Kohtuasi C-318/07

Hein Persche

versus

Finanzamt Lüdenscheid

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesfinanzhof)

„Kapitali vaba liikumine — Tulumaks — Üldistes huvides tegutsevateks tunnistatud organsatsioonidele tehtud annetuste mahaarvamine — Mahaarvamise piiramine liikmesriigi organisatsioonidele tehtud annetustega — Mitterahalised annetused — Direktiiv 77/799/EMÜ — Liikmesriikide pädevate asutuste vastastikune abi otsese maksustamise valdkonnas”

Kohtujurist P. Mengozzi ettepanek, esitatud 14. oktoobril 2008   I ‐ 363

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 27. jaanuar 2009   I ‐ 390

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Kapitali vaba liikumine – Asutamislepingu sätted – Kohaldamisala

   (EÜ artiklid 56 ja 58)

2. Kapitali vaba liikumine – Piirangud – Maksuõigusnormid – Tulumaks

   (EÜ artikkel 56)

1.  Juhul kui maksumaksja taotleb ühes liikmesriigis teises liikmesriigis asutatud ja üldistes huvides tegutsevaks tunnistatud organisatsioonile tehtud annetuste mahaarvamist, kuuluvad sellised annetused asutamislepingu kapitali vaba liikumise sätete kohaldamisalasse, isegi kui need annetused on mitterahalised ja tehtud igapäevaste tarbekaupade kujul.

   Liikmesriigi maksuõigusnormid võivad kuuluda EÜ artiklite 56–58 kohaldamisalasse, isegi kui tegemist on sellise vara ülekandmisega, mis võib sisaldada nii rahasummasid kui ka kinnis- ja vallasvara. Sama moodi pärandilt tasumisele kuuluva maksuga kuulub rahaliste või mitterahaliste annetuste maksustamine kapitali liikumist käsitlevate asutamislepingu sätete kohaldamisalasse, välja arvatud juhtumid, kui tehingu koostisosad asuvad ühesainsas liikmesriigis.

   (vt punktid 26, 27, 30 ja resolutsiooni punkt 1)

2.  EÜ artikliga 56 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt saab üldistes huvides tegutsevaks tunnistatud organisatsioonidele tehtud annetuste puhul maksustamisel maha arvata ainult annetused, mis on tehtud liikmesriigi territooriumil asutatud organisatsioonidele, ilma et maksumaksja saaks kuidagi tõendada, et teises liikmesriigis asutatud organisatsioonile tehtud annetus täidab nimetatud õigusnormidega sellise soodustuse andmisele kehtestatud tingimusi.

   Kuna mahaarvamise võimalus võib olulisel määral mõjutada annetaja suhtumist, siis see, et üldistes huvides tegutsevaks tunnistatud organisatsioonidele tehtud annetusi ei saa liikmesriigis maha arvata juhul, kui need organisatsioonid on asutatud teistes liikmesriikides, võib mõjutada esimeses liikmesriigis asuvate maksumaksjate valmisolekut neile organisatsioonidele annetusi teha ning seega on tegemist kapitali vaba liikumise piiranguga, mis on EÜ artikliga 56 põhimõtteliselt keelatud.

   Selge on see, et liikmesriik võib annetuste mahaarvamist käsitlevate maksuõigusnormide raames kohaldada erinevat kohtlemist üldistes huvides tegutsevaks tunnistatud liikmesriigi organisatsioonidele ning teises liikmesriigis asutatud organisatsioonidele, kui viimased taotlevad selle liikmesriigi õigusnormides kehtestatud eesmärkidest erinevaid eesmärke. Ühenduse õigus ei kohusta liikmesriike nende territooriumil automaatselt tunnustama välismaa organisatsioone, mis on nende päritoluliikmesriigis tunnistatud üldistes huvides tegutsevateks. Siiski on liikmesriigis asutatud organisatsioon, mis täidab maksusoodustuse andmiseks teises liikmesriigis kehtestatud tingimusi, viimati nimetatud liikmesriigi poolt maksusoodustuste andmise osas, mis on mõeldud asjaomase üldisest huvist tuleneva tegevuse julgustamiseks, sarnases olukorras organisatsiooniga, mis on tunnistatud üldistes huvides tegutsevaks ning on asutatud viimati nimetatud liikmesriigis.

