Kohtuasi C‑19/15

Verband Sozialer Wettbewerb eV

versus

Innova Vital GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht München I)

„Eelotsusetaotlus — Tarbijakaitse — Määrus (EÜ) nr 1924/2006 — Toidu kohta esitatavad toitumis- ja tervisealased väited — Artikli 1 lõige 2 — Kohaldamisala — Lõpptarbijale sellisel kujul pakutav toit — Väited, mis on esitatud ainult tervishoiutöötajatele mõeldud kaubanduslikus teadaandes”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kolmas koda) 14. juuli 2016. aasta otsus

1. Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Meetodid – Grammatiline, süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine

2. Õigusaktide ühtlustamine – Toidu kohta esitatavad toitumis- ja tervisealased väited – Määrus nr 1924/2006 – Kohaldamisala – Väited, mis on esitatud ainult tervishoiutöötajatele mõeldud kaubanduslikus teadaandes – Hõlmamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1924/2006, mida on muudetud määrusega nr 1047/2012, artikli 1 lõige 2)

3. Õigusaktide ühtlustamine – Toidu kohta esitatavad toitumis- ja tervisealased väited – Määrus nr 1924/2006 – Nende väidete kasutamise tingimused – Väidete, mis viitavad keskmisele tarbijale arusaamatutele kasulikele mõjudele, kasutamise keeld – Ulatus – Tehnilises või teaduslikus keeles sõnastatud väited teadaandes, mis ei ole kaubanduslikku laadi ja on mõeldud tervishoiutöötajate teavitamiseks – Välistamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1924/2006, mida on muudetud määrusega nr 1047/2012, artikli 5 lõige 2)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 23)

2.  Määruse nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta, mida on muudetud määrusega nr 1047/2012, artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nimetatud määruse kohaldamisalasse kuuluvad need toitumis‑ või tervisealased väited, mis on esitatud lõpptarbijale sellisel kujul pakutavat toitu käsitlevas kaubanduslikus teadaandes, kui see teadaanne ei ole mõeldud lõpptarbijale, vaid on suunatud ainult tervishoiutöötajatele.

   Mõistet kaubanduslik teadaanne tuleb käsitada määruse nr 1924/2006 artikli 1 lõike 2 tähenduses nii, et sellega peetakse silmas eelkõige toidureklaami kujul esitatud teadaannet, mis on kavandatud otseselt või kaudselt edendama seda toitu. Niisugune teadaanne võib aga esineda ka sellise reklaamkirja kujul, mis sisaldab toitumis‑ või tervisealaseid väiteid selle määruse tähenduses ja mille toidukäitlejad adresseerivad tervishoiutöötajatele, selleks et need spetsialistid soovitaksid teatud juhtudel oma patsientidele seda toitu osta ja/või tarbida. Määruse nr 1924/2006 artikli 1 lõikes 2 puudub täpsem teave kaubandusliku teadaande adressaadi kohta ning vahet ei ole tehtud selle vahel, kas tegemist on lõpptarbija või tervishoiutöötajaga. Sellest järeldub, et lõpptarbijale peab olema mõeldud toode ise, mitte seda käsitlev teadaanne. Samas ei saa välistada, et valed, mitmeti mõistetavad või eksitavad toitumis‑ või tervisealased väited on tervishoiutöötajaid endid eksiteele viinud. Seega võivad need tervishoiutöötajad täiesti heauskselt edastada seda toitu puudutavat valeinfot, mida käsitletakse tervishoiutöötajatega seotud lõpptarbijatele mõeldud kaubanduslikus teadaandes. Määruse nr 1924/2006 kohaldamine erialaringkondadele suunatud kaubanduslikus teadaandes sisalduvatele toitumis- või tervisealastele väidetele aitab seega pakkuda tarbijate huvide kaitse kõrget taset siseturul.

   (vt punktid 29–31, 44, 45, 47 ja 54 ning resolutsioon)

3.  Määrusega nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta, mida on muudetud määrusega nr 1047/2012, ei ole vastuolus tervishoiutöötajate teavitamine teaduse uutest edusammudest tehnilist või teaduslikku terminoloogiat kasutades, kui teadaanne ei ole kaubanduslikku laadi. Kuigi kõnealuse määruse artikli 5 lõikest 2 tuleneb küll tõesti, et toitumis‑ ja tervisealaste väidete kasutamine on lubatud ainult siis, kui keskmine tarbija saab väites esitatud kasulikust mõjust aru, ei saa selle põhjal siiski teha järeldust, et keelatud on mis tahes toidukäitlejate poolt tervishoiutöötajatele mõeldud teave teaduse uute edusammude kohta, milles kasutatakse tehnilist või teaduslikku terminoloogiat. Artikli 5 lõiget 2 tuleb nimelt käsitada nii, et see säte on kohaldatav siis, kui toitumis- ja tervisealased väited edastatakse lõpptarbijale otse, et ta saaks teha valikuid, olles teadlik kõikidest asjaoludest.

   (vt punktid 49–51, 53)