Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62013CJ0659

Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 4.2.2016.
C & J Clark International Ltd versus the Commissioners for Her Majesty's Revenue & Customs ja Puma SE versus Hauptzollamt Nürnberg.
Eelotsusetaotlus – Vastuvõetavus – Dumping – Hiinast ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite import – Määruse (EÜ) nr 1472/2006 ja rakendusmääruse (EL) nr 1294/2009 kehtivus – WTO dumpinguvastane leping – Määrus (EÜ) nr 384/96 – Artikli 2 lõige 7 – Dumpingu tuvastamine – Mitteturumajanduslikust riigist pärit import – Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse taotlused – Tähtaeg – Artikli 9 lõiked 5 ja 6 – Individuaalse kohtlemise taotlused – Artikkel 17 – Väljavõtteline uuring – Artikli 3 lõiked 1, 5 ja 6, artikli 4 lõige 1 ja artikli 5 lõige 4 – Liidu tootmisharu tehtav koostöö – Artikli 3 lõiked 2 ja 7 – Kahju tuvastamine – Muud teadaolevad tegurid – Ühenduse tolliseadustik – Artikli 236 lõiked 1 ja 2 – Seadusest mittetuleneva tollimaksu tagasimaksmine – Tähtaeg – Ettenägematud asjaolud või vääramatu jõud – Dumpinguvastase tollimaksu kehtestanud määruse kehtetus.
Liidetud kohtuasjad C-659/13 ja C-34/14.

Court reports – general

Liidetud kohtuasjad C-659/13 ja C-34/14

C & J Clark International Ltd

versus

Commissioners for Her Majesty’s Revenue & Customs

ja

Puma SE

versus

Hauptzollamt Nürnberg

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud First-tier Tribunal (Tax Chamber) ja Finanzgericht München)

„Eelotsusetaotlus — Vastuvõetavus — Dumping — Hiinast ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite import — Määruse (EÜ) nr 1472/2006 ja rakendusmääruse (EL) nr 1294/2009 kehtivus — WTO dumpinguvastane leping — Määrus (EÜ) nr 384/96 — Artikli 2 lõige 7 — Dumpingu tuvastamine — Mitteturumajanduslikust riigist pärit import — Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse taotlused — Tähtaeg — Artikli 9 lõiked 5 ja 6 — Individuaalse kohtlemise taotlused — Artikkel 17 — Väljavõtteline uuring — Artikli 3 lõiked 1, 5 ja 6, artikli 4 lõige 1 ja artikli 5 lõige 4 — Liidu tootmisharu tehtav koostöö — Artikli 3 lõiked 2 ja 7 — Kahju tuvastamine — Muud teadaolevad tegurid — Ühenduse tolliseadustik — Artikli 236 lõiked 1 ja 2 — Seadusest mittetuleneva tollimaksu tagasimaksmine — Tähtaeg — Ettenägematud asjaolud või vääramatu jõud — Dumpinguvastase tollimaksu kehtestanud määruse kehtetus”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 4. veebruar 2016

  1. Eelotsuse küsimused — Kehtivuse hindamine — Küsimus sellise määruse kehtivuse kohta, mida ei ole vaidlustatud ELTL artikli 263 alusel — Põhikohtuasjas kaebuse esitamine äriühingu poolt, kellel puudus vaieldamatu õigus esitada tühistamishagi — Vastuvõetavus

    (ELTL artikli 263 neljas lõik ja ELTL artikli 267 punkt b)

  2. Tühistamishagi — Füüsilised või juriidilised isikud — Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid — Määrus, millega kehtestatakse dumpinguvastased tollimaksud — Kolmandate riikide tootjad ja eksportijad — Ühenduse importijad ja majandustegevuses osalejad, kellel on tootjatega erisuhted

    (EÜ artikli 263 neljas lõik) 4, TFUE)

  3. Euroopa Liidu omavahendid — Imporditollimaksude tagasimaksmine või vähendamine — Dumpinguvastase tollimaksuga maksustatava toote importija, kes ei ole määruse nr 384/96 artikli 11 lõike 8 alusel tähtaegselt esitanud tagasimaksmine taotlust — Tegevusetus, mis ei takista esitada tagasimaksmine taotlust tolliseadustiku artikli 236 alusel

