Kohtuasi C‑625/15 P

Schniga GmbH

versus

Ühenduse Sordiamet (CPVO)

Apellatsioonkaebus – Ühenduse sordikaitse – Ühenduse sordikaitse taotlus – Õunasort „Gala Schnitzer“ – Registreerimiskatsed – Ühenduse Sordiameti (CPVO) haldusnõukogu väljaantud kontrollisuunised – Määrus (EÜ) nr 1239/95 – Artikli 23 lõige 1 – CPVO juhataja pädevus – Eristava tunnuse lisamine pärast registreerimiskatsete tegemist – Tunnuse püsivus kahe kasvutsükli vältel

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 8. juuni 2017. aasta otsus

1. Põllumajandus–Ühtsed õigusaktid–Taimesortide kaitse–Registreerimiskatsed–Ühenduse Sordiameti kaalutlusõigus–Ulatus–Piirid

   (Nõukogu määrus nr 2100/94, artikli 7 lõige 1 ja artikli 56 lõige 2)

2. Põllumajandus–Ühtsed õigusaktid–Taimesortide kaitse–Kaebemenetlus–Ühenduse Sordiameti otsuse peale apellatsiooninõukogule esitatud kaebus–Nõukogu kaalutlusõigus seoses juhtumi läbivaatamisega–Piirid

   (Nõukogu määrus nr 2100/94, artikkel 72)

3. Põllumajandus–Ühtsed õigusaktid–Taimesortide kaitse–Registreerimiskatsed–Ühenduse Sordiameti juhataja õigus lisada uus tunnus–Teostamise tingimused–Uue tunnuse lisamine pärast registreerimiskatsete tegemist–Lubatavus–Õiguskindluse põhimõtte rikkumine–Puudumine

   (Nõukogu määrus nr 2100/94, artikli 56 lõige 2; komisjoni määrus nr 1239/95, artikli 22 lõige 1 ja artikli 23 lõige 1)

1.  Ühenduse Sordiameti (CPVO) ülesannet iseloomustab see, et ühenduse sordikaitse taotluste hindamise tingimused on teaduslikult ja tehniliselt keerukad, mistõttu tuleb tunnustada CPVO ulatuslikku kaalutlusõigust oma ülesannete täitmisel. See ulatuslik kaalutlusõigus hõlmab eeskätt teatava sordi eristatavuse kontrollimist määruse nr 2100/94 ühenduse sordikaitse kohta artikli 7 lõike 1 tähenduses.

   Ulatuslik kaalutlusõigus, mis on CPVO‑l oma ülesannete täitmisel, ei saa siiski võimaldada tal lahti öelda tehnilistest eeskirjadest, mis reguleerivad registreerimiskatete tegemist, ilma et ta rikuks seejuures temal lasuvat hea halduse, hoolsuse ja erapooletuse kohustust. Lisaks sellele kinnitab nende eeskirjade siduvust, sealhulgas CPVO‑le, määruse nr 2100/94 artikli 56 lõige 2, mis nõuab registreerimiskatsete tegemist kooskõlas nende eeskirjadega. Seega tuvastab apellatsiooninõukogu õigesti, et CPVO on andnud kandidaatsordile ühenduse kaitse mittenõuetekohaste registreerimiskatsete alusel, kui see kaitse on antud nii, et CPVO käsutuses ei ole teavet, millest nähtuks, et kandidaatsordi täiendavat tunnust on katsetatud kahe kasvutsükli vältel; seeläbi rikutakse CPVO kehtestatud tehnilisi protokolle.

   (vt punktid 46 ja 78–80)

2.  Ehkki Ühenduse Sordiameti (CPVO) apellatsiooninõukogul on tõepoolest kaalutlusõigus seoses küsimusega, kas õigem on teha ise taotluse kohta otsus või anda juhtum edasiseks lahendamiseks üle CPVO pädevale talitusele, ei muuda see kuidagi tõsiasja, et kui ta otsustab kasutada CPVO pädevusse kuuluvaid mis tahes volitusi, siis peab ta hoolikalt ja erapooletult analüüsima kõiki ühenduse sordikaitse taotluse asjakohaseid tegureid ning koguma kõik vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud oma kaalutlusõiguse teostamiseks. Nimelt on CPVO kui Euroopa Liidu amet allutatud hea halduse põhimõttele. Peale selle tuleb tal tagada läbiviidavate menetluse tõrgeteta sujumine ja tõhusus.

   (vt punktid 47 ja 84)

3.  Määruse nr 2100/94 ühenduse sordikaitse kohta artikli 56 lõike 2 ja määruse nr 1239/95, milles sätestatakse määruse nr 2100/94 rakenduseeskirjad seoses menetlusega Ühenduse Sordiametis (CPVO), artikli 22 lõike 1 ja artikli 23 lõike 1 alusel on CPVO juhatajal volitus lisada kandidaatsordi registreerimiskatsete tarvis uus tunnus. Ainult paindlikkus, mille annab selline volitus, võimaldab tagada ühenduse kaitse andmise menetluse objektiivsuse. Nii ei saa ühenduse sordikaitse taotlust tagasi lükata ainult seepärast, et katsetatava sordi tunnust, mis tuvastati registreerimiskatsete käigus ja mis on otsustava tähtsusega selle hindamisel, kas kõnealune sort on teistest sortidest eristatav, ei ole nimetatud ei taotleja täidetud tehnilises ankeedis ega asjakohastes kontrollisuunistes ja protokollides. Arvestades CPVO puhul tunnustatud ulatuslikku kaalutlusõigust, võib ta võtta arvesse faktilisi asjaolusid, millele pooled on viidanud hilinenult, ja tõendeid, mille pooled on esitanud hilinenult, kui ta peab seda vajalikuks. Tema sellise õiguse olemasolu peab olema võimalik tunnustada a fortiori siis, kui sordi eristatavuse hindamisel asjakohased elemendid tuvastatakse objektiivse menetluse raames, mida kujutavad endast CPVO tellitud ja siseriikliku kontrolliasutuse tehtud registreerimiskatsed.

   Seoses küsimusega, mis hetkel võib CPVO juhataja teostada oma määruse nr 1239/95 artikli 23 lõikes 1 ette nähtud pädevust, tuleb märkida, et ei selle määruse ega määruse nr 2100/94 sätted ei keela uut tunnust lisada pärast registreerimiskatsete tegemist, kui selline tunnus tuvastati kõnealuste katsete raames. Sellega seoses ei saa asjaolu, et juhataja lisab uue tunnuse, mille olemasolu tuvastati alles sordi registreerimiskatsete käigus, kujutada endast iseenesest õiguskindluse põhimõtte rikkumist kolmanda isiku seisukohast, kelle kaitstud sort valiti nende katsete huvides võrdlussordiks. Nimelt ei saa selline kolmas isik tugineda õiguspärasele ootusele seoses kõnealuste katsete ulatusega ning katsetatavate eristavate tunnuste laadiga.

   (vt punktid 52, 55–57, 61 ja 66)