Kohtuasi C‑433/15

Euroopa Komisjon

versus

Itaalia Vabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Piim ja piimatooted – Piima lisatasu – Turustusaastad 1995/1996–2008/2009 – Määrus (EÜ) nr 1234/2007 – Artiklid 79, 80 ja 83 – Määrus (EÜ) nr 595/2004 – Artiklid 15 ja 17 – Rikkumine – Tasu tegelik maksmata jätmine ettenähtud tähtaegade jooksul – Tasu maksmata jätmise korral selle sisse nõudmata jätmine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (neljas koda) 24. jaanuari 2018. aasta otsus

1. Põllumajandus–Ühine turukorraldus–Piim ja piimatooted–Piima lisatasu–Jaotamine ja sissenõudmine–Liikmesriikide kohustused–Kohustuste rikkumine–Põhjendamine õiguslike ja poliitiliste probleemidega liidu tasandil–Lubamatus

   (Nõukogu määrus nr 3950/92, artiklid 1 ja 2; määrus nr 1788/2003, artikkel 4, ja määrus nr 1234/2007, artiklid 79, 80 ja 83; komisjoni määrus nr 536/93, artikkel 7, ja määrus nr 1392/2001, artikli 11 lõiked 1 ja 2; komisjoni määrus nr 595/2004, muudetud määrusega nr 1468/2006, artiklid 15 ja 17)

2. Põllumajandus–Ühine turukorraldus–Piim ja piimatooted–Piima lisatasu–Jaotamine ja sissenõudmine–Liikmesriikide hoolsuskohustus–Ulatus

   (ELL artikli 4 lõige 3)

3. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi–Kohustuste rikkumise tõendamine–Komisjoni tõendamiskoormis–Kohustuse rikkumist tõendavate asjaolude esitamine–Tõendamiskohustuse üleminek asjaomasele liikmesriigile

   (ELTL artikkel 258)

4. Liikmesriigid–Kohustused–Kohustuste rikkumine–Siseriiklikust õigusest tulenev põhjendus–Lubamatus

   (ELTL artikkel 258)

1.  Liikmesriik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad määruse nr 3950/92, millega piima- ja piimatootesektoris kehtestatakse lisamaks, artiklitest 1 ja 2, määruse nr 1788/2003, millega kehtestatakse tasu piima- ja piimatootesektoris, artiklist 4, määruse nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus), artiklitest 79, 80 ja 83, määruse nr 536/1993, milles sätestatakse piima- ja piimatootesektori lisatasu kohaldamise üksikasjalikud rakenduseeskirjad, artiklist 7, määruse nr 1392/2001, milles sätestatakse määruse nr 3950/92 üksikasjalikud rakenduseeskirjad, artikli 11 lõigetest 1 ja 2, ning määruse nr 595/2004, milles sätestatakse määruse nr 1788/2003 rakenduseeskirjad (muudetud määrusega nr 1468/2006), artiklitest 15 ja 17, kui ta ei taga, et piima lisatasuna maksmisele kuuluvad summad aastatel, mil see tasu tegelikult kehtis, maksavad tegelikult need tootjad, kes on osalenud konkreetsetes ületootmise juhtudes, et selle maksab kokkuostja või otseturustamise korral tootja õigel ajal pärast seda, kui ta on saanud teate maksmisele kuuluva summa kohta või kui tasu ei makstud ettenähtud tähtaja jooksul, et see oleks registreeritud ja võimalusel nõutud nendelt kokkuostjatelt või tootjatelt sisse sundtäitmise korras.

   Nimelt määruse nr 3950/92 artikli 2 lõike 1 kohaselt jaotatakse selle määruse artiklis 1 sätestatud lisatasu nende tootjate vahel, kes on tootmiskvootide ületamise juhtudes osalenud. Lisatasu selline jaotamine on ette nähtud ka määruse nr 1788/2003 artiklis 4 ning määruse nr 1234/2007 artiklites 79, 80 ja 83. Vastavalt määruse nr 536/93 artiklile 7, määruse nr 1392/2001 artikli 11 lõigetele 1 ja 2 ning määruse nr 595/2004 artiklitele 15 ja 17 on liikmesriigid kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada tasu – kui maksetähtajast ei peeta kinni, siis koos intressiga – nõuetekohane sissenõudmine ja tegelik jaotamine ületurustanud tootjate vahel. Asjaoluga, et piima lisatasu regulatsioon tekitas õiguslikke ja poliitilisi probleeme Euroopa Liidu tasandil ja et see tuli lõppkokkuvõttes uuega asendada, ei saa kuidagi põhjendada seda, et liikmesriigid ei võta kõiki vajalikke meetmeid selle tõhususe tagamiseks riigi tasandil.

   (vt punktid 40, 41 ja 57 ning resolutsiooni punkt 1)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 42)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 43 ja 44)

4.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 56)