    (Nõukogu määrus nr 384/96, muudetud määrusega nr 461/2004, artikli 11 lõige 8 ja määrus nr 2913/92, artikkel 236)

  4. Õigusvastasuse vastuväide — Importija poolt liikmesriigi kohtus dumpinguvastase tollimaksu kehtestanud määruse õiguspärasuse vaidlustamine hagi raames, mis on esitatud selle määruse alusel võetud siseriikliku meetme peale — Importija huvi tugineda sellele, et komisjon on rikkunud oma kohustust vaadata läbi turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse või individuaalse kohtlemise taotlused

    (ELTL artiklid 263 ja 277)

  5. Rahvusvahelised lepingud — Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamisleping — GATT 1994 — Võimatus tugineda WTO lepingutele liidu õigusakti seaduslikkuse vaidlustamisel — Erandid — Liidu õigusakt, mille eesmärk on tagada selle täitmine või mis viitab sellele sõnaselgelt ja täpselt

    (ELTL artikli 216 lõige 2; 1994. aasta üldine tolli- ja kaubandusleping; 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduslepingu VI artikli rakendamise leping, „1994. aasta dumpinguvastane leping“)

  6. Rahvusvahelised lepingud — Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamisleping — GATT 1994 — Võimatus tugineda WTO lepingutele liidu õigusakti seaduslikkuse vaidlustamisel — Erandid — Liidu õigusakt, mille eesmärk on tagada selle täitmine — Ulatus

    (1994 . aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping, „1994. aasta dumpinguvastane leping”; nõukogu määrus nr 384/96, põhjendus 5, artikli 2 lõige 7 ja artikli 9 lõige 5)

  7. Rahvusvahelised lepingud — Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamisleping — WTO vaidluste lahendamise organi otsus, milles tuvastatakse nimetatud lepingu materiaalõigusnormide rikkumine — Võimatus tugineda nimetatud lepingutele liidu õigusakti seaduslikkuse vaidlustamisel

  8. Ühine kaubanduspoliitika — Dumpinguvastane kaitse — Dumping — Normaalväärtuse määramine — Mitteturumajanduslikust riigist pärit import — Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisundi andmine — Tingimused — Tootjate tõendamiskoormis — Tõendite hindamine institutsioonide poolt

    (Nõukogu määrus nr 384/96, muudetud määrusega nr 461/2004, artikli 2 lõiked 1–6 ja artikli 7 punktid a, b ja c)

  9. Ühine kaubanduspoliitika — Dumpinguvastane kaitse — Dumping — Normaalväärtuse määramine — Mitteturumajanduslikust riigist pärit import — Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisundi andmine — Komisjoni kohustus vaadata läbi kõigi tootjate taotlused nimetatud seisundi saamiseks — Nende tootjate taotluste läbi vaatamata jätmine, kes ei osalenud väljavõttelises uuringus — Lubamatus — Määruse nr 1472/2006 kehtetus selles osas

    (Nõukogu määrus nr 384/96, muudetud määrusega nr 461/2004, artikli 2 lõike 7 punkt b ja artikkel 17 ning määrus nr 1472/2006)

  10. Ühine kaubanduspoliitika — Dumpinguvastane kaitse — Dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine — Mitteturumajandusriikide eksportivate tootjate individuaalne kohtlemine — Institutsioonide kohustus vaadata läbi individuaalse kohtlemise taotlused ja teha nende suhtes otsus

    (Nõukogu määrus nr 2081/96, muudetud määrusega nr 2796/2004, artikli 3 lõige 1 ja artikli 9 lõige 5)

  11. Euroopa Liidu õigus — Tõlgendamine — Mitmekeelsed õigusaktid — Erinevate keeleversioonide lahknemine — Akti vastuvõtja tegeliku tahte ja tema taotletava eesmärgi arvessevõtmine

