Kohtuasi C‑290/16

Air Berlin plc & Co. Luftverkehrs KG

versus

Bundesverband der Verbraucherzentralen und Verbraucherverbände – Verbraucherzentrale Bundesverband eV

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof)

Eelotsusetaotlus – Transport – Liidus lennuteenuste osutamist käsitlevad ühiseeskirjad – Määrus (EÜ) nr 1008/2008 – Hinnakujundussätted – Artikli 22 lõige 1 – Artikli 23 lõige 1 – Avalikkusele pakutavate hindade esitamisel nõutav teave – Kohustus ära näidata maksude, tasude, lisatasude või lõivude tegelik suurus – Hinnakujundamise vabadus – Reisija poolt lennu broneeringu tühistamise või lennule ilmumata jätmise korral töötlustasu nõudmine – Tarbijakaitse

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (neljas koda) 6. juuli 2017. aasta otsus

1. Transport–Õhutransport–Liidus lennuteenuste osutamist käsitlevad ühiseeskirjad–Määrus nr 1008/2008–Hinnakujundus–Reisijatele pakutavate hindade esitamisel nõutav teave–Kohustus näidata piletihindandest eraldi ära avalikkusel maksta tulevate maksude, tasude, lisatasude või lõivude tegelik suurus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1008/2008, artikli 23 lõike 1 kolmas lause)

2. Transport–Õhutransport–Liidus lennuteenuste osutamist käsitlevad ühiseeskirjad–Määrus nr 1008/2008–Hinnakujundus–Hinnakujundamise vabadus–Lennutranspordilepingute tüüptingimustes esinev klausel, mis võimaldab nõuda töötlustasu klientidelt, kes on oma broneeringu tühistanud või kes ei ole ilmunud lennule–Riigisisesed õigusnormid, mis võtavad üle tarbijakaitsealased liidu õiguse sätted, mis võimaldavad niisuguse klausli kehtetuks tunnistada–Lubatavus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1008/2008, artikli 22 lõige 1)

1.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta artikli 23 lõike 1 kolmandat lauset tuleb tõlgendada nii, et oma piletihindu avaldades peavad lennuettevõtjad eraldi ära näitama summad, mille kliendid peavad selle määruse artikli 23 lõike 1 kolmanda lause punktides b, c ja d nimetatud maksude, lennujaamatasude ja muude tasude, lisatasude ja lõivude näol tasuma, ja seega ei või need elemendid isegi osaliselt sisalduda nimetatud määruse artikli 23 lõike 1 kolmanda lause punkti a kohases piletihinnas.

   Seda tõlgendust kinnitab nii selle määrusega, kuhu põhikohtuasjas käsitletav säte kuulub, taotletud eesmärkide kui ka selle määruse konteksti analüüs. Määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõikega 1 soovitakse eeskätt tagada liikmesriigi territooriumil asuvast lennujaamast väljuvate lennuteenuste hinna kohta teave ja selle läbipaistvus ning seeläbi aidata tagada neid teenuseid kasutavate klientide kaitse. Hindadest teavitamise ja hindade läbipaistvuse tagamise eesmärki ei saavutataks, kui määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõike 1 kolmandat lauset tuleks tõlgendada nii, et see pakub lennuettevõtjatele valikuvõimaluse kas arvata maksud, lennujaamatasud ja muud tasud, lisatasud ning lõivud piletihinna sisse või märkida need erinevad elemendid ära eraldi.

   Pealegi võtaks määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõike 1 kolmanda lause erinev tõlgendamine sellelt sättelt kogu tema kasuliku mõju. Ühelt poolt viiks määruse nr 1008/2008 artikli 23 lõike 1 kolmanda lause punktides b–d loetletud elementide osaline piletihinna sisse arvamine selleni, et esitatakse vaid summad, millel puudub seos tegelikkusega. Teisalt mõjuks nende elementide täielik piletihinna sisse arvamine nii, et piletihinnana ära märgitud summa võiks võrduda lõpliku hinnaga. Lõpliku hinna esitamise kohustus on aga juba ette nähtud selle määruse artikli 23 lõike 1 teises lauses.

   (vt punktid 29–32 ja 36 ning resolutsiooni punkt 1)

2.  Määruse nr 1008/2008 artikli 22 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes üle võtva liikmesriigi õigusnormi kohaldamine viib tüüptingimustes sisalduva sellise tingimuse tühistamiseni, mis võimaldab nõuda eraldi kindlasummalist töötlustasu klientidelt, kes ei ole ilmunud lennule või kes on oma broneeringu tühistanud.

   Seega on tegemist tarbijakaitse ülddirektiiviga, mida tuleb kohaldada kõigis majandustegevuse valdkondades. Selles kontekstis võib nimetatud direktiiv olla lennuteenuste valdkonnas, mida reguleerib määrus nr 1008/2008, mittekohaldatav üksnes tingimusel, et see on selles määruses selgelt ette nähtud. Määruse nr 1008/2008 hinnakujundamise vabadust käsitleva artikli 22 ega nimetatud määruse teiste sätete sõnastus ei võimalda niisugust järeldust teha, kuigi direktiiv 93/13 oli selle määruse vastuvõtmise ajal juba kehtiv.

   Samuti ei saa määruse nr 1008/2008 artikli 22 lõike 1 eesmärgist järeldada, et lennuveolepingutele ei kehti nõue järgida üldeeskirju, mis kaitsevad tarbijaid ebaõiglaste tingimuste eest. Nii oli nõukogu 23. juuli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2409/92 piletihindade ja lastitariifide kohta (EÜT 1992, L 240, lk 15; ELT eriväljaanne 07/01, lk 427), mis tunnistati kehtetuks määrusega nr 1008/2008, põhjenduses 5 märgitud, et „tarbijate ja tööstuse huvides on asjakohane täiendada vaba hinnakujundust piisavate ohutusabinõudega“.

   18. septembri 2014. aasta kohtuotsus Vueling Airlines (C‑487/12, EU:C:2014:2232) ei saa viia teistsuguse järelduseni. Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et määruse nr 1008/2008 artikli 22 lõikega 1 on vastuolus niisugune õigusnorm, nagu käsitletakse selles kohtuasjas, mille eesmärk on kõikidel juhtudel kohustada lennuettevõtjaid vedama oma reisijate registreeritud pagasit, ilma et neil oleks võimalik nõuda selle veo eest lisatasu. Seevastu ei ole Euroopa Kohus mingil moel sedastanud, et hinnakujundamise vabadusega on üldiselt vastuolus mis tahes tarbijakaitseeeskirjade kohaldamine.

   Seega ei ole võimalik nimetatud kohtuotsusest järeldada, et määruse nr 1008/2008 artikli 22 lõikega 1 on vastuolus niisuguste liikmesriigi õigusnormide kohaldamine, millega võetakse üle tarbijakaitsealased liidu õigusnormid nagu direktiiv 93/13.

   Eeltoodud kaalutlustest järeldub, et liidusiseste lennuteenuste hinnakujundamise vabadus, mis on sätestatud määruse nr 1008/2008 artikli 22 lõikes 1, ei saa takistada niisuguse siseriikliku õigusnormi kohaldamist lennuveolepingu tingimustele. Vastupidise vastuse tagajärjel jääksid tarbijad ilma direktiivist 93/13 tulenevatest õigustest lennuteenuste hinnakujunduse valdkonnas ja lennuettevõtjatel oleks igasuguse kontrollita võimalik panna reisijatega sõlmitavatesse lepingutesse sisse ebaõiglasi tingimusi hinnakujunduse kohta.

   (vt punktid 44–52 ja resolutsiooni punkt 2)