Kohtuasi C‑103/14

Bronius Jakutis

ja

Kretingalės kooperatinė ŽŪB

versus

Nacionalinė mokėjimo agentūra prie Žemės ūkio ministerijos

ja

Lijauvos valstybė

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Vilniaus apygardos administracinis teismas)

„Eelotsusetaotlus — Põllumajandus — Määrus (EÜ) nr 73/2009 — Artikli 7 lõige 1, artikli 10 lõige 1, artikkel 121 ja artikli 132 lõige 2 — Selle määruse rakendusaktid — Kehtivus EL toimimise lepingu, 2003. aasta ühinemisakti ning diskrimineerimiskeelu, õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja hea halduse põhimõtete seisukohalt — Põllumajandustootjale makstavate otsetoetuste ümbersuunamine — Toetussummade vähendamine — Kohaldatud otsetoetuste tase 30. aprilli 2004. aasta koosseisuga Euroopa Ühenduse liikmesriikides ja Euroopa Ühendusega 1. mail 2004 ühinenud liikmesriikides — Põhjenduse avaldamata jätmine”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (neljas koda) 12. novembri 2015. aasta otsus

1. Euroopa Liidu õigus — Tõlgendamine — Meetodid — Sõnasõnaline, süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine

   (Nõukogu määrus nr 73/2009, artiklid 10, 121 ja artikli 132 lõige 2)

2. Põllumajandus — Ühine põllumajanduspoliitika — Otsetoetuskavad — Ühiseeskirjad — Euroopa Liiduga 2004. aastal ühinenud liikmesriikide põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste ümbersuunamine — Täiendavate riiklike otsetoetuste vähendamine — Vanades ja uutes liikmesriikides kohaldatud otsetoetuste tase — Kohaldamiseeskirjad

   (2003. aasta ühinemisakt; nõukogu määrus nr 73/2009, artikli 7 lõige 1, artikli 10 lõige 1 ja artikkel 121)

3. Põllumajandus — Ühine põllumajanduspoliitika — Otsetoetuskavad — Ühiseeskirjad — Euroopa Liiduga 2004. aastal ühinenud liikmesriikide põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste ümbersuunamine — Täiendavate riiklike otsetoetuste vähendamine — Komisjoni kohustus järgida võrdväärsust otsetoetuste ümbersuunamise ja täiendavate riiklike otsetoetuste ümbersuunamise vahel — Ulatus

   (2003. aasta ühinemisakt, II lisa 6. peatüki A‑jao punkti 27 alapunkt b; nõukogu määrus nr 1259/1999, artikkel 1c, ja määrus nr 73/2009, põhjendus 17 ning artikli 7 lõiked 1 ja 2, artikli 10 lõige 2 ning artikli 132 lõiked 2 ja 5–8)

4. Euroopa Liidu õigus — Tõlgendamine — Mitmekeelsed õigusaktid — Ühetaoline tõlgendamine — Erinevate keeleversioonide lahknemine — Määruse üldise ülesehituse ja eesmärgi arvesse võtmine

   (Nõukogu määrus nr 1259/1999, artikli 1c lõige 2)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 52 ja 93)

2.  Määruse (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, artikli 7 lõiget 1, artikli 10 lõiget 1 ja artiklit 121 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „otsetoetuste tase vanades liikmesriikides” tähendab, et see tase võrdus 2012. aastal 90%‑ga kõigi otsetoetuste tasemest, ja mõistet „otsetoetuste tase uutes liikmesriikides” tuleb käsitada selliselt, et see tase võrdus 2012. aastal 30. aprilli 2004. aasta koosseisuga Euroopa Ühenduse liikmesriikide vastava tasemega. Viide otsetoetuste tasemele vanades liikmesriikides, mis sisaldub määruse nr 73/2009 artiklites 10 ja 121, võeti liidu õigusesse akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta, et korraldada otsetoetuste järk‑järguline sisseseadmine uutes liikmesriikides. Ent arvestades seda, et seos kahe liikmesriikide rühma otsetoetuste vastavate tasemete vahel tuleneb viidatud ühinemisaktist ja seega esmase õiguse sätetest, siis tuleb seda määruse nr 73/2009 tõlgendamisel eeldada, kuna see peegeldab nimetatud ühinemisakti II lisa sätteid.

