Kohtuasi C‑469/13

Shamim Tahir

versus

Ministero dell’Interno

ja

Questura di Verona

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale di Verona)

„Eelotsusetaotlus — Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala — Direktiiv 2003/109/EÜ — Artikkel 2, artikli 4 lõige 1, artikli 7 lõige 1 ja artikkel 13 — Pikaajalise elaniku EL elamisluba — Saamise tingimused — Seaduslik ja pidev viibimine vastuvõtvas liikmesriigis viie aasta jooksul enne loataotluse esitamist — Pikaajalise elanikuga perekondlikult seotud isik — Soodsamad siseriiklikud õigus- ja haldusnormid — Tagajärjed”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 17. juuli 2014

1. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus – Direktiiv 2003/109 – Pikaajalise elaniku staatuse saamine – Tingimus – Pikaajalise elaniku pereliige – Kohustus viibida seaduslikult ja pidevalt vastuvõtvas liikmesriigis viie aasta jooksul enne niisuguse staatuse saamise taotluse esitamist

   (Nõukogu direktiiv 2003/109, artikli 4 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1)

2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus – Direktiiv 2003/109 – Siseriiklikud sätted, millega antakse pereliikmele pikaajalise elaniku EL elamisluba soodsamatel tingimustel, kui on ette nähtud direktiiviga – Lubamatus

   (Nõukogu direktiiv 2003/109, artikli 2 punkt e ja artikkel 13)

1.  Direktiivi 2003/109 pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta, mida on muudetud direktiiviga 2011/51, artikli 4 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 peab tõlgendama nii, et pikaajalise elaniku staatuse juba saanud isiku pereliiget direktiivi artikli 2 punktis e antud määratluse tähenduses ei saa vabastada direktiivi artikli 4 lõikes 1 ette nähtud tingimusest, mille kohaselt peab kolmanda riigi kodanik selle staatuse omandamiseks elama asjaomases liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt vastava taotluse esitamisele vahetult eelnenud viie aasta jooksul.

   Direktiivi 2003/109 artikli 4 lõikes 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab isik olema asjaomase liikmesriigi territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist, on vältimatu tingimus selles direktiivis ette nähtud pikaajalise elaniku staatuse saamiseks, nii et kolmanda riigi kodanik võib direktiivi artikli 7 lõike 1 alusel esitada kõnealuse staatuse saamiseks taotluse üksnes siis, kui tema enda puhul on eelnimetatud tingimus täidetud.

   (vt punktid 34, 37 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  Direktiivi 2003/109 pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta, mida on muudetud direktiiviga 2011/51, artiklit 13 peab tõlgendama nii, et selle kohaselt ei ole liikmesriigil lubatud anda direktiivi artikli 2 punkti e tähenduses pereliikmele pikaajalise elaniku EL elamisluba direktiivis sätestatust soodsamatel tingimustel.

   Nagu lugedes direktiivi 2003/109 artikli 2 punkti b koos artikli 14 lõikega 1 nähtub, annab pikaajalise elaniku EL elamisluba selle omanikule põhimõtteliselt õiguse elada muu liikmesriigi kui selle liikmesriigi territooriumil, kus talle anti pikaajalise elaniku staatus, kauem kui kolm kuud. Järelikult ei saa kooskõlas direktiivi artikliga 13 liikmesriigi poolt pereliikmele – direktiivi artikli 2 punkti e tähenduses – liidu õiguses sätestatust soodsamatel tingimustel välja antud elamisluba mitte mingil juhul olla pikaajalise elaniku EL elamisluba selle direktiivi tähenduses.

   (vt punktid 42–44 ja resolutsiooni punkt 2)