  12. Ühine kaubanduspoliitika — Dumpinguvastane kaitse — Dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine — Mitteturumajandusriikide eksportivate tootjate individuaalne kohtlemine — Komisjoni kohustus vaadata läbi nimetatud kohtlemise taotlused ja teha nende suhtes otsus — Nende ettevõtjate taotluste läbi vaatamata jätmine, kes ei osalenud väljavõttelises uuringus — Lubamatus — Määruse nr 1472/2006 kehtetus selles osas

    (ELTL artikkel 267; nõukogu määrus nr 384/96, muudetud määrusega nr 461/2004, määrused nro1472/2006 ja nro1294/2009)

  13. Ühine kaubanduspoliitika — Dumpinguvastane kaitse — Sellisest mitteturumajanduslikust riigist pärit import nagu on viidatud määruse nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punktis b — Nende tingimuste hindamise menetlus, mis võimaldavad tootjal saada turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisundi — Tähtaja ületamine liidu institutsioonide poolt — Lõpliku määruse kehtivuse mõju puudumine

    (Nõukogu määrus nr 384/96, muudetud määrusega nr 461/2004, artikli 2 lõike 7 punkt c ja määrus nr 1472/2006)

  14. Ühine kaubanduspoliitika — Dumpinguvastane kaitse — Uurimine — Komisjoni kohustus lõpetada menetlus, kui tootjate toetus kaebusele langeb alla miinimumkünnise — Puudumine

    (Nõukogu määrus nr 384/96, muudetud määrusega nr 461/2004, artikli 5 lõige 4)

  15. Ühine kaubanduspoliitika — Dumpinguvastane kaitse — Institutsioonide kaalutlusõigus — Menetluslike tagatiste järgimine — Kohtulik kontroll — Piirid

    (ELTL artiklid 263 ja 267; nõukogu määrus nr 384/96, muudetud määrusega nr 461/2004 ja määrus nr 1472/2006)

  16. Ühine kaubanduspoliitika — Dumpinguvastane kaitse — Kahju — Põhjusliku seose kindlaksmääramine — Institutsioonide kohustused — Selliste tegurite arvessevõtmine, mis ei ole dumpinguga seotud — Nende tegurite mõju põhjusliku seose kindlakstegemisele — Tõendamiskoormis

    (Nõukogu määrus nr 384/96, muudetud määrusega nr 461/2004, artikli 3 lõige 7)

  17. Tühistamishagi — Tühistav kohtuotsus — Ulatus — Dumpinguvastase määruse tühistamine osas, millega kehtestatakse teatavate äriühingute toodetele dumpinguvastane tollimaks — Teiste äriühingute toodete suhtes kehtiva dumpinguvastase tollimaksu kehtetuks tunnistamine — Puudumine — Liidu institutsioonide aktide õiguspärasuse eeldamine

    (ELTL artikkel 263; nõukogu määrus nr 2913/92, artikli 236 lõige 1 ja määrus nr 1472/2006)

  18. Euroopa Liidu omavahendid — Imporditollimaksude tagasimaksmine või vähendamine — Tingimused

    (Nõukogu määrus nr 2913/92, artikli 236 lõige 2)

  1.  Vt otsuse tekst.

    (vt punkt 56)

  2.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 58–62, 64)

  3.  Dumpinguvastase kaitse valdkonnas ei anna ei määruse nr 384/96 artikli 11 lõike 8 ega tolliseadustiku artikli 236 sõnastus vähimatki sellest tulenevat alust järeldada, et importijad, kes ei ole kasutanud määruse nr 384/96 artikli 11 lõikes 8 ette nähtud menetlust selleks ette nähtud tähtaja jooksul, ei saa või ei saa enam kasutada õigust nõuda enda puhul tolliseadustiku artikli 236 kohaldamist.

