EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62014CJ0085

KPN

Kohtuasi C‑85/14

KPN BV

versus

Autoriteit Consument en Markt (ACM)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud College van Beroep voor het Bedrijfsleven)

„Eelotsusetaotlus — Elektroonilised sidevõrgud ja ‑teenused — Universaalteenus ja kasutajate õigused — Direktiiv 2002/22/EÜ — Artikkel 28 — Juurdepääs numbritele ja teenustele — Mittegeograafilised numbrid — Direktiiv 2002/19/EÜ — Artiklid 5, 8 ja 13 — Riigi reguleerivate asutuste pädevus — Hinnakontroll — Kõnede transiitteenused — Siseriiklikud õigusnormid, millega on telefonikõnede transiitteenuste osutajatele ette nähtud kohustus mitte kohaldada mittegeograafilistele numbritele valitud kõnedele kõrgemaid tariife, kui geograafilistele numbritele valitud kõnedele — Märkimisväärse turujõuta ettevõtja — Liikmesriigi pädev asutus”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kolmas koda) 17. septembri 2015. aasta otsus

  1. Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Meetodid – Grammatiline, süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine

  2. Õigusaktide ühtlustamine – Elektroonilised sidevõrgud ja ‑teenused – Universaalteenus ja kasutajate õigused – Direktiiv 2002/22 – Juurdepääs numbritele ja elektroonilistele sideteenustele – Mittegeograafilised numbrid – Riigi reguleeriva asutuse pädevus kehtestada märkimisväärse turujõuta operaatorile takistuse kaotamiseks tasumääradega seotud kohustus – Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine – Kontrollimine siseriikliku kohtu poolt

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/21, muudetud direktiiviga 2009/140, artiklid 6, 7, 7a ja 8, ning direktiiv 2002/22, muudetud direktiiviga 2009/136, artikkel 28)

  3. Õigusaktide ühtlustamine – Elektroonilised sidevõrgud ja ‑teenused – Universaalteenus ja kasutajate õigused – Direktiiv 2002/22 – Juurdepääs numbritele ja elektroonilistele sideteenustele – Mittegeograafilised numbrid – Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette võimaluse muul liikmesriigi asutusel kui riigi reguleerival asutusel kehtestada operaatoritele tasumääradega seotud kohustus – Lubatavus – Tingimused

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/21, muudetud direktiiviga 2009/140, artikli 3 lõiked 2, 4 ja 6, ning direktiiv 2002/22, muudetud direktiiviga 2009/136, artikkel 28)

  1.  Vt otsuse tekst.

    (vt punkt 33)

  2.  Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt võib liikmesriigi pädev asutus kehtestada vastavalt direktiivi 2002/22 universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul (muudetud direktiiviga 2009/136) artiklile 28 tasumääradega seotud kohustuse, et kaotada Euroopa Liidus mittegeograafiliste numbrite valimise takistus, mis ei ole tehnilist laadi, vaid on tingitud kohaldatud tasumääradest, ilma et oleks tehtud turuanalüüs, mis näitab, et asjaomasel ettevõtjal on turul märkimisväärne turujõud, juhul kui niisugune kohustus kujutab endast vajalikku ja proportsionaalset meedet selleks, et tagada, et lõppkasutajatel on juurdepääs mittegeograafiliste numbrite kaudu osutatavatele teenustele liidus.

    Liikmesriigi kohtu ülesanne on kontrollida, et see tingimus on täidetud, et tasumääradega seotud kohustus on objektiivne, läbipaistev, proportsionaalne, mittediskrimineeriv, täheldatud probleemi olemusest lähtuv ja direktiivi 2002/21 elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (muudetud direktiiviga 2009/140) artiklis 8 sätestatud eesmärke silmas pidades põhjendatud ning et direktiivi 2002/21 (muudetud direktiiviga 2009/140) artiklites 6, 7 ja 7a sätestatud korrast on kinni peetud.

    (vt punktid 43 ja 49 ning resolutsiooni punkt 1)

  3.  Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik võib näha ette, et direktiivi 2002/22 universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul (muudetud direktiiviga 2009/136) artiklil 28 põhineva tasumääradega seotud kohustuse kehtestab mõni muu liikmesriigi asutus, kui riigi reguleeriv asutus, kes tavaliselt elektroonilisi sidevõrke ja ‑teenuseid käsitleva liidu uue reguleeriva raamistiku kohaldamise eest vastutab, kuid seda tingimusel, et see asutus vastab pädevuse, sõltumatuse, erapooletuse ja läbipaistvuse nõuetele, mis on direktiivis 2002/21 elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (muudetud direktiiviga 2009/140) ette nähtud, ja et tema tehtavad otsused saab asjaomastest pooltest sõltumatule organile edasi kaevata – seda peab kontrollima liikmesriigi kohus.

    Nimelt peavad direktiivi 2002/21 artikli 3 lõigete 2, 4 ja 6 kohaselt liikmesriigid mitte ainult kindlustama riigi reguleerivate asutuste sõltumatuse, tagades, et kõnealused asutused on juriidiliselt eraldiseisvad ja funktsionaalselt sõltumatud kõigist elektroonilisi sidevõrke, ‑seadmeid ja ‑teenuseid pakkuvatest organisatsioonidest, vaid ka avaldama kõnealuste asutuste ülesanded, mis nad peavad vastavalt uuele reguleerivale raamistikule täitma, lihtsalt juurdepääsetaval kujul, eeskätt juhul, kui ülesanded on määratud mitmele asutusele, ning teatama komisjonile kõigi nende asutuste nimetused, kellele on ülesandeid määratud, ja nende vastavad kohustused. Seega, kui need ülesanded kuuluvad – kas või osaliselt – muu liikmesriigi asutuse kui uue reguleeriva raamistiku kohaldamise eest tavaliselt vastutava riigi reguleeriva asutuse pädevusse, peab iga liikmesriik tagama, et see asutus ei osaleks otseselt või kaudselt operaatori tegevuses nimetatud direktiivi tähenduses.

    (vt punktid 55–58 ja resolutsiooni punkt 2)

Top