Kohtuasi C-2/15

DHL Express (Austria) GmbH

versus

Post-Control-Kommission
ja
Bundesminister für Verkehr, Innovation und Technologie

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgerichtshof)

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 97/67/EÜ – Artikkel 9 – Postiteenused Euroopa Liidus – Kohustus panustada postisektorit reguleeriva asutuse tegevuskulude katmisse – Ulatus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 16. november 2016

1. Euroopa Liidu õigus–Tõlgendamine–Meetodid–Grammatiline, süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine

2. Teenuste osutamise vabadus–Postiteenused–Direktiiv 97/67–Postiteenuste osutamise ja võrkupääsu tingimused–Põhinõuete täitmise tagamiseks lubade väljaandmine–Võimalus seada loa andmise tingimuseks kohustus panustada rahaliselt postisektorit reguleeriva riigiasutuse tegevuskulude katmisse–Siseriiklikud õigusnormid, mis panevad kõigile postisektori teenuseosutajatele kohustuse nende kulude katmisse panustada–Lubatavus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/67, artikli 9 lõige 2)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 19)

2.  Direktiivi 97/67 ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta, muudetud direktiiviga 2008/6, artikli 9 lõike 2 teise lõigu neljandat taanet tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, mis panevad kõigile postiteenuse osutajatele, sealhulgas nendele, kelle teenused ei kuulu universaalteenuste hulka, kohustuse panustada postisektorit reguleeriva asutuse tegevuse rahastamisse.

   Direktiivi 97/67 artikli 9 lõike 2 teise lõigu ülesehituse analüüsist tuleneb, et selles sättes ette nähtud kohustusi saab sõltuvalt asjaomasest kohustusest panna kas ainult universaalteenuse või sellena käsitatava teenuse osutajatele või kõigile postiteenuse osutajatele.

   Direktiivi artikli 9 lõike 2 kolmas lõik näeb sõnaselgelt ette, et artikli 9 lõike 2 teise lõigu esimeses taandes viidatud kohustusi saab panna ainult määratud universaalteenuse osutajatele selle direktiivi artikli 4 tähenduses.

   Lisaks lubab direktiivi 97/67 artikli 9 lõike 2 teise lõigu kolmas taane liikmesriikidel seada loa andmise tingimuseks kohustuse panustada direktiivi artikli 7 lõikes 4 ette nähtud hüvitusfondi. Sellises sõnastuses ei viita see säte küll sõnaselgelt universaalteenuse osutajatele. Samas tuleneb nimetatud direktiivi artikli 7 lõikest 3, et liikmesriikide pädevus sellise fondi loomisel on seotud nende pädevusega kehtestada universaalteenuste osutamise netokulude ärajagamise süsteem juhuks, kui need kulud on teenuse osutajatele ebaõiglaseks koormaks. Direktiivi 2008/6 põhjendusest 27 – mille kohaselt on postiteenuste osutajatel kohustus universaalteenuse rahastamisse panustada juhtudel, kui on ette nähtud hüvitusfond – tuleneb selgelt, et selleks, et selgitada välja, millistelt ettevõtjatelt nõuda maksete tegemist hüvitusfondi, peaksid liikmesriigid kaaluma, kas selliste ettevõtjate osutatavaid teenuseid võib kasutaja seisukohast pidada universaalteenuse määratluse alla kuuluvateks teenusteks.

   Teisalt lubab direktiivi 97/67 artikli 9 lõike 2 teise lõigu teine taane liikmesriikidel kehtestada lubade andmise tingimuseks asjaomaste teenuste kvaliteedi, kättesaadavuse ja osutamisega seotud nõuded. Direktiivi 2008/6 ettevalmistavatest materjalidest selgub, et liidu seadusandja soovis mitte ainult kaotada viimased teatavate universaalteenuse osutaja suhtes veel kehtivad takistused, vaid ka kõik muud postiteenuste osutamisel esinevad takistused. Muude täpsustuste puudumisel ja arvestades kõnealust kohustust näib, et direktiivi 97/67 artikli 9 lõike 2 teise lõigu teises taandes nimetatud kohustuse võib panna kõigile postiteenuste osutajatele.

   Direktiivi 97/67 artikli 9 lõike 2 teise lõigu viies taane lubab liikmesriikidel seada lubade andmise tingimuseks kohustuse järgida siseriiklikes õigusaktides sätestatud töötingimusi. Samas ei saa nõustuda selle sätte kitsa tõlgendusega – nagu puudutaks see ainult universaalteenuse osutajaid –, kuna direktiivi artikli 9 lõige 1 seab universaalteenuse hulka mittekuuluvate teenuste osutamiseks üldlubade andmisele tingimuse järgida nimetatud direktiivi artikli 2 punktis 19 viidatud põhinõudeid, mille hulka kuuluvad ka siseriiklikes õigusaktides sätestatud töötingimused.

   Mis puutub direktiivi 97/67 artikli 9 lõike 2 teise lõigu neljandas taandes viidatud konkreetsesse kohustusse panustada postisektorit reguleeriva asutuse kulude rahastamisse, siis tuleb märkida, et siseriiklike postisektorit reguleerivate asutuste tegevus hõlmab kogu postisektorit, mitte ainult universaalteenuste hulka kuuluvaid teenuseid.

   Direktiivi artikli 22 lõige 1 näeb ette, et liikmesriigid määravad postisektoris ühe või mitu siseriiklikku reguleerivat asutust. Nimetatud artikli lõige 2 sätestab tõesti, et nende asutuste ülesanne on tagada nimetatud direktiivist tulenevate kohustuste täitmine, kehtestades eelkõige järelevalve- ja reguleerimismenetlused universaalteenuse osutamise tagamiseks. Samas näeb see säte veel ette, et neile asutustele võidakse panna ka vastutus konkurentsieeskirjade täitmise tagamise eest kogu postisektoris.

   Seega tuleb seda arvestades, et liidu seadusandja töötas siseriiklikele reguleerivatele asutustele antud rolli ja ülesanded välja nii, et need hõlmaksid kõiki postisektoris tegutsejaid, tõlgendada direktiivi 97/67 artikli 9 lõike 2 teise lõigu neljandat taanet nii, et kohustuse panustada nende asutuste tegevuse rahastamisse võib panna kõigile postiteenust osutavatele ettevõtjatele.

   (vt punktid 23, 24–27, 29–32 ja resolutsioon)