    Lisaks ei ole määruse nr 384/96 artikli 11 lõikes 8 kehtestatud menetluse eesmärk sama kui tolliseadustiku artiklis 263 ettenähtul. Nimelt on määruse nr 384/96 artikli 11 lõikes 8 ette nähtud menetlus, võimaldamaks dumpinguvastast tollimaksu tasunud ettevõtjatel nõuda pädevate siseriiklike ametiasutuste kaudu komisjonilt selle tagasimaksmist juhul, kui on tõendatud, et sellise tollimaksu aluseks olnud dumpingumarginaal on kaotatud või seda on vähendatud tasemele, mis on madalam kehtivast tollimaksust. Selle menetluse raames ei vaidlusta importijad kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu õiguspärasust, vaid tuginevad olukorra sellisele muutusele, mis mõjutab otseselt algselt kindlaks määratud dumpingumarginaali. Seevastu tolliseadustiku artiklis 236 reguleeritud menetlus võimaldab neil importijatel nõuda enda tasutud impordi- või eksporditollimaksu tagasimaksmist siis, kui peaks tuvastatama, et tasumise ajal ei tulenenud see tollimaks seadusest.

    Nende kahe menetluse ülesehitus on põhimõtteliselt erinev. Konkreetselt määruse nr 384/96 artikli 11 lõikega 8 kehtestatud menetlus kuulub komisjoni pädevusse ja seda saab rakendada alles kuue kuu möödudes päevast, mil pädevad asutused tasumisele kuuluva lõpliku tollimaksu summa nõuetekohaselt kindlaks määrasid, samas kui tolliseadustiku artiklis 236 ette nähtud menetlus kuulub liikmesriigi tolli pädevusse ja selle võib algatada kolme aasta jooksul päevast, mil tollimaksu summa võlgnikule teatati.

    (vt punktid 68–70)

  4.  Liikmesriigi kohtus menetletavate selliste hagide raames, mille on esitatud dumpinguvastase tollimaksu kehtestanud määruse alusel võetud siseriikliku meetme peale, on importijatel, kes on tasunud dumpinguvastase tollimaksu, endal ilmne huvi ja õigus tugineda selle tollimaksu kehtestanud määruste kehtetusele põhjendusel, et asjaomane tollimaks kehtestati enne, kui komisjon oli vastavalt määruse nr 384/96 eeskirjadele eelnevalt teinud otsuse asjaomaste toodete tootjate või eksportijate poolt esitatud turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse või individuaalse kohtlemise taotluste kohta. Nimelt võib selliste taotlustega arvestamata jätmine negatiivselt mõjutada menetluse tulemusel asjaomaste tootjate toodete suhtes kehtestatavat dumpinguvastast tollimaksu.

    (vt punktid 72, 73)

  5.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 82–87)

  6.  Kuigi dumpinguvastase kaitse valdkonnas peab paika, et määruse nr 384/2004 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (muudetud nõukogu 8. märtsi 2004. aasta määrusega nr 461/2004) põhjenduse 5 kohaselt tuleks 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduslepingu (dumpinguvastane leping) tingimused liidu õigusesse üle võtta võimalikult kiiresti, tuleb seda väljendit mõista nii, et isegi kui liidu seadusandja kavatsus oli võtta määruse nr 384/96 vastuvõtmisel arvesse selle lepingu tingimusi, ei väljendanud ta siiski selgelt tahet võtta kõnealusesse määrusesse üle kõik need tingimused.

    Täpsemalt kujutab määruse nr 384/96 artikli 2 lõige 7 endast liidu seadusandja tahteavaldust kasutada selles valdkonnas liidu õiguskorrale omast lähenemist, kehtestades üksikasjalikest eeskirjadest koosneva erikorra mitteturumajanduslikest riikidest pärineva impordi puhul normaalväärtuse arvutamiseks. Määruse nr 384/96 artikli 9 lõike 5 teine lõik viitab aga selle määruse artikli 2 lõikele 7 ja kujutab endast määrusega kehtestatud süsteemi lahutamatut osa.

    (vt punktid 90, 91)

  7.  Arvestades Maailma kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepinguga loodud vaidluste lahendamise süsteemi olemust ning ülesehitust ja selle süsteemi olulist rolli lepinguosaliste läbirääkimistel, ei saa liidu kohus igal juhul kontrollida WTO eeskirjadele tuginedes liidu aktide õiguspärasust ja kehtivust enne seda, kui on möödunud liidule ette nähtud mõistlik tähtaeg nende WTO vaidluste lahendamise organi otsuste ja soovituste rakendamiseks, millega tuvastati nende eekirjade eiramine, sest vastasel juhul kaotaks selline tähtaeg oma mõju.

