Kohtuasi C‑67/14

Jobcenter Berlin Neukölln

versus

Nazifa Alimanovic jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundessozialgericht)

„Eelotsusetaotlus — Isikute vaba liikumine — Liidu kodakondsus — Võrdne kohtlemine — Direktiiv 2004/38/EÜ — Artikli 24 lõige 2 — Sotsiaalabi — Määrus (EÜ) nr 883/2004 — Artiklid 4 ja 70 — Mitteosamakselised rahalised erihüvitised — Teises liikmesriigis elavad liikmesriigi kodanikud, kes otsivad tööd — Välistamine — Töötaja staatuse säilitamine”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 15. septembri 2015. aasta otsus

1. Sotsiaalkindlustus – Võõrtöötajad – Direktiiv 2004/38 – Sotsiaalabi – Mõiste – Määruse nr 883/2004 artikli 70 lõikes 2 mainitud mitteosamakselised rahalised erihüvitised – Hõlmamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikli 70 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikli 24 lõige 2)

2. Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Direktiiv 2004/38 – Võrdse kohtlemise põhimõte – Vastuvõtva liikmesriigi kohustus anda teiste liikmesriikide majanduslikult mitteaktiivsetele kodanikele õigus saada sotsiaaltoetusi – Tingimused – Elamine vastuvõtvas liikmesriigis vastavalt direktiivi tingimustele

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, põhjendus 10 ja artikli 24 lõige 1)

3. Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Direktiiv 2004/38 – Võrdse kohtlemise põhimõte – Liikmesriigi õigusnormid, millega arvatakse teatavate mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste saajate hulgast välja teiste liikmesriikide kodanikest tööotsijad – Hüvitised, mis on tagatud vastuvõtva liikmesriigi kodanikele, kes on samas olukorras – Lubatavus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikkel 4 ja artikli 70 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, artikli 14 lõige 1 ja lõike 4 punkt b ning artikkel 24)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 43 ja 44)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 49 ja 50)

3.  Direktiivi 2004/38, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artiklit 24 ning määruse nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta, määrusega nr 1244/2010 muudetud redaktsioonis, artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt arvatakse teatavate määruse nr 883/2004 artikli 70 lõike 2 tähenduses „mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste” – mis kujutavad endast ühtlasi sotsiaalabi direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 2 tähenduses – saajate hulgast välja teiste liikmesriikide kodanikud, kes on nimetatud direktiivi artikli 14 lõike 4 punktis b kirjeldatud olukorras, samas kui neid hüvitisi makstakse asjaomase liikmesriigi enda kodanikele, kes on samasuguses olukorras.

   Direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 tehtud sõnaselgest viitest selle direktiivi artikli 14 lõike 4 punktile b tuleneb nimelt, et vastuvõttev liikmesriik võib ainuüksi selle sätte alusel keelduda elamisõigust omavale liidu kodanikule mis tahes sotsiaalabi andmisest.

   Kuigi direktiiv 2004/38 nõuab, et väljasaatmismeetme võtmisel või tuvastamisel, et isik koormab oma elamise raames põhjendamatult liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi, võtaks liikmesriik arvesse asjaomase isiku individuaalset olukorda, ei ole niisugune individuaalne uurimine siiski kohustuslik juhul, kui liidu kodanik siseneb vastuvõtvasse liikmesriiki töö otsimiseks, kuna direktiiv 2004/38 võtab töötaja staatuse säilitamise järkjärgulise süsteemi ettenägemisel, mille eesmärk on tagada elamisõigus ja õigus saada sotsiaaltoetusi, nimelt ise arvesse sotsiaalabi taotleja individuaalset olukorda iseloomustavaid erinevaid tegureid ja eelkõige majandustegevusega tegelemise kestust.

   Mis lisaks puudutab individuaalset uurimist, mille eesmärk on anda üldine hinnang konkreetsele koormusele, mida selle toetuse andmine kujutaks endast riigi sotsiaalabisüsteemile tervikuna, siis tuleb märkida, et vaevalt saab ühele taotlejale antavat abi lugeda liikmesriigi jaoks direktiivi 2004/38 artikli 14 lõike 1 tähenduses põhjendamatult koormavaks; see koormus võib liikmesriigil tekkida mitte individuaalse taotluse tõttu, vaid kõigi talle esitatud individuaalsete taotluste kokkuliitmise järel.

   (vt punktid 58–60, 62 ja 63 ning resolutsioon)