Keywords
Summary

Keywords

1. Õigusaktide ühtlustamine – Disainilahendused – Direktiiv 98/71 – Disainilahenduse kaitse ja autoriõiguse kumulatsiooni põhimõte

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/71, artikkel 17; nõukogu direktiiv 93/98, artikli 1 lõige 1 ja artikli 10 lõige 2)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Disainilahendused – Direktiiv 98/71 – Disainilahenduse kaitse ja autoriõiguse kumulatsiooni põhimõte

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/71, artikkel 17)

Summary

1. Direktiivi 98/71 disainilahenduste õiguskaitse kohta artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusakt, mis välistab liikmesriigi autoriõiguse kaitse selles liikmesriigis või selle suhtes registreeritud disainilahendusele, mis on enne asjaomase õigusakti jõustumist muutunud üldkasutatavaks, ehkki vastab kõigile asjaomase kaitse tingimustele.

Direktiivi 98/71 artikli 17 sõnastusest ja eelkõige selle artikli esimeses lauses sõna „ka” kasutamisest tuleneb selgelt, et autoriõigusega peavad olema kaitstud kõik asjaomases liikmesriigis või selle suhtes registreeritud disainilahendused.

Peale selle nähtub autoriõiguse kaitse andmisele suunatud liidu seadusandja tahe direktiivi 98/71 põhjendusest 8, mis autoriõiguse seaduste ühtlustatuse puududes juurutab konkreetsest registreeritud disainilahenduse kaitse seadusest ning autoriõiguse seadusest tuleneva kaitse kumulatsiooni põhimõtte.

Lisaks ei saa liikmesriigi õigus määratleda autoriõiguse kaitse ulatus ja tingimused hõlmata selle kaitse kehtivusaega, sest see on liidu tasandil juba direktiiviga 93/98 (autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja ühtlustamine) ühtlustatud.

Selle kohta sätestab direktiivi 93/98 artikli 1 lõige 1 Berni konventsiooni artiklis 2 osutatud kirjandus- või kunstiteose autoriõiguste kaitse selle teose autori eluajal ja 70 aastat pärast tema surma. Sama direktiivi artikli 10 lõige 2 näeb ette, et seda kaitse tähtaega kohaldatakse kõigi teoste ja kaitstavate objektide suhtes, mis olid 1. juulil 1995 autoriõigusega kaitstud vähemalt ühes liikmesriigis.

Sellest tulenevalt peavad direktiivi 98/71 artikli 17 alusel olema liikmesriigis autoriõigusega kaitstud disainilahendused, mis on selles liikmesriigis või selle suhtes registreeritud, vastavad liikmesriigi autoriõiguse kaitse tingimustele ja on eelkõige nõutava eristatavuse tasemega ning mille puhul ei ole möödunud direktiivi 93/98 artiklis 1, koostoimes direktiivi artikli 10 lõikega 2, kindlaks määratud ajavahemik.

Direktiivi 93/98 artikli 10 lõikest 2 nähtub selgelt, et selles direktiivis ette nähtud kaitse tähtaegade kohaldamise tagajärjel võib liikmesriigis, mille õiguses oli ette nähtud lühem kaitse tähtaeg, olla uuesti kaitstud selline teos või kaitstav objekt, mis on muutunud üldkasutatavaks. Selline tagajärg on eelkõige nimetatud direktiivi põhjenduses 2 väljendatud liidu seadusandja otsene tahe ja sellise lahenduse abil sooviti saavutada võimalikult kiiresti autoriõiguse ja kaasnevate õiguste kaitse tähtaegu käsitlevate siseriiklike õigusnormide ühtlustamine ja välistada võimalus, et teatavates liikmesriikides teatavad õigused kaovad, samas kui neid teistes liikmesriikides endiselt kaitstakse.

Tuleb tõdeda, et see arutluskäik kohaldub ka varem muu intellektuaalomandi õigusega kaitstud disainilahenduse autoriõigusest tuleneva kaitse taastumisele.

