Kohtuasi C‑131/14

Malvino Cervati

ja

Società Malvi Sas di Cervati Malvino

versus

Agenzia delle Dogane

ja

Agenzia delle Dogane – Ufficio delle Dogane di Livorno

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte suprema di cassazione)

„Eelotsusetaotlus — Põllumajandus — Ühine turukorraldus — Määrus (EÜ) nr 565/2002 — Artikli 3 lõige 3 — Tariifikvoot — Argentinast pärit küüslauk — Impordilitsentsid — Impordilitsentsidest tulenevate õiguste üleantamatus — Kõrvalehoidmine — Õiguse kuritarvitamine — Tingimused — Määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 — Artikli 4 lõige 3”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 14. aprill 2016

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Liidu õiguse asjakohaste sätete väljaselgitamine – Küsimuste ümbersõnastamine

   (ELTL artikkel 267)

2. Euroopa Liidu õigus – Liidu õigusnormist tuleneva õiguse kuritarvitamine – Kuritarvitusega seotud tehingud – Arvessevõetavad asjaolud – Siseriikliku kohtu poolt teostatav kontroll

3. Põllumajandus – Ühine turukorraldus – Impordi- ja ekspordilitsentsid ning eelkinnitussertifikaadid – Impordikord – Tariifikvoot – Uue ettevõtja poolt impordilitsentse mitteomavalt isikult väljaspool liitu ostetud kauba soodustariifiga import – Pärast vabasse ringlusse laskmist kauba edasimüük senisele ettevõtjale, kes on selle isikuga seotud, ja seejärel teisele senisele ettevõtjale, kellest kummalgi ei ole vajalikke litsentse – Lubatavus – Piirid – Õiguse kuritarvitamine – Siseriikliku kohtu poolt teostatav kontroll

   (Nõukogu määrus nr 2988/95, artikli 4 lõige 3; komisjoni määrus nr 565/2002, artikli 3 lõige 3 ja artikli 5 lõige 3)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 26)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 32–35, 46 ja 47)

3.  Määrusega nr 565/2002, millega kehtestatakse kolmandatest riikidest imporditava küüslaugu tariifikvootide haldamise meetod ja päritolusertifikaatide süsteem, artikli 3 lõiget 3 ja määruse nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikli 4 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole põhimõtteliselt vastuolus selline skeem, kus ettevõtja, kes on esimese määruse tähenduses senine importija ja kes on ära kasutanud oma litsentsid, mis võimaldavad tal importida kaupa soodustariifiga, on tellinud kauba teiselt ettevõtjalt, kes on samuti senine importija ja kellel ei ole nimetatud litsentse;

   —	ning kaup müüakse seejärel esmalt väljaspool Euroopa Liitu teise ettevõtjaga seotud äriühingu poolt kolmandale ettevõtjale, kes on nimetatud määruse tähenduses uus importija ja kellel on sellised litsentsid;

   —	kolmas ettevõtja laseb selle kauba seejärel Euroopa Liidus vabasse ringlusse, kasutades tollisoodustust, ning müüb selle kauba seejärel teisele ettevõtjale, ja

   —	lõpuks müüb teine ettevõtja selle kauba esimesele ettevõtjale, kes omandab niisiis selles esimeses määruses ette nähtud tariifikvoodi alusel imporditud kaupa, ehkki tal ei ole selleks vajalikku litsentsi.

   Et aga selline ettevõtjatevaheline müügi- ja edasimüügiskeem ei tooks kaasa ühe ettevõtja lubamatut mõju turule ja eelkõige seda, et senised importijad ei hoiaks kõrvale määruse nr 565/2002 artikli 5 lõikest 3, ega selle eesmärgi rikkumist, mille kohaselt litsentsitaotlused peavad olema seotud tegeliku majandustegevusega, siis on siiski vajalik, et selle skeemi iga osa viiakse läbi turuhinnale vastava hinnaga ja et soodustariifiga import viiakse läbi seaduslikult saadud litsentside alusel nende litsentside omaniku poolt. Eelkõige peab liikmesriigi kohus kontrollima, kas asjaga seotud iga ettevõtja saab piisavat tasu kõnealuse kauba impordi, müügi või edasimüügi eest, mis võimaldab tal säilitada seda positsiooni, mis oli talle kvoodi haldamise käigus määratud.

   Lisaks, et määrata kindlaks, kas selline skeem on loodud peamise eesmärgiga luua kunstlikult tingimused soodustariifist kasu saamiseks, siis asjaolude hulgas, mis võimaldavad sellise mehhanismi kunstlikku laadi kindlaks määrata, on eelkõige asjaolu, et litsentse omav importija ei võtnud ühtegi äririski, või asjaolu, et importija kasumimarginaal on olematu, või et hind, millega importija müüb küüslaugu esimesele ostjale liidus ja seejärel viimane müüb selle edasi teisele ostjale liidus, on turuhinnast madalam.

   (vt punktid 43, 51, 53 ja resolutsioon)