldes Soome õiguses lubatud olukorraga, kus Soome elanik kasutab samasugust isikliku abistaja teenust tööreisi või puhkuse ajal.

   Teiselt poolt selgub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et Soome valitsuse täpsustuse kohaselt ei viita praegu miski sellele, et isikliku abistaja teenuse osutamine niisugustel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võiks ohustada riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu.

   (vt punktid 66, 69–71, 74, 76 ja 79 ning resolutsiooni punkt 2)