Kohtuasi C‑20/16

Wolfram Bechtel

ja

Marie-Laure Bechtel

versus

Finanzamt Offenburg

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesfinanzhof)

Eelotsusetaotlus – Töötajate vaba liikumine – Muus liikmesriigis kui elukohaliikmesriik saadud tulu – Progresseeruva maksumäära klausliga maksust vabastamise meetod elukohaliikmesriigis – Vanaduspensionikindlustuse ja ravikindlustuse maksed, mis on kinni peetud muus liikmesriigis kui elukohaliikmesriik saadud tulult – Nende maksete mahaarvamine – Maksuvaba tuluga otsese seose puudumisega seotud tingimus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kümnes koda) 22. juuni 2017. aasta otsus

1. Isikute vaba liikumine–Töötajad–Võrdne kohtlemine–Erandid–Avalikus teenistuses töötamine–Piirid

   (ELTL artikkel 45)

2. Isikute vaba liikumine–Töötajad–Võrdne kohtlemine–Tulumaks–Topeltmaksustamise vältimise leping, mis näeb ette progresseeruva maksumäära klausliga maksust vabastamise meetodi elukohaliikmesriigis–Liikmesriigis elav maksukohustuslane, kes töötab teise liikmesriigi avalikus teenistuses–Sellel maksukohustuslasel õiguse puudumine arvata oma elukohariigis tulumaksuga maksustatavast summast maha sissemakseid vanaduspensioni- ja ravikindlustusse, mis on tema palgast kinni peetud tema töökoha liikmesriigis–Lubamatus–Põhjendatus–Puudumine

   (ELTL artikkel 45)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 33–35)

2.  ELTL artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt selles liikmesriigis elav ja teise liikmesriigi avalikus teenistuses töötav maksukohustuslane ei saa – erinevalt tema elukohaliikmesriigis tasutavatest sarnastest sotsiaalkindlustusmaksetest – arvata oma elukohariigis tulumaksuga maksustatavast summast maha sissemakseid vanaduspensioni- ja ravikindlustusse, mis on tema palgast kinni peetud tema töökoha liikmesriigis, kui nende kahe liikmesriigi vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingu kohaselt ei tohi palka maksustada töötaja elukohariigis ja see kõrgendab ainult muude tulude suhtes kohaldatavat maksumäära.

   Residendist maksukohustuslasele nende soodustuste andmisest keeldumist, mis tulenevad tema isikliku ja perekondliku olukorraga arvestamisest nii, et erikuludena arvatakse maha sellised täiendava ravi- ja vanaduspensionikindlustuse maksed nagu põhikohtuasjas käsitletavad, ei saa seega põhjendada maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotusega seotud põhjustega ega maksusüsteemi ühtsuse tagamisega.

   (vt punktid 79 ja 80 ning resolutsioon)