Kohtuasi C-411/15 P

Timab Industries
ja
Cie financière et de participations Roullier (CFPR)

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Keelatud kokkulepped – Loomasöödas kasutatavate fosfaatide Euroopa turg – Müügikoguste jaotamine, hindade ja müügitingimuste kooskõlastamine ning tundliku kaubandusteabe vahetamine – Hagejate loobumine kokkuleppemenetlusest – Kohtu täielik pädevus – Õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise kaitse – Menetluse mõistlik kestus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kümnes koda) 12. jaanuari 2017. aasta otsus

1. Kohtumenetlus–Suuline menetlus–Menetluse uuendamine–Tingimused

   (Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 23; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 83)

2. Apellatsioonkaebus–Väited–Tõendite hindamise kontroll Euroopa Kohtus–Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral–Õiguse üldpõhimõtete ja tõendamise alal kohaldatavate õigusnormide järgimise kontroll

   (ELTL artikkel 256; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)

3. Konkurents–Haldusmenetlus–Teabenõue–Kaitseõigused–Õigus keelduda andmast vastust, mis tähendaks rikkumise tunnistamist

   (Nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 18)

4. Konkurents–Trahvid–Summa–Kindlaksmääramine–Trahvi määramata jätmine või vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest–Sellise tegevuse vajalikkus, mis aitas komisjonil rikkumist tuvastada–Komisjoni kaalutlusõigus

   (Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni tatis 2002/C 45/03)

5. Apellatsioonkaebus–Väited–Faktiliste asjaolude ebaõige hindamine–Vastuvõetamatus–Asjaolude ja tõendite hindamise kontroll Euroopa Kohtus–Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral

   (ELTL artikli 256 lõige 1; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)

6. Konkurents–Trahvid–Summa–Kindlaksmääramine–Komisjoni kaalutlusõigus–Kohtulik kontroll–Liidu kohtu täielik pädevus–Ulatus

   (ELTL artiklid 261 ja 263; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 31; komisjoni teatised 2002/C 45/03 ja 2006/C 210/02, punkt 29)

7. Konkurents–Haldusmenetlus–Kokkuleppemenetlus–Trahvivahemiku märkimine–Ühe ettevõtja loobumine kokkuleppemenetlusest–Komisjoni poolt selle trahvivahemiku kohaldamata jätmine lõplikus otsuses–Lubatavus–Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine–Puudumine

   (Nõukogu määrus nr 1/2003; komisjoni teatised 2002/C 45/03 ja 2006/C 210/02, punkt 29)

8. Apellatsioonkaebus–Väited–Õigusnormi väidetava rikkumise määratlemata jätmine–Ebatäpne väide–Vastuvõetamatus

   (ELTL artikli 256 lõike 1 teine lõik; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 168 lõike 1 punkt d)

9. Apellatsioonkaebus–Väited–Asjaolude ja tõendite hindamise kontroll Euroopa Kohtus–Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral–Väide, et tõendeid on moonutatud–Faktiliste asjaolude sisuline ebaõigsus, mis ei nähtu toimiku materjalidest–Vastuvõetamatus

   (ELTL artikli 256 lõike 1 teine lõik; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)

10. Apellatsioonkaebus–Väited–Üldkohtus esitatud väidete ja argumentide pelk kordamine–Vastuvõetamatus–Selle vaidlustamine, kuidas Üldkohus on liidu õigust tõlgendanud või kohaldanud–Vastuvõetavus

    (ELTL artikkel 256; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 168 lõike 1 punkt d ja artikli 169 lõige 2)

11. Kohtumenetlus–Üldkohtu menetluse kestus–Mõistlik aeg–Vaidlus konkurentsinormide rikkumise asetleidmise üle–Mõistliku aja järgimata jätmine–Tagajärjed–Lepinguväline vastutus–Kohtukoosseis

    (ELTL artiklid 101, 102, artikli 256 lõige 1, 268 ja artikli 340 teine lõik; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 teine lõik)

12. Kohtumenetlus–Üldkohtu menetluse kestus–Mõistlik aeg–Hindamiskriteeriumid

    (ELTL artiklid 101, 102, artikli 256 lõige 1, 268 ja artikli 340 teine lõik; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 teine lõik)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 47)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 58 ja 59)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 83)

4.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 84–86)

5.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 89)

6.  Mis puudutab niisuguste otsuste kohtulikku kontrolli, milles komisjon otsustab määrata konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvi või karistusmakse, siis lisaks ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrollile on liidu kohtul täielik pädevus, mis on talle ELTL artikli 261 kohaselt antud määruse nr 1/2003 artikliga 31 ning mis annab talle õiguse asendada komisjoni hinnang enda omaga ja sellest tulenevalt määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada. Euroopa Kohus ei saa apellatsioonkaebuse raames õigusküsimusi käsitledes asendada õigluse kaalutlustel oma hinnanguga Üldkohtu hinnangut, mille Üldkohus andis oma täieliku pädevuse raames ettevõtjatele liidu õiguse rikkumise eest määratud trahvisummade üle otsustades. Ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et karistuse määr ei ole mitte ainult sobimatu, vaid ka niivõrd ülemäärane, et see on ebaproportsionaalne, tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi trahvisumma sobimatuse tõttu.