   Kuna mitte miski ei takista maksustava liikmesriigi maksuhaldurit nõudmast asjakohaste tõendite esitamist maksumaksjalt, kes soovib teises liikmesriigis asutatud organisatsiooni jaoks tehtud annetuste mahaarvamist, ei saa see maksustav liikmesriik tugineda vajadusele säilitada maksukontrolli tõhusus, õigustamaks liikmesriigi õigusnorme, mis täielikult takistavad maksumaksjal selliseid tõendeid esitamast. Selles kontekstis on liikmesriigil enne teises liikmesriigis asutatud ja üldistes huvides tegutsevaks tunnistatud organisatsioonile maksuvabastuse andmist õigus kohaldada meetmeid, mille kaudu ta võib selgelt ja täpselt kontrollida, kas organisatsioon täidab siseriiklike õigusnormidega kehtestatud nõudeid maksuvabastuse saamiseks, ning kontrollida tema tegelikku majandamist. Seevastu võimalikud haldusalased ebamugavused, mis tulenevad sellest, et need organisatsioonid on asutatud teises liikmesriigis, ei ole piisavad õigustamaks asjaomase riigi ametiasutuste keeldumist anda neile organisatsioonidele samad maksuvabastused, mida antakse liikmesriigi sama liiki organisatsioonidele. Sama kehtib ka maksumaksja puhul, kes taotleb ühes liikmesriigis teises liikmesriigis asutatud ja üldistes huvides tegutsevaks tunnistatud organisatsioonile tehtud annetuse mahaarvamist.

   Lisaks võib asjaomane maksuhaldur vastavalt direktiivile 77/799 liikmesriikide pädevate asutuste vastastikuse abi kohta otsese maksustamise valdkonnas pöörduda teise liikmesriigi pädevate asutuste poole saamaks igasugust teavet, mis on vajalik maksumaksja maksude õigeks määramiseks. Nimetatud direktiiv ei mõjuta siiski annetaja liikmesriigi pädevate asutuste pädevust hinnata eelkõige seda, kas nende õigusnormidega maksusoodustuse andmisele kehtestatud tingimused on täidetud. Mis puudutab teises liikmesriigis asutatud ja üldistes huvides tegutsevaks tunnistatud organisatsiooni, siis peab annetaja liikmesriik kohaldama samasugust maksustamise korda nagu liikmesriigi organisatsioonidele tehtud annetuste puhul üksnes siis, kui see organisatsioon täidab viimasena nimetatud liikmesriigi õigusnormidega maksusoodustuste saamiseks sätestatud tingimusi, mille hulka kuulub samade eesmärkide taotlemine, nagu on seatud nimetatud liikmesriigi maksuõigusega. Liikmesriigi pädevate asutuste, sh liikmesriigi kohtute ülesanne on kindlaks teha, kas kooskõlas liikmesriigi õiguse normidega on tõendatud selle liikmesriigi poolt asjaomase maksusoodustuse andmiseks kehtestatud tingimuste täitmine.

   Liikmesriik ei saa välistada teises liikmesriigis asutatud ja üldistes huvides tegutsevaks tunnistatud organisatsioonidele tehtud annetustele maksusoodustuse andmist ainult sel põhjusel, et selliste organisatsioonide suhtes puudub esimese liikmesriigi maksuhalduritel võimalus kontrollida kohapeal maksuõigusega kehtestatud nõuete täitmist.

   Kolmandates riikides asuvate üldistes huvides tegutsevate organisatsioonide puhul võib maksustav liikmesriik üldjuhul õiguspäraselt keelduda sellise maksusoodustuse andmisest, kui – ja eriti siis, kui kolmandal riigil ei ole lepingulist kohustust asjakohast teavet edastada – osutub võimatuks kolmandalt riigilt vajalikku teavet saada

   (vt punktid 38, 39, 47, 48, 50, 55, 56, 60, 61, 63, 66, 70, 72 ja resolutsiooni punkt 2)