Kohtuasi C‑256/16

Deichmann SE

versus

Hauptzollamt Duisburg

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Finanzgericht Düsseldorf)

Eelotsusetaotlus – Vastuvõetavus – Dumpinguvastased meetmed – Varasemad määrused kehtetuks tunnistava Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vastu võetud määruse kehtivus – Täitmiskohustus – Õiguslik alus – Määrus (EÜ) nr 1225/2009 – Artikkel 14 – Dumpinguvastase tollimaksu sissenõudmise korra kehtestamine liikmesriikide poolt – Liikmesriigi tollile antud korraldus peatada dumpinguvastase tollimaksu tagasi maksmine – Kehtetuks tunnistatud määruste aluseks olnud menetluse jätkamine – Artikkel 10 – Tagasiulatuva jõu puudumine – Ühenduse tolliseadustik – Artikkel 221 – Aegumine – Artikkel 236 – Tollimaksu, mis ei tulene seadusest, tagasi maksmine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kolmas koda) 15. märtsi 2018. aasta otsus

1. Eelotsuse küsimused–Kehtivuse hindamine–Sellise määruse kehtivus, mida ei ole ELTL artikli 263 alusel vaidlustatud–Enne sellise määruse vastuvõtmist põhikohtuasjas esitatud hagi–Määrusele, mille tuginetakse põhikohtuasjas hageja vastu–Vastuvõetavus

   (ELTL artikli 263 neljas ja kuues lõik ning artikli 267 punkt b)

2. Ühine kaubanduspoliitika–Dumpinguvastane kaitse–Dumpinguvastane menetlus–Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 alusel kehtestatud dumpinguvastane tollimaks–Kohtuotsus, millega tunnistatakse kehtetuks dumpinguvastase tollimaksu kehtestavad määrused–Kehtetuks tunnistava kohtuotsuse täitmiseks kehtestatud määrus–Sellise määruse vastuvõtmine dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 alusel–Lubatavus

   (Nõukogu määrus nr 1225/2009, artikkel 23)

3. Ühine kaubanduspoliitika–Dumpinguvastane kaitse–Dumpinguvastane menetlus–Kohtuotsus, millega tunnistatakse kehtetuks dumpinguvastase tollimaksu kehtestavad määrused–Kehtetuks tunnistava kohtuotsuse täitmiseks kehtestatud määrus–Määrus, mis kohustab liikmesriigi ametiasutusi peatama asjaomase dumpinguvastase tollimaksu sissenõudmine–Lubatavus

   (Nõukogu määrus nr 2913/92, artikli 236 lõige 1 ja määrus nr 1225/2009, artikli 14 lõige 1)

4. Ühine kaubanduspoliitika–Dumpinguvastane kaitse–Dumpinguvastane menetlus–Kohtuotsus, millega tunnistatakse kehtetuks dumpinguvastase tollimaksu kehtestavad määrused–Kehtetuks tunnistava kohtuotsuse täitmiseks kehtestatud määrus–Kehtetuks tunnistatud määrustele eelnenud menetlus jätkamine eesmärgiga kehtestada uuesti dumpinguvastane tollimaks–Lubatavus–Tingimused

   (Nõukogu määrus nr 2913/92, artikli 221 lõige 3 ja määrus nr 384/96, artikli 10 lõige 1)

5. Ühine kaubanduspoliitika–Dumpinguvastane kaitse–Dumpinguvastane menetlus–Kohtuotsus, millega tunnistatakse kehtetuks dumpinguvastase tollimaksu kehtestavad määrused–Kehtetuks tunnistava kohtuotsuse täitmiseks kehtestatud määrus–Institutsioonide kaalutlusõigus–Ulatus–Kohtulik kontroll–Piirid

   (ELTL artikkel 266; nõukogu määrus nr 1225/2009)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 38–42)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 45–55)

3.  Vastab tõele, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb siis, kui Euroopa Kohus tunnistab kehtetuks sellised dumpinguvastase tollimaksu kehtestavad määrused nagu lõplik määrus ja pikendamismäärus käsitada seda tollimaksu nii, et see ei tulene seadusest tolliseadustiku artikli 236 tähenduses, ja liikmesriigi toll peab selle üldjuhul tagasi maksma selleks kehtestatud tingimustel (vt selle kohta 27. septembri 2007. aasta kohtuotsus, Ikea Wholesale, C‑351/04, EU:C:2007:547, punktid 66–69, ja 18. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus, Wortmann, C‑365/15, EU:C:2017:19, punkt 34).

   Siiski tuleb Euroopa Kohtu tühistava kohtuotsuse täpne ulatus ja seega sellest tulenevad kohustused kindlaks määrata juhtumipõhiselt, arvestades lisaks selle kohtuotsuse resolutsioonile ka kohtuotsuses esitatud põhjendusi, mis kujutavad endast selle alust (vt selle kohta 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus, CM Eurologistik ja GLS, C‑283/14 ja C‑284/14, EU:C:2016:57, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

   Neil põhjustel tuleb tõdeda, et 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsuse C & J Clark International ja Puma (C–659/13 ja C–34/14, EU:C:2016:74) täitmise kohustuse järgimiseks võis komisjon õiguspäraselt asuda seisukohale, et ta peab asjaomaste eksportivate tootjate taotlused läbi vaatama, selgitamaks välja, kas nende puhul kohaldatava lõplikust määrusest ja pikendamismäärusest tulenev dumpinguvastane tollimaks tulnuks kindlaks määrata madalama määraga, kui neis kahes määruses on ette nähtud.

