Kohtuasi C-341/05

Laval un Partneri Ltd

versus

Svenska Byggnadsarbetareförbundet, Svenska Byggnadsarbetareförbundets avdelning 1, Byggettan

ja

Svenska Elektrikerförbundet

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Arbetsdomstolen (Rootsi))

„Teenuste osutamise vabadus — Direktiiv 96/71/EÜ — Ehitustöötajate lähetamine — Siseriiklikud õigusnormid, mis kehtestavad artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a — g nimetatud valdkondades töötingimused, välja arvatud palga alammäära — Ehitussektori kollektiivleping, mille sätted kehtestavad soodsamad tingimused või käsitlevad muid valdkondi — Ametiühingute võimalus püüda kollektiivse tegutsemise abil kohustada muudes liikmesriikides asutatud ettevõtjaid leppima iga kord eraldi kokku palgamäärades, mida töötajatele tuleb maksta, ja ühinema ehitussektori kollektiivlepinguga”

Kohtujurist P. Mengozzi ettepanek, esitatud 23. mail 2007   I ‐ 11772

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 18. detsember 2007   I ‐ 11845

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Teenuste osutamise vabadus – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega – Direktiiv 96/71

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/71, artikli 3 lõiked 1 ja 8)

2. Teenuste osutamise vabadus – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega – Direktiiv 96/71

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/71, artikkel 3)

3. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Põhiõigused – Kollektiivse tegutsemise õigus

   (EÜ artikkel 49)

4. Teenuste osutamise vabadus – Piirangud

   (EÜ artikkel 49; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 96/71, artikli 3 lõige 1)

5. Teenuste osutamise vabadus – Piirangud

   (EÜ artiklid 49 ja 50)

1.  Liikmesriigil, kus palga alammäär ei ole kindlaks määratud mõnel direktiivi 96/71 töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega artikli 3 lõigetes 1 ja 8 ette nähtud viisil, ei ole tulenevalt sellest direktiivist õigust kohustada muus liikmesriigis asutatud ettevõtjaid riikidevahelise teenuste osutamise käigus pidama iga tööobjekti osas eraldi läbirääkimisi, mille käigus võetakse arvesse töötajate kutseoskusi ja ülesandeid, et need ettevõtjad saaksid teada, millist palka nad peavad oma lähetatud töötajatele maksma.

   (vt punkt 71)

2.  Direktiivi 96/71 töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega artikli 3 lõiget 7 ei saa tõlgendada nii, et see lubab vastuvõtval liikmesriigil seada oma territooriumil teenuste osutamise sõltuvusse töötingimustest, mis lähevad kaugemale minimaalset kaitset tagavatest kohustuslikest sätetest.

   Direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g nimetatud valdkondades näeb see direktiiv sõnaselgelt ette kaitse taseme, mille järgimist vastuvõttev liikmesriik võib oma territooriumile lähetatud töötajate huvides muus liikmesriigis asutatud ettevõtjatelt nõuda. Järelikult, kui muudes liikmesriikides asutatud ettevõtjad ei kasuta õigust ühineda vastuvõtvas liikmesriigis vabatahtlikult eelkõige oma lähetatud töötajate suhtes võetud kohustuse täitmiseks võimaliku soodsama kollektiivlepinguga, on kaitstuse tase, mis peab olema tagatud vastuvõtva liikmesriigi territooriumile lähetatud töötajaile, põhimõtteliselt piiratud sellega, mis on ette nähtud direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g, välja arvatud juhul, kui nendel töötajatel ei ole juba päritoluliikmesriigi õigusest või kollektiivlepinguist tulenevalt selles sättes loetletud valdkondades soodsamaid töötingimusi.

   (vt punktid 80 ja 81)

3.  Kuigi õigust kollektiivselt tegutseda tuleb tunnustada kui põhiõigust, mis on lahutamatu osa ühenduse õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimist Euroopa Kohus tagab, võib selle kasutamisele siiski seada piiranguid. Nagu kinnitab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 28, on see õigus kaitstud kooskõlas ühenduse õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega.

   Ehkki põhiõiguste kaitse on õigustatud huvi, mille tõttu võib ühenduse õigusest tulenevate kohustuste piiramine olla üldjuhul õigustatud isegi selliste kohustuste puhul, mis tulenevad asutamislepinguga tagatud põhivabadustest, kuulub selliste põhiõiguste kasutamine asutamislepingu sätete kohaldamisalasse ja tuleb sobitada nõuetega, mis tulenevad asutamislepinguga kaitstud õigustest, ning peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

   Eeltoodust tuleneb, et kollektiivse tegutsemise õiguse põhiõiguslik iseloom ei välista, et kollektiivne tegevus, mis on suunatud muus liikmesriigis asutatud ettevõtja vastu, kes lähetab töötajaid riikidevahelise teenuse osutamise käigus, kuulub ühenduse õiguse kohaldamisalasse.

   (vt punktid 91, 93–95)

4.  EÜ artiklit 49 ja direktiivi 96/71 töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui liikmesriigis, kus selle direktiivi artikli 3 lõike 1 esimese lõigu punktides a–g nimetatud valdkondades kehtestatud töötingimused, välja arvatud palga alammäär, sisalduvad õigusnormides, võib ametiühing püüda ehitustööde blokaadi vormis toimuva kollektiivse tegutsemise abil kohustada muus liikmesriigis asutatud teenuseosutajat alustama temaga läbirääkimisi palgamäärade üle, mida lähetatud töötