Liidetud kohtuasjad C-357/10–C-359/10

Duomo Gpa Srl jt

versus

Comune di Baranzate ja Comune di Venegono Inferiore

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Tribunale amministrativo regionale per la Lombardia)

„EÜ artiklid 3, 10, 43, 49 ja 81 — Asutamisvabadus — Teenuste osutamise vabadus — Direktiiv 2006/123/EÜ — Artiklid 15 ja 16 — Kohalike omavalitsuste maksude ja muude tulude arvestuse, kontrollimise ja kogumise teenuste kontsessioon — Siseriiklik õigus — Miinimumkapital — Kohustus”

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Isikute vaba liikumine — Asutamisvabadus — Teenuste osutamise vabadus — Asutamislepingu sätted — Vastavad kohaldamisalad — Kriteeriumid

   (EÜ artiklid 43 ja 49)

2. Isikute vaba liikumine — Asutamisvabadus — Teenuste osutamise vabadus — Piirangud — Siseriiklikud õigusnormid, mis seavad teatud nõuded ettevõtjatele, kes soovivad tegeleda kohalike omavalitsuste maksude arvestuse, kontrollimise ja kogumisega — Lubamatus — Üldisest huvist tulenev õigustus — Puudumine

   (EÜ artiklid 43 ja 49)

1.  Mis puutub teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabaduse põhimõtete kohaldamisalade piiritlemisse, siis tuleb kindlaks teha, kas ettevõtja on asutatud liikmesriigis, kus ta kõnealust teenust pakub. „Asutamine” tähendab selles kontekstis seda, et ettevõtja pakub püsivalt ja kestvalt oma teenuseid sihtliikmesriigis asuvast tegevuskohast. Teenuste osutamine EÜ artikli 49 tähenduses hõlmab seevastu kõiki neid teenuseid, mida sihtliikmesriigis asuvast tegevuskohast püsivalt ja kestvalt ei pakuta.

   Mitte ükski asutamislepingu norm ei võimalda abstraktselt kindlaks määrata pikkust või sagedust, millest alates ei saa teenuse osutamist või teatud liiki teenuse osutamist enam käsitada teenuste osutamisena, mistõttu võib mõiste „teenus” asutamislepingu tähenduses hõlmata väga erinevat laadi teenuseid, sealhulgas ka teenuseid, mida osutatakse pikema aja, isegi paljude aastate jooksul.

   Seega, siseriiklikud õigusnormid, mis seavad teatud nõuded ettevõtjatele, kes soovivad tegeleda kohalike omavalitsuste maksude arvestuse, kindlaksmääramise ja kogumisega, võivad põhimõtteliselt jääda nii EÜ artikli 43 kui ka EÜ artikli 49 kohaldamisalasse. See oleks praktikas teisiti juhul, kui kohalike maksude kogumist ei saaks korraldada ilma sihtliikmesriigis tegevuskohta omamata. Vajaduse korral peab siseriiklik kohus kindlaks tegema, kas see on nii.

   (vt punktid 30–33)

2.  EÜ artikleid 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus õigusnorm, mis näeb ette, et:

   —	ettevõtjad – välja arvatud avaliku sektori enamusosalusega äriühingud –, kes soovivad, et neile usaldataks omavalitsuste maksude ja muude tulude arvestuse, kindlaksmääramise ja kogumise teenuste osutamine, peavad suurendama oma täielikult sissemakstud kapitali kümne miljoni euroni;

   —	leping, millega niisuguste teenuste osutamine usaldatakse ettevõtjatele, kelle puhul ei ole see miinimumkapitali nõue täidetud, on tühine, ning

   —

   kuni kapitali suurendamise kohustuse täitmiseni on keelatud sõlmida uusi lepinguid või osaleda hangetes, mis on kuulutatud välja, et sõlmida leping nende teenuste osutamiseks. Selline kohustus on asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piiramine, kuna esiteks seab see miinimumkapitali tingimuse ja teiseks kohustab see eraettevõtjaid, kes soovivad tegeleda vaidlusaluste tegevustega, asutama end juriidilise isikuna. Seega takistab või muudab selline õigusnorm asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse teostamise vähem atraktiivseks. Ka seab niisugune norm EÜ artiklitega 43 ja 49 tagatud vabadustele ebaproportsionaalsed ja seega põhjendamatud piirangud, kuna see ületab kaugelt eesmärgi kaitsta ametiasutusi kontsessionääride kohustuste täitmata jätmise eest. (vt punktid 38, 43, 45 ja 46 ning resolutsioon)