   Sellises kontekstis ei saa tolliseadustiku artiklit 236 tõlgendada nii, et see keelab komisjonil kehtestada korraldust teha otsus dumpinguvastase tollimaksu tagasimaksmise taotluse kohta pärast menetluse lõppu, mille konkreetne eesmärk on võimaldada komisjonil see vahe välja arvutada.

   (vt punktid 62, 63, 68 ja 69)

4.  Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida võimaluse kohta jätkata lõpliku määruse ja pikendamismääruse vastuvõtmise menetlust eesmärgiga uuesti kehtestada viimati nimetatud määrustega kehtestatud dumpinguvastane tollimaks selle esialgseks kehtivusajaks, et kui Euroopa Kohtu otsusega tunnistatakse kehtetuks või tühistatakse dumpinguvastase tollimaksu kehtestanud määrus, siis on institutsioonil, kelle ülesanne on selle kohtuotsuse täitmine, võimalus jätkata selle määruse vastuvõtmise menetlust isegi siis, kui sellist võimalust ei ole kohaldatavates õigusaktides sõnaselgelt ette nähtud (vt selle kohta 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus, CM Eurologistik ja GLS, C‑283/14 ja C‑284/14, EU:C:2016:57, punktid 51 ja 52). Lisaks sellele tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et välja arvatud juhul, kui tuvastatud rikkumine toob endaga kaasa kogu menetluse õigusvastasuse, on asjaomasel institutsioonil võimalus kehtetuks tunnistatud või tühistatud õigusakti asendava uue akti vastuvõtmiseks jätkata menetlust selles etapis, milles rikkumine toimus (28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus, CM Eurologistik ja GLS, C‑283/14 ja C‑284/14, EU:C:2016:57, punkt 51).

   Mis järgmiseks puutub küsimusse, kas tagasiulatuva jõu puudumist reguleerivaid õigusnorme arvestades on selline menetluse jätkamine lubatud juhul, kui asjaomane tollimaks on aegunud, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kui liidu institutsioon kasutab võimalust jätkata käesoleva kohtuotsuse punktides 73 ja 74 nimetatud menetlust, siis peab ta õiguse ajalist kohaldamist puudutavaid põhimõtteid järgides kohaldama materiaalõigusnorme, mis kehtisid kehtetuks tunnistatud või tühistatud õigusaktis käsitletud asjaolude asetleidmise ajal (vt selle kohta 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus, komisjon vs. McBride jt, C‑361/14 P, EU:C:2016:434, punkt 40).

   Vastavalt määruse nr 384/96 artikli 10 lõikele 1 ei tohi menetluse jätkamine, mis käesoleval juhul toimus vaidlusaluse määruse alusel, viia niisiis selleni, et selle menetluse tulemusel lõpliku määruse ja pikendamismääruse asendamiseks vastu võetud määrus kehtestab uuesti dumpinguvastase tollimaksu, mida kohaldatakse kaubale, mis lubati vabasse ringlusse enne nende määruste jõustumise kuupäeva. Seevastu ei välista määruse nr 384/96 artikli 10 lõike 1 sõnastus võimalust jätkata menetlust juhul, kui asjaomane tollimaks on enne seda kuupäeva aegunud, tingimusel et see tollimaks kehtestatakse uuesti selle esialgse kehtivusaja jooksul ja seega käesoleval juhul sellise kauba suhtes, mis lubati vabasse ringlusse pärast lõpliku määruse ja pikendamismääruse jõustumist.

   Mis lõpuks puutub tolliseadustiku artikli 221 lõikes 3 ette nähtud normi, siis tuleb meenutada, et selle eesmärk on tõepoolest mitte üksnes ära hoida võimalus, et võlgnikule teatatakse tollimaksu summa pärast kolme aasta möödumist tema tollivõla tekkimisest, vaid ka ette näha selle tollivõla enda aegumine selle tähtaja möödumisel (vt selle kohta 23. veebruari 2006. aasta kohtuotsus, Molenbergnatie, C‑201/04, EU:C:2006:136, punktid 39 ja 41).

   Kuid nagu Euroopa Kohus on juba varem sedastanud, kohaldub see norm tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 sõnastuse kohaselt siiski ainult võlgnikule tollivõla summa teatamise suhtes ning seda normi rakendab seetõttu ainult liikmesriigi toll, kelle ülesanne see teatamine on (vt selle kohta 13. märtsi 2003. aasta kohtuotsus, Madalmaad vs. komisjon, C‑156/00, EU:C:2003:149, punktid 63 ja 64).

   (vt punktid 73, 74, 76–78, 80 ja 81)

5.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 86‑91)