    Lisaks eelnevale ei tähenda ainuüksi tähtaja möödumine seda, et liit oleks kasutanud kõiki selle süsteemiga ette nähtud võimalusi, leidmaks lahendust tema ja teiste lepinguosaliste vahelisele vaidlusele. Kui liidu kohus oleks sellises olukorras pelgalt kõnealuse tähtaja möödumise tõttu kohustatud kontrollima asjaomaste liidu meetmete õiguspärasust ja kehtivust, tuginedes WTO eeskirjadele ja ning VLO otsustele ja soovitustele, võiks nende järgimata jätmise tagajärjeks olla liidu positsiooni nõrgenemine vaidluse mõlemale poolele vastuvõetava ja WTO eeskirjadega kooskõlas oleva lahenduse leidmisel.

    Seega ei saa isik ka pärast nimetatud tähtaja möödumist tugineda sellistele VLO otsustele ja soovitustele liidu institutsioonide tegevuse õiguspärasuse ja kehtivuse kontrollimise eesmärgil; vähemalt mitte siis, kui liit pidanuks sellise otsuse või soovituse tulemusel võtma konkreetse kohustuse.

    (vt punktid 94–96)

  8.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 105–109)

  9.  Dumpinguvastase kaitse valdkonnas lasub nõukogul ja komisjonil kohustus teha otsus turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse taotluse kohta, mille on esitanud dumpinguvastase uurimise algatamise kuupäeva seisuga Maailma kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeks olevas mitteturumajandusriigis asutatud mis tahes ettevõtja, ka siis, kui nad on kasutanud määruse nr 384/96 artiklis 17 ette nähtud valimimeetodit.

    Mis puutub määrusse nr 1472/2006, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks, siis asjaolu, et nõukogu ja komisjon on jätnud tegemata otsuse turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse taotluste kohta, mille on esitanud Hiina ja Vietnami eksportivad tootjad, keda ei kaasatud määruse nr 384/96 artikli 17 alusel moodustatud valimisse, kujutab endast selle määruse artikli 2 lõike 7 punkti b rikkumist. Seega tuleb määrus nr 1472/2006 nimetatud osas kehtetuks tunnistada.

    (vt punktid 110, 112, 174, resolutsiooni punkt 1)

  10.  Dumpinguvastase kaitse valdkonnas nähtub määruse nr 384/96 artikli 9 lõikest 9, et põhimõtteliselt peavad nõukogu ja komisjon dumpinguvastast tollimaksu kehtestava määruse vastuvõtmisel täpsustama selles määruses iga määrusega hõlmatud tarnija jaoks kehtestatava dumpinguvastase tollimaksu määra, välja arvatud siis, kui selline individuaalne kohtlemine on teostamatu.

    Kuid määruse nr 384/96 artikli 9 lõike 5 esimene lõik teeb sellest erandi sama määruse artikli 2 lõike 7 punktis a ette nähtud juhul, kui nõukogu või komisjon võtab vastu määruse kehtestamaks dumpinguvastase tollimaksu konkreetsest allikast, nimelt mitteturumajanduslikust riigist pärinevale impordile. Nimelt on liidu seadusandja sellisel juhul näinud ette teistsuguse üldreegli, mille kohaselt on nii vajalik kui piisav see, et nõukogu või komisjoni poolt vastu võetud määrus täpsustab dumpinguvastase tollimaksu määra iga asjaomase tarniva riigi jaoks.

    Sellele vaatamata näeb määruse nr 384/96 artikli 9 lõike 5 teine lõik ette, et mitteturumajanduslikus riigis asuvate tarnijate jaoks – juhul, kui nad on ka eksportijad – määratakse individuaalne tollimaks, tingimusel et nad nõuetekohaselt põhjendatud taotluse alusel tõendavad, et vastavad individuaalset kohtlemist õigustavatele kriteeriumidele. Seega kohaldatakse nende suhtes individuaalset dumpinguvastast tollimaksu riigi tasandil kehtestatava dumpinguvastase tollimaksu asemel, mis oleks neile laienenud viidatud nõude puudumise korral.

