Kohtuasi C‑220/13 P

Kalliopi Nikolaou

versus

Euroopa Liidu Kontrollikoda

„Apellatsioonkaebus — Lepinguväline vastutus — Kontrollikoja tegevusetus — Kahjuhüvitise nõue — Süütuse presumptsiooni põhimõte — Lojaalse koostöö põhimõte — Pädevus — Esialgse uurimise käik”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 10. juuli 2014

1. Kontrollikoda – Liikmete kohustused – Rikkumine – Asjaomase isiku kõigis süüdistuses õigeksmõistev siseriikliku kohtu otsus – Kontrollikoja kohustus teha süüdistustest vabastamise otsus ja see avalikustada – Puudumine – Liikmesriigi kohtu poolt faktilistele asjaoludele antud õiguslik hinnang ei ole institutsioonile siduv

   (EÜ artikli 247 lõige 7)

2. Kahju hüvitamise nõue – Iseseisev laad – Siseriikliku kohtult juba hinnangu saanud faktilisi asjaolusid puudutav nõue – Neile faktidele antud õiguslik hinnang ei ole institutsioonile siduv – Siseriiklike kohtutega lojaalse koostöö põhimõtte rikkumine – Puudumine

   (EÜ artiklid 10, 235 ja 288)

3. Kontrollikoda – Liikmete kohustused – Rikkumine – Uurimise käigus kogutud andmete edastamine Euroopa Pettustevastase Ametile (OLAF) – Kohustus teavitada isikut, kell suhtes uurimine läbi viiakse – Ulatus

   (Kontrollikoja otsus 99/50, artikli 4 esimene lõik)

1.  Kuna esiteks saavad Kontrollikoja liikmele esitatud süüdistusi karistusõiguse seisukohast uurida ainuüksi siseriiklikud õigusasutused ja teiseks saab distsiplinaarsest küljest neid hinnata vaid Euroopa Kohus EÜ artikli 247 lõike 7 aluse, puudub kontrollikojal endal seega liidu institutsionaalset ülesehitust arvestades distsiplinaar- ja kriminaalpädevus asjaomase isiku tema vastu esitatud kõigist süüdistustest. Kuna pealegi ei ole kontrollikoda, kes ametiasutusena võib pöörduda EÜ artikli 247 lõike 7 alusel Euroopa Kohtusse, seotud siseriiklikus kriminaalmenetluses faktilistele asjaoludele antud õigusliku hinnanguga, siis ei ole ta liikmesriigi kohtus kuulutatud õigeksmõistva kohtuotsuse järel kohustatud tegema hageja taotletavat otsust ega tegutsema tema soovitud viisil.

   (vt punktid 39 ja 40)

2.  Ühenduse institutsioonide tegevusest või tegevusetusest tuleneva lepinguvälise vastutusega seonduv kahju hüvitamise hagi on EÜ artiklitest 235 ja 288 tulenevalt iseseisev õiguskaitsevahend, millel on õiguskaitsevahendite süsteemis oma eriline ülesanne, ning selle kasutamise tingimused on ette nähtud selle eripärast eesmärki arvestades.

   Järelikult ei ole asja menetlev ühenduse kohus – kuigi ta võib EÜ artiklil 235 põhinevas menetluses arvestada identsete faktiliste asjaolude osas kriminaalmenetluses tuvastatuga – seotud kriminaalkohtu poolt neile faktilistele asjaoludele antud õigusliku hinnanguga, vaid ta peab kogu oma pädevust kasutades neid iseseisvalt analüüsima, et kontrollida, kas ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise kõik tingimused on täidetud. Seega ei saa ühenduse kohtule ette heita EÜ artiklis 10 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõtte rikkumist sellega, et ta andis teatavatele faktilistele asjaoludele siseriikliku kohtu otsuse kaalutlustest erineva hinnangu.

   (vt punktid 54–56)

3.  Kontrollikoja otsuse 99/50 pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduste finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamisega seotud sisejuurdluste tingimuste kohta artikli 4 esimese lõigu esimeses lauses on käsitletava uurimise tüüpi täpsustamata lihtsalt sätestatud, et kui kahtluse alla satub kontrollikoja liige, ametnik või teenistuja, teatatakse huvitatud poolele „kiiresti”, kui see ei kahjusta uurimist. Järelikult esiteks ei näe see säte ette kohustust teavitada otsekohe uurimise alguses ja teiseks on asjaomast kohustust leevendatud nõudega, et uurimise tõhusust tuleb kaitsta.

   (vt punktid 87 ja 88)