Kohtuasi C‑203/16 P

Dirk Andres

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Riigiabi – Saksamaa maksuõigusnormid, mis käsitlevad teatavaid kahjumi ülekandmisi hilisematele maksustamisaastatele („saneerimisklausel“) – Otsus, millega abi andmise kord tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks – Tühistamishagi – Vastuvõetavus – ELTL artikli 263 neljas lõik – Isik, keda akt isiklikult puudutab – ELTL artikli 107 lõige 1 – Mõiste „riigiabi“ – Valikulisuse tingimus – Võrdlusbaasi kindlaksmääramine – Faktiliste asjaolude õiguslik kvalifitseerimine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 28. juuni 2018. aasta otsus

1. Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Isiklik puutumus – Tingimused – Komisjoni otsus, millega keelatakse sektoriaalne abikava – Selle korra alusel antud abi saajate esitatud hagi – Vastuvõetavus – Tingimused – Erilised tunnused või eriline faktiline olukord, mis hagejat kõikide teiste isikutega võrreldes iseloomustavad

   (ELTL artikli 107 lõige 1, ELTL artikli 263 neljas lõik)

2. Apellatsioonkaebus – Väited – Asjaolude ja tõendite ebaõige hindamine – Tõendite hindamise kontroll Euroopa Kohtus – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral – Vaidluse asjaolude õigusliku kvalifikatsiooni kontroll – Hõlmatus

   (ELTL artikkel 256)

3. Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus – Maksusoodustust andev meede – Eelise olemasolu kindlakstegemise võrdlusraamistik – Kriteeriumid

   (ELTL artikli 107 lõige 1)

4. Riigiabi – Mõiste – Teatavatele ettevõtjatele maksusoodustuse andmine ametiasutuste poolt – Hõlmatus – Soodustused, mis tulenevad üldkohaldatavast meetmest, mida kohaldatakse vahet tegemata kõikide ettevõtjate suhtes – Välistamine

   (ELTL artikli 107 lõige 1)

1.  Siseturuga kokkusobimatu abikava alusel antud üksikabi tegelikud abisaajad on isiklikult puudutatud komisjoni otsusest, millega see abikava tunnistati siseturuga kokkusobimatuks ja määrati abi tagasinõudmine, ning see välistab selle, et hagejat loetakse isiklikult puudutatuks ainuüksi sel põhjusel, et ta on selle abikava võimalik abisaaja. Sellest ei saa siiski tuletada, et kui analüüsitakse otsust, millega abikava tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks, siis ainus asjassepuutuv kriteerium selle hindamiseks, kas hageja on sellest otsusest ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses isiklikult puudutatud, seisneb selles, kas hageja on selle abikava alusel antud abi tegelik abisaaja või võimalik abisaaja.

   Nimelt on see kohtupraktika, mis on välja kujunenud spetsiifilises riigiabi valdkonnas, ainult konkreetse asjassepuutuva kriteeriumi eriline väljendus selle hindamisel, kas isik on aktist isiklikult puudutatud ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, mille kohaselt isik on teisele isikule adresseeritud otsusest isiklikult puudutatud siis, kui see otsus puudutab teda talle omaste tunnuste või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab.

   Seega see asjaolu, et hageja võib kuuluda või mitte kuuluda siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abikava alusel antud üksikabi tegelike abisaajate või võimalike abisaajate kategooriasse, on määrava tähtsusega selleks, et kindlaks teha, kas hageja on sellest otsusest isiklikult puudutatud, kui iga võimaluse suhtes on kindlaks tehtud, et nimetatud hageja on lisaks sellest otsusest puudutatud talle omaste tunnuste või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab.

   (vt punktid 46–48)

2.  Faktide ja tõendite hindamine ei ole iseenesest õigusküsimus, mis allub apellatsioonikaebuse raames Euroopa Kohtu kontrollile, välja arvatud juhul, kui neid fakte ja esitatud tõendeid on moonutatud. Kui Üldkohus on aga faktid tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus siiski vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Üldkohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi.

   Niisiis saab Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse raames kontrollida üksnes seda, kas Üldkohtu hinnangu käigus siseriikliku õiguse kohta, mis riigiabi valdkonnas kujutab endast faktilistele asjaoludele antavat hinnangut, on seda õigust moonutatud. Seevastu, kuna apellatsioonkaebuse raames selle analüüsimine, kuidas Üldkohus selle liikmesriigi õiguse normi Euroopa Liidu õiguse sätte seisukohast õiguslikult kvalifitseeris, kujutab endast õigusküsimust, siis see kuulub Euroopa Kohtu pädevusse.

   (vt punktid 77 ja 78)

3.  Meetme valikulisuse tingimuse hindamiseks tuleb kindlaks teha, kas kõnealune liikmesriigi meede on konkreetset õiguslikku raamistikku arvestades selline, et see soodustab teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist võrreldes teiste ettevõtjatega, kes on asjaomase abikava eesmärki arvestades sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras ning keda koheldakse erineval viisil, mida võib sisuliselt pidada diskrimineerivaks. Kui kõnealune meede on abikava, mitte individuaalne abi, siis peab komisjon tõendama, et kuigi meede annab küll üldise ulatusega eelise, teeb see seda ainult teatavate ettevõtjate või tegevusvaldkondade huvides.

   Komisjon peab siseriikliku maksumeetme „valikuliseks“ kvalifitseerimisel esmalt kindlaks tegema, milline on asjaomases liikmesriigis kohaldatav üldine või „tavapärane“ maksustamissüsteem, ja seejärel tuvastama, et kõnealune maksumeede kaldub üldisest süsteemist kõrvale, kuna see eristab ettevõtjaid, kes üldise süsteemi eesmärgi seisukohast on sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras.

   Meetmed, mis eristavad kõnealuse õigusliku regulatsiooni eesmärgi seisukohast sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras olevaid ettevõtjaid ja mis on seega a priori valikulised, ei ole siiski mõistega „riigiabi“ hõlmatud, kui asjaomane liikmesriik suudab tõendada, et vahetegemine on põhjendatud, kuna see tuleneb selle süsteemi olemusest või ülesehitusest, millesse meetmed kuuluvad.

   Valikulisuse tingimuse analüüsi puhul tuleb seega põhimõtteliselt eelnevalt kindlaks määrata võrdlusbaas, kuhu asjaomane meede kuulub ja see võrdlusbaasi määratlemine on erilise tähtsusega maksumeetmete korral, sest soodustuse enese olemasolu saab tuvastada vaid võrdlemisel „tavalise“ maksustamisega.

   Kõigi sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras olevate ettevõtjate kindlakstegemine sõltub sellest, kuidas eelnevalt määratletakse õiguskord, mille eesmärki arvesse võttes tuleb vajaduse korral analüüsida selliste ettevõtjate vastava faktilise ja õigusliku olukorra sarnasust, kes kõnealuse meetmega seatakse soodsasse olukorda ja kes mitte.

   Maksusüsteemi „valikulisena“ määratlemine ei sõltu siiski sellest, et maksusüsteem on üles ehitatud nii, et ettevõtjatel, kes võivad saada valikulise soodustuse, on üldiselt samasugused maksukohustused kui teistel ettevõtjatel, kuid neile kohaldatakse erandeid, nii et valikuline soodustus kujutab endast erinevust tavapärase maksukoorma ja esimesena nimetatud ettevõtjate maksukoorma vahel.

   (vt punktid 83, 84, 86–92, 103 ja 104)

4.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 85)