Kohtuasi C‑148/14

Bundesrepublik Deutschland

versus

Nordzucker AG

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht)

„Eelotsusetaotlus — Keskkond — Direktiiv 2003/87/EÜ — Liidu kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem — Lubatud heitkoguse ühikute tagastamise kohustuse ulatuse kindlaksmääramine — Karistused — Artikli 16 lõiked 1 ja 3”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 29. aprill 2015

1. Kohtumenetlus – Suulise menetluse uuendamise taotlus – Taotlus seisukohtade esitamiseks kohtujuristi ettepanekus tõstatatud õigusküsimuste kohta – Uuendamise tingimused

   (Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 23; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 83)

2. Keskkond – Õhusaaste – Direktiiv 2003/87 – Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem – Käitaja, kes tagastab heitkogustele vastaval hulgal lubatud heitkoguse ühikuid, mille kohta on esitatud aruanne ja mida on tõendatud – Riikliku asutuse täiendav kontroll, mille tulemusel ilmneb, et aruandes on esitatud liiga väike heitmete üldkogus – Tähtaja lõppemisel piisavate lubatud heitkoguse ühikute tagastamata jätmise korral ette nähtud karistuse kohaldamatus – Liikmesriikide pädevusse kuuluv karistuse kindlaksmääramine – Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine – Puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87, artikli 6 lõike 2 punkt e, artikli 12 lõige 3 ning artikli 16 lõiked 1 ja 3)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 24)

2.  Direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ, muudetud direktiiviga 2004/101/EÜ, artikli 16 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav käitaja suhtes, kes tagastab eelnenud aasta heitkogustele vastaval hulgal kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikuid, mille kohta on esitatud aruanne ja mida on tõendatud kooskõlas direktiivi artikliga 15, kui pärast tagastamise tähtaja lõppemist pädeva siseriikliku asutuse täiendava kontrolli tulemusel ilmneb, et aruandes on esitatud liiga väike heitmete üldkogus ja sellest tulenevalt tagastati ebapiisav hulk ühikuid. Liikmesriikide ülesanne on vastavalt direktiivi 2003/87 artikli 16 lõikele 1 kehtestada karistused, mida sellises olukorras võib kohaldada.

   Esiteks põhineb direktiivi 2003/87 üldine ülesehitus väljaantud, omatud, üleantud ja kehtetuks tunnistatud kvootide rangel arvestamisel. Käitajate kohustus tagastada enne asjaomase aasta 30. aprilli asjaomase käitise eelnenud kalendriaasta koguheitmetele vastav hulk saastekvoote, mis seejärel kehtetuks tunnistatakse, ja mis on kohustuslikus korras märgitud direktiivi 2003/87 artikli 6 lõike 2 punkti e alusel antud kasvuhoonegaaside heitmeloas ja mis on selgelt sõnastatud direktiivi artikli 12 lõikes 3, on ainus kohustus, mille eest direktiivis endas on vastavalt artikli 16 lõikele 3 ette nähtud täpne karistus, samas kui karistus mis tahes muude direktiivi sätetega vastuolus oleva tegevuse eest on direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel jäetud liikmesriikide otsustada.

   Teiseks on heitkoguste aruande tõendamine kvootide tagastamise vältimatu tingimus. Kuna direktiiv 2003/87 ei näe ette muid kontrollimehhanisme ega sea kvootide tagastamisele muid tingimusi peale heitkoguste aruande rahuldavaks tunnistamise, tuleb direktiivi artikli 16 lõikes 3 ette nähtud kindlasummaline trahv määrata käitajatele, kes seda kohustust ei täida, kuna nad kas ei tagasta üldse kvoote või kuna tagastatud kvootide hulk on väiksem heitkoguste aruandes märgitud heitmetest. Kuigi direktiiv ei takista liikmesriigi pädevatel asutustel läbi viia täiendavaid kontrolle või tõendamisi, ei saa direktiivi tõlgendada nii, et selle kohaselt tuleb karistus automaatselt määrata kohustuse rikkumise eest, mida selles selgelt määratletud ei ole.

   Lõpetuseks, niisugune tõlgendus on kohaldatav ka proportsionaalsuse põhimõtte seisukohalt. Nimelt oleks direktiivi 2003/87 artikli 16 lõikes 3 ette nähtud kindlasummalise karistuse automaatne kohaldamine ebaproportsionaalne, kuna tingimusel et käitaja oli heauskne, ei saa ta piisava kindlusega sellise täiendava kontrolli tulemust ette näha.

   (vt punktid 28–30, 32, 34, 35, 37, 38, 41, 43, 45 ja resolutsioon)