Kohtuasi C-318/10

Société d’investissement pour l’agriculture tropicale SA (SIAT)

versus

Belgia riik

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Belgia))

„Teenuste osutamise vabadus — Maksuõigusnormid — Teenuste osutamise eest makstud tasu mahaarvamine ettevõtlusega seotud kuludena — Kulud, mis on kantud seoses teenuseosutajaga, kelle asukoht on teises liikmesriigis, kus ta ei ole kohustatud tulumaksu maksma või on kohustatud maksma seda märgatavalt soodsama maksustamiskorra alusel — Mahaarvamine, mis sõltub kohustusest esitada tõendid selle kohta, et teenus on tegelik ja aus ning et sellega seotud tasu on tavapärane — Takistus — Põhjendatus — Maksupettuste ja maksustamise vältimise vastane võitlus — Tõhus maksukontroll — Maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotus liikmesriikide vahel — Proportsionaalsus”

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Teenuste osutamise vabadus – Asutamislepingu sätted – Kohaldamisala – Teenusesaajad

   (EÜ artikkel 49)

2. Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Maksuõigusnormid – Tulumaks – Teenuste osutamise eest makstud tasu mahaarvamine – Kulud, mis on kantud seoses teenuseosutajaga, kelle asukoht on teises liikmesriigis – Mahaarvamine, mis sõltub kohustusest esitada tõendid selle kohta, et teenus on tegelik ja aus ning et sellega seotud tasu on tavapärane – Lubamatus – Põhjendatus – Maksupettuste ja maksustamise vältimise vastane võitlus – Tõhus maksukontroll – Maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotus liikmesriikide vahel – Õigusnormid, mis ei vasta õiguskindluse nõuetele – Põhjenduste puudumine

   (EÜ artikkel 49)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 19)

2.  Liikmesriigi sellised õigusnormid, mille kohaselt residendist maksumaksja poolt mitteresidendist äriühingule teenuste osutamise eest makstud tasu ei loeta ettevõtlusega seotud kuluks, mida võib maha arvata, kui viimane ei ole kohustatud oma asukohaliikmesriigis tulumaksu maksma või on kohustatud maksma seda asjassepuutuvalt tulult märgatavalt soodsama maksustamiskorra alusel kui see, mille alusel maksustatakse seda tulu esimesena nimetatud liikmesriigis, välja arvatud juhul, kui maksumaksja tõendab, et see tasu vastab tegelikele ja ausatele tehingutele ega ületa tavapäraseid piire, samas kui üldnorm sätestab, et see tasu arvatakse ettevõtlusega seotud kuludena maha, kui see on vajalik maksustatava tulu saamise või säilitamise eesmärgil ja kui maksumaksja esitab tõendid kulude õigsuse ja suuruse kohta, kujutavad endast teenuste osutamise vabaduse piirangut EÜ artikli 49 tähenduses.

   Niisugune erinorm, mis näeb mitteresidendist äriühingule makstud kulude puhul ette üldnormiga sätestatust rangemad ettevõtlusega seotud kulude mahaarvamise tingimused ja mille kohaldamisala ei ole eelnevalt täpselt kindlaks määratud, nii et erinormi kohaldatavust hindab maksuhaldur üksikjuhtude kaupa, võib nimelt pärssida esiteks selle liikmesriigi residendist maksumaksjate tahet teostada teenuste osutamise vabadust ja kasutada teises liikmesriigis asuvate teenuseosutajate teenuseid ning teiseks viimati nimetatud isikute tahet pakkuda oma teenuseid esimeses liikmesriigis asuvatele teenusesaajatele.

   Lisaks, kuigi niisugune norm on sobiv maksupettuste ja maksustamise vältimise ärahoidmise, tõhusa maksukontrolli ja liikmesriikidevahelise maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotuse säilitamise eesmärkide saavutamiseks, ei saa seda pidada põhjendatuks, kuna norm ei ole sellega taotletavate eesmärkide suhtes proportsionaalne. Nimelt, kuna sellise normi alusel ei saa eelnevalt piisava täpsusega kindlaks määrata normi kohaldamisala ja jääb valitsema ebakindlus küsimuses, kas see on kohaldatav, siis ei vasta see norm õiguskindluse nõuetele, mis nõuavad, et õigusnorm oleks selge ja täpne ning et õigussubjektid saaksid selle toimet ette näha eriti juhul, kui sel võivad olla üksikisikutele ja ettevõtjatele ebasoodsad tagajärjed.