(vt punktid 37–44 ja resolutsiooni punkt 1)

2. Direktiivi 98/71 disainilahenduste õiguskaitse kohta artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusakt, mis välistab kas märkimisväärselt pikaks kümneaastaseks ajavahemikuks või täielikult autoriõiguse kaitse enne selle õigusakti jõustumist üldkasutatavaks muutunud disainilahenduse puhul kõigi nende kolmandate isikute osas, kes liikmesriigi territooriumil valmistavad või turustavad asjaomasel disainilahendusel põhinevaid tooteid, sõltumata vastavate toimingute tegemise ajast ja sellest, et disainilahendus vastab kõigile asjaomase kaitse tingimustele.

Esiteks nähtub teatava määratletud kategooria kolmandate isikute õiguspärase huvi kaitseks üleminekuperioodi kehtestava seadusandliku meetme puhul omandatud õiguste kaitse põhimõttest ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest, et selline säte ei ole vastuolus direktiivi 98/71 artikliga 17, tingimusel et selle tulemusel ei lükku disainilahenduse autoriõiguse kaitset reguleerivate uute õigusnormide kohaldamine edasi märkimisväärselt pika ajavahemiku võrra nii, et see takistab sätte kohaldamist direktiivis ette nähtud tähtpäeval.

Sellega seoses tuleb kõnealuse üleminekuperioodi kestuse ja asjaomase seadusandliku meetmega hõlmatud kolmandate isikute kategooria kooskõlalisust hinnata proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes.

Liikmesriigi meede peab seega olema siseriikliku õigusakti eesmärgi saavutamiseks sobiv ja selleks vajalik: nimelt tagama ühelt poolt asjaomaste kolmandate isikute omandatud õiguste ja õiguspärase ootuse kaitse ning teiselt poolt autoriõiguse omanike huvide tasakaalustatuse. Lisaks tuleb hoolitseda selle eest, et meede ei läheks kaugemale sellest, mis on vajalik sellise tasakaalu kindlustamiseks.

Kõnealust meedet saab pidada asjakohaseks vaid siis, kui see kehtib selliste kolmandate isikute kategooria suhtes, kellel on võimalik tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, st isikud, kes on direktiivi 98/71 artikli 17 siseriiklikusse õigusesse ülevõtva õigusakti jõustumise kuupäevaks juba teinud üldkasutatavaks muutunud disainilahendi kasutamise toiminguid.

Lisaks peab selline seadusandlik meede nende disainilahenduste kolmandate isikute poolt kasutamise puhul piirduma ajavahemikuga, mis on neile isikutele vajalik kas asjaomaste disainilahenduste varasemal kasutamisel põhineva tegevuse järkjärguliseks lõpetamiseks või laovarude ammendamiseks. Juhul kui meede ei lükka autoriõiguse kaitsele tuginemise võimalust edasi märkimisväärse pikkusega ajavahemiku võrra, ei lähe meede kaugemale sellest, mis on asjaomaste õiguste tasakaalu tagamiseks vajalik.

Mis teiseks puutub seadusandlikkusse meetmesse, millega tühistatakse kohaldamiskeeld ja nähakse ette, et enne direktiivi 98/71 siseriiklikusse õigusesse ülevõtvate õigusnormide jõustumist üldkasutatavaks muutunud disainilahendustel põhinevate toodete puhul ei saa autoriõiguse kaitsele kunagi tugineda, siis nähtub eeltoodust, et selline meede muudab sisutühjaks selle direktiivi artikli 17, kuna see meede takistab üldiselt kohaldamast uut kaitset – autoriõigusest tulenevat kaitset. Ka ei ole sellise meetme eesmärk piiritleda nende isikute kategooriat, kes võivad tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele. Meede hoopis laiendab autoriõigusele tuginemise võimatuse kohaldamist, kuna selle sätte kohaselt ei oma tähtsust, et kolmas isik on asunud disainilahendust kasutama enne selle direktiivi siseriiklikusse õigusesse ülevõtvate õigusnormide jõustumist.

(vt punktid 55–60, 64, 65 ja resolutsiooni punkt 2)