    Seega on nõukogu ja komisjon põhimõtteliselt kohustatud neile määruse nr 384/96 artikli 9 lõike 5 teise lõigu alusel esitatud individuaalse kohtlemise taotlused läbi vaatama ja tegema nende kohta otsuse.

    (vt punktid 118–120, 123)

  11.  Vt otsuse tekst.

    (vt punkt 122)

  12.  Järelikult kujutab asjaolu, et nõukogu ja komisjon jätsid enne määrusse nr 1472/2006, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks, tegemata otsuse määruse nr 384/96 artikli 17 alusel moodustatud valimisse kaasamata eksportivate tootjate esitatud individuaalse kohtlemise taotluste kohta, endast selle määruse artikli 9 lõike 5 rikkumist. Seega tuleb määrus nr 1472/2006 nimetatud osas kehtetuks tunnistada. Neil põhjustel on kehtetu rakendusmäärus nr 1294/2009, millega pärast määruse nr 384/96 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist kehtestatakse teatavate Vietnamist ja Hiina Rahvavabariigist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, mida laiendatakse Aomeni erihalduspiirkonnast lähetatud teatavate nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes, olenemata sellest, kas need on deklareeritud Aomeni erihalduspiirkonnast pärinevatena või mitte.

    Selles osas näitab seos määruse nr 384/96 artikli 9 lõike 5 teise lõigu ja sama määruse artikli 17 vahel, mis näeb ette valimimeetodi, et määruse nr 384/96 artikli 9 lõike 5 ja sama määruse artikli 9 lõike 6 sõnastuse vahel on erinevus, milleks on otsene viide nimetatud artikli 17 kohaldamisele. Sellest järeldub, et määruse nr 384/96 artikli 9 lõiget 5 võib tõlgenda nii, et selle raames – ja vastupidi selle artikli 9 lõikele 6 – ei oma määruse nr 384/96 artikkel 17 tähtust. Järelikult taotleb mitteturumajanduslikus riigis asuv eksportiv tootja siis, kui ta tugineb määruse nr 384/96 artikli 9 lõike 5 teisele lõigule põhjusel, et tema ekspordihinnad kujunevad piisaval määral riigist sõltumatult, et nõukogu ja komisjon tunnustaksid tõika, et selles osas on tema olukord oluliselt erinev muude selles riigis asuvate eksportivate tootjate omast. Sel alusel taotleb ta individuaalset kohtlemist olukorras, kus teisi eksportivaid tootjaid koheldakse sisuliselt ühtse kogumina.

    Kui tuleks möönda, et nõukogu ja komisjon võivad kohaldada sellises olukorras oleva eksportiva tootja suhtes asjaomase riigi tasandil kindlaks määratud ja valimisse kaasatud eksportivate tootjate jaoks kindlaks määratud kaalutud keskmise dumpingumarginaali alusel arvutatud dumpinguvastast tollimaksu, tegemata eelnevalt otsust sellise eksportiva tootja taotluse kohta, siis võiksid need institutsioonid kohelda asjaomast eksportivat tootjat samal viisil kui valimisse kaasatuid, samas kui viimaste olukord on a priori erinev.

    (vt punktid 124–127, 131, 132, 135, 174, resolutsiooni punkt 2)

  13.  Sarnaselt määrusega nr 384/96 ei saa määrust, millega kehtestatakse teatavate kolmandast riigist pärit toodete impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, kehtetuks tunnistada üksnes põhjusel, et nõukogu ja komisjon ei teinud määruse nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punktis c ette nähtud tähtaja jooksul otsuseid neile esitatud turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse taotluste kohta. Sellisele eeskirjade eiramisele tugineda sooviv importija peab lisaks tõendama, et ei ole täielikult välistatud võimalus, et eeskirjade järgimise korral oleks menetluse tulemusel tehtud otsus sisuliselt olnud tema huvide seisukohalt soodsam.