   (vt punktid 26–29, 48, 57–60 ja resolutsioon)

Kohtuasi C-318/10

Société d’investissement pour l’agriculture tropicale SA (SIAT)

versus

Belgia riik

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Belgia))

„Teenuste osutamise vabadus — Maksuõigusnormid — Teenuste osutamise eest makstud tasu mahaarvamine ettevõtlusega seotud kuludena — Kulud, mis on kantud seoses teenuseosutajaga, kelle asukoht on teises liikmesriigis, kus ta ei ole kohustatud tulumaksu maksma või on kohustatud maksma seda märgatavalt soodsama maksustamiskorra alusel — Mahaarvamine, mis sõltub kohustusest esitada tõendid selle kohta, et teenus on tegelik ja aus ning et sellega seotud tasu on tavapärane — Takistus — Põhjendatus — Maksupettuste ja maksustamise vältimise vastane võitlus — Tõhus maksukontroll — Maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotus liikmesriikide vahel — Proportsionaalsus”

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Teenuste osutamise vabadus — Asutamislepingu sätted — Kohaldamisala — Teenusesaajad

   (EÜ artikkel 49)

2. Teenuste osutamise vabadus — Piirangud — Maksuõigusnormid — Tulumaks — Teenuste osutamise eest makstud tasu mahaarvamine — Kulud, mis on kantud seoses teenuseosutajaga, kelle asukoht on teises liikmesriigis — Mahaarvamine, mis sõltub kohustusest esitada tõendid selle kohta, et teenus on tegelik ja aus ning et sellega seotud tasu on tavapärane — Lubamatus — Põhjendatus — Maksupettuste ja maksustamise vältimise vastane võitlus — Tõhus maksukontroll — Maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotus liikmesriikide vahel — Õigusnormid, mis ei vasta õiguskindluse nõuetele — Põhjenduste puudumine

   (EÜ artikkel 49)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 19)

2.  Liikmesriigi sellised õigusnormid, mille kohaselt residendist maksumaksja poolt mitteresidendist äriühingule teenuste osutamise eest makstud tasu ei loeta ettevõtlusega seotud kuluks, mida võib maha arvata, kui viimane ei ole kohustatud oma asukohaliikmesriigis tulumaksu maksma või on kohustatud maksma seda asjassepuutuvalt tulult märgatavalt soodsama maksustamiskorra alusel kui see, mille alusel maksustatakse seda tulu esimesena nimetatud liikmesriigis, välja arvatud juhul, kui maksumaksja tõendab, et see tasu vastab tegelikele ja ausatele tehingutele ega ületa tavapäraseid piire, samas kui üldnorm sätestab, et see tasu arvatakse ettevõtlusega seotud kuludena maha, kui see on vajalik maksustatava tulu saamise või säilitamise eesmärgil ja kui maksumaksja esitab tõendid kulude õigsuse ja suuruse kohta, kujutavad endast teenuste osutamise vabaduse piirangut EÜ artikli 49 tähenduses.

   Niisugune erinorm, mis näeb mitteresidendist äriühingule makstud kulude puhul ette üldnormiga sätestatust rangemad ettevõtlusega seotud kulude mahaarvamise tingimused ja mille kohaldamisala ei ole eelnevalt täpselt kindlaks määratud, nii et erinormi kohaldatavust hindab maksuhaldur üksikjuhtude kaupa, võib nimelt pärssida esiteks selle liikmesriigi residendist maksumaksjate tahet teostada teenuste osutamise vabadust ja kasutada teises liikmesriigis asuvate teenuseosutajate teenuseid ning teiseks viimati nimetatud isikute tahet pakkuda oma teenuseid esimeses liikmesriigis asuvatele teenusesaajatele.

   Lisaks, kuigi niisugune norm on sobiv maksupettuste ja maksustamise vältimise ärahoidmise, tõhusa maksukontrolli ja liikmesriikidevahelise maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotuse säilitamise eesmärkide saavutamiseks, ei saa seda pidada põhjendatuks, kuna norm ei ole sellega taotletavate eesmärkide suhtes proportsionaalne. Nimelt, kuna sellise normi alusel ei saa eelnevalt piisava täpsusega kindlaks määrata normi kohaldamisala ja jääb valitsema ebakindlus küsimuses, kas see on kohaldatav, siis ei vasta see norm õiguskindluse nõuetele, mis nõuavad, et õigusnorm oleks selge ja täpne ning et õigussubjektid saaksid selle toimet ette näha eriti juhul, kui sel võivad olla üksikisikutele ja ettevõtjatele ebasoodsad tagajärjed.

   (vt punktid 26–29, 48, 57–60 ja resolutsioon)