   Kuigi Üldkohus vastas käesolevas asjas kõigile argumentidele, milles apellandid heitsid komisjonile ette kokkuleppemenetlusest loobunud ettevõtjale niisuguse trahvi määramist, mis on suurem kokkuleppe arutelude käigus välja pakutud trahvivahemiku maksimum ja mis määrati palju lühema kestusega rikkumise eest, järgiti selles analüüsis korrakohase kohtumõistmise ja läbipaistvuse põhimõtet. Seetõttu ei saa Üldkohtule ette heita seda, et ta ei teostanud piisavalt põhjalikku analüüsi vaidluses, milles esimest korda tuli teha lahend olukorra suhtes, kus ettevõtja, kes kokkuleppemenetluses osales, hiljem sellest loobus. Seda arvestades teostas Üldkohus õigesti oma täielikku pädevust, kontrollides põhjalikult nii vaidlusaluse otsuse õiguspärasust kui ka sellega määratud trahvisumma sobivust.

   Seega kontrollis Üldkohus nõuetekohaselt analüüsi põhjendatust, arvestades kõiki vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal esinenud asjaolusid ning võttis eriti arvesse seda, mil määral tegid apellandid koostööd pärast kokkuleppemenetlusest loobumist ehk tavapärase haldusmenetluse käigus. Üldkohus kontrollis ka süstemaatiliselt asjaolusid, mida komisjon vaidlusaluse otsusega määratud trahvi arvutamisel arvesse võttis. Täpsemalt kontrollis ta üksikasjalikult viisi, kuidas komisjon võttis arvesse tegureid, mille esinemisel seda trahvi vähendada kas leebema kohtlemise teatise alusel või suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 29 alusel. Lisaks tuleb täheldada, et apellandid ei ole tõendanud, et neile määratud trahvisumma on niivõrd liigne, et see on ebaproportsionaalne.

   (vt punktid 104–106, 108–112)

7.  Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte kuulub liidu aluspõhimõtete hulka ja võimalus sellele põhimõttele tugineda on kõigil ettevõtjatel, kelles institutsioon on konkreetseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud lootusi. Lisaks ei ole komisjonil õigust anda lõpliku otsuse vastuvõtmisele eelneva menetluse staadiumis mingeid konkreetseid kinnitusi trahvi vähendamise või trahvi eest kaitse saamise kohta ja seetõttu ei saa keelatud kokkuleppe pooltel tekkida selles suhtes mingit õiguspärast ootust.

   Esiteks on kokkuleppemenetlus tavapärasele haldusemenetlusele alternatiivne haldusmenetlus, olles sellest erinev ja omades teatud eripärasid, näiteks tõenäolisest trahvivahemikust teatamine. Teiseks, kui ettevõtja ei esita taotlust kokkulepe sõlmida, reguleerivad lõpliku otsuse tegemise menetlust määruse nr 773/2004, mis käsitleb ELTL artiklite 101 ja 102 kohaste menetluste teostamist komisjonis, üldsätted, mitte aga kokkuleppemenetlust käsitlevad sätted.

   Kolmandaks on tavapärases menetluses, mille raames vastutus tuleb alles kindlaks määrata, komisjon üksnes seotud vastuväiteteatisega, mis ei kehtesta trahvivahemikku, ning ta peab arvesse võtma uusi asjaolusid, mis on talle esitatud selle menetluse käigus. Käesolevas asjas loobusid apellandid kokkuleppemenetlusest ja alles pärast seda loobumist tuginesid nad tavapärases menetluses tõenditele, millega nad soovisid näidata, et nad osalesid süüks pandud rikkumises lühemat aega.

   Järelikult ei saanud apellandid mingisugusele õiguspärasele ootusele tuginedes nõuda, et jäädaks nende hinnangute juurde, mille komisjon esitas neile kokkuleppemenetluses tõenäolise trahvivahemiku vormis, mis määrati kindlaks selles menetluse staadiumis arvesse võetud asjaoludest lähtudes. Lisaks ajal, mil apellandid kokkuleppemenetlusest loobusid, oli neil kogu vajalik teave selleks, et ette näha, et kui nad vaidlustavad kartellis osalemise enne asjassepuutuvat aastat, on sellel tingimata mõju trahvi vähendamisele, mida nende suhtes võidakse kohaldada nii teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, kui ka suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 29 alusel. Seega ei saa Üldkohtule ette heita õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist.

   (vt punktid 134–139)

8.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 140–142)

9.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 153)

10.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 154, 155, 157)

11.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 165 ja 166)

12.  Nõuet hüvitada kahju, mis on tekkinud seetõttu, et Üldkohus ei ole teinud lahendit mõistliku aja jooksul, ei saa esitada apellatsioonkaebuse raames otse Euroopa Kohtule, vaid see tuleb esitada Üldkohtule endale ja see kahju hüvitamise nõue kujutab endast tõhusat õiguskaitsevahendit. Samas kui on ilmne – ilma et pooled peaksid selle kohta täiendavaid tõendeid esitama –, et Üldkohus rikkus piisavalt selgelt oma kohustust lahendada kohtuasi mõistliku aja jooksul, võib Euroopa Kohus selle asjaolu tuvastada. Seetõttu võib Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses tuvastada Üldkohtu menetluse ebamõistlikult pika kestuse tõttu harta artikli 47 teise lõiguga tagatud õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele rikkumise.

    Mis puudutab kriteeriume, mis võimaldavad hinnata, kas Üldkohus on järginud mõistliku aja põhimõtet, siis tuleb lahendi tegemise mõistlikku aega hinnata iga kohtuasja asjaolude alusel, nagu vaidluse keerukus ja poolte käitumine. Asjassepuutuvate kriteeriumide loetelu ei ole ammendav ja menetluse kestuse mõistlikkuse hindamine ei nõua automaatselt kohtuasja asjaolude uurimist iga kriteeriumi seisukohast, kui see kestus on põhjendatud ka juba ühe kriteeriumi alusel. Seega võib kohtuasja keerukus või hagejast tingitud viivitus olla asjaolu, mis põhjendab aega, mis esmapilgul näib liiga pikk.

    (vt punktid 165, 167–169)