    Neil tingimustel ei too nimetatud tähtaja järgimata jätmine juhul, kui huvitatud isik sellekohaseid tõendeid ei esita, kaasa määrusse nr 1472/2006, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks, kehtetust.

    Selline tõlgendus kehtib sõltumata sellest, kas eksportivad tootjad olid määruse nr 384/96 artikli 17 kohaselt koostatud valimisse kaasatud või mitte.

    (vt punktid 141–144, 174, resolutsiooni punkt 2)

  14.  Dumpinguvastase kaitse valdkonnas ei näe määrus nr 348/96 ette ühtegi sätet meetmete kohta, mida tuleb võtta menetluse käigus juhul, kui tootjate toetus kaebusele väheneb, nii et nõukogul ja komisjonil peab olema võimalus uurimist jätkata siis, kui kaebusele antud toetuse määr väheneb, ja isegi siis, kui selline vähenemine toob kaasa toetuse jäämise nimetatud määruse artikli 5 lõikes 4 ette nähtud kahest künnisest allapoole. Need künnised määratakse ühelt poolt nende liidu tootjate toetuse põhjal, kelle toodang moodustab ühtekokku enam kui 50% kaebuse suhtes seisukohta väljendanud liidu tootmisharu kogutoodangust, ja teiselt poolt peavad selle toetuse olema andnud liidu tootjad, kes toodavad vähemalt 25% liidu tootmisharu kogutoodangust.

    (vt punktid 152, 153)

  15.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 161, 162, 165, 166)

  16.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 168–170)

  17.  Liikmesriigi kohtud ei või tugineda kohtuotsustele, millega liidu kohus on tunnistanud kehtetuks dumpinguvastase tollimaksu kehtestanud määruse teatavate selle määrusega hõlmatud eksportivate tootjate osas, otsustamaks, et teiste selle määrusega hõlmatud ja nende eksportivate tootjatega, kelle osas see määrus kehtetuks tunnistati, samas olukorras eksportivate tootjate toodete suhtes kehtestatud tollimaks ei tulene seadusest määruse nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artikli 236 lõike 1 tähenduses. Kui määruse vastu võtnud institutsioon ei ole seda kehtetuks tunnistanud või Euroopa Kohus ei ole seda tühistanud või kehtetuks tunnistanud mainitud teiste eksportivate tootjate toodete suhtes tollimaksu kehtestamise osas, siis tuleneb see tollimaks endiselt seadusest viidatud sätte tähenduses.

    Kui liidu kohus tühistab juhul, kui isik esitab tühistamishagi teda otseselt ja isiklikult puudutava dumpinguvastast tollimaksu kehtestava määruse peale, selle akti seda isikut puudutavas osas, ei mõjuta see tühistamine asjaomase akti muude sätete, eriti nende sätete õiguspärasust, mis näevad ette dumpinguvastase tollimaksu muude kui asjaomase isiku toodetavate, eksporditavate või imporditavate toodete suhtes.

    Vastupidi, sellised sätted, mida nende tühistamise taotlemiseks õigustatud isik ELTL artiklis 263 sätestatud tähtaja jooksul ei vaidlusta, muutuvad tema suhtes lõplikuks. Lisaks eeldatakse nende sätete õiguspärasust, mis tähendab, et need tekitavad kõigile muudele isikutele õiguslikke tagajärgi seni, kuni neid vastu võtnud institutsioon ei ole neid tühistanud või kui neid ei ole tunnistatud kehtetuks eelotsusemenetluses või õigusvastasuse tõttu.

    (vt punktid 183–185, resolutsiooni punkt 3)

  18.  Määruse nr 2913/92 artikli 236 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestanud määruse täielik või osaline kehtetuks tunnistamine liidu kohtu poolt ei kujuta endast ettenägematut asjaolu või vääramatut jõudu selle sätte tähenduses.

    (vt punktid 190–194, resolutsiooni punkt 4)

Top