   Neil asjaoludel ei saa olla edukas argumentatsioon, mille eesmärk on vaidlustada määruse nr 73/2009 artikli 10 tähenduses võrdväärsus ühelt poolt vanades liikmesriikides ja teiselt poolt uutes liikmesriikides kohaldatavate otsetoetuste tasemete vahel põhjendusel, et 5000 eurost väiksemate otsetoetuste ümbersuunamise kohaldamatuse tagajärjel oli välja makstud otsetoetuste summa 2012. aastal vanades liikmesriikides 10‑protsendilisele ümbersuunamisele vaatamata tegelikult suurem kui 90% kõigist otsetoetustest, mis oli uutes liikmesriikides formaalselt saavutatud tase. Nimelt tuleb määruse nr 73/2009 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud üldist 10‑protsendilist ümbersuunamist – arvestades, et enne ümbersuunamist oli kohaldatav otsetoetuste tase 100%, sõltumata eri liikmesriikides tegelikult välja makstud summadest – lugeda selle määruse artikli 10 lõike 1 tähenduses vähenduseks, millega tuleb arvestada kohaldatavate otsetoetuste tasemete võrdväärsuse tuvastamisel. Seevastu tõstataks nende arvutuste nominaaltulemustega arvestamine lisaks küsimusele, kui palju põllumajandustootjaid saavad vähem kui 5000 eurot vastavalt vanades liikmesriikides ja uutes liikmesriikides, üles ka küsimuse vastavalt hektari kohta makstava toetuse summade märkimisväärsest erinevusest, muutes nii võimatuks nendes kahes liikmesriikide grupis makstavate toetuste taseme absoluutse võrdlemise. Kohaldatavate otsetoetuste taseme abstraktse kriteeriumi valimine võimaldab selliseid kaalutlusi vältida.

   (vt punktid 53 ja 59–63 ning resolutsiooni punkt 1)

3.  Mis puutub täiendavasse riiklikku otsetoetusse, mida võib ühtse pindalatoetuste kava raames anda Euroopa Liiduga 2004. aastal ühinenud liikmesriikides, siis selle toetuse andmiseks määruse nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, artikli lõike 6 alusel nõutava komisjoni loa saamine sõltub asjaomaste toetuste juhtumipõhisest ja üksikasjalikust uurimisest, mille etapid on ette nähtud juba akti uute liikmesriikide Euroopa Liiduga ühinemise tingimuste kohta II lisa 6. peatüki A–jao punkti 27 alapunktiga b määrusesse nr 1259/1999, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühised eeskirjad, lisatud artiklis 1c.

   Kuigi nimetatud artikkel 1c ja määruse nr 73/2009 artikli 132 lõige 2 on põhimõtteliselt suunatud kõigile uutele liikmesriikidele, nähtub kummagi artikli lõikest 4 tegelikult, et uus liikmesriik, kes kohaldab ühtse pindalatoetuse kava, võib anda täiendavat riiklikku otsetoetust nende artiklite lõigetes 5–8 sätestatud tingimustel. Kooskõlas õiguspärase alusega kohaldada alates 2012. aastast uutes liikmesriikides ümbersuunamise korda muu hulgas – nagu viitab määruse nr 73/2009 põhjendus 17 – täiendavate riiklike otsetoetuste suhtes, tuleb liidu otsetoetuste ja täiendavate riiklike otsetoetuste koondsumma vähendamise mehhanism ühtlustada mehhanismiga ainult liidu otsetoetuste ümbersuunamiseks. Mis seega puutub nimetatud koondsummasse, siis tuleb vähendusi arvesse võtta ainult siis, kui on kohaldatav liidu otsetoetuste ümbersuunamine. Kuna vastavalt määruse nr 73/2009 artikli 10 lõikele 2 ei ole ümbersuunamine kohaldatav alla 300000 euro jäävate toetussummade puhul, siis ei tohiks vähendused koormata ka täiendavaid riiklikke otsetoetusi.

   Kuivõrd määruse nr 73/2009 artikli 7 lõige 1 Euroopa Liiduga 2004. aastal ühinenud liikmesriikides ei kohaldu, siis tuleb kohaldada ainult selle määruse artikli 7 lõiget 2 ja seega üksnes nelja protsendipunkti suurust vähendust 300000 eurost suuremate summade puhul. Järelikult tuleb tunnistada kehtetuks komisjoni otsus, mis ei järginud võrdväärsust otsetoetuste ümbersuunamise ja täiendavate riiklike otsetoetuste ümbersuunamise vahel niivõrd, kuivõrd sellega kehtestati 2012. aastal ümbersuunamise kohaldamine selliste põllumajandusettevõtjate osas, kellele makstud riikliku ja liidu otsetoetuse kogusumma jäi 5000 ja 300000 euro vahele.

   (vt punktid 81–87 ja resolutsiooni punkt 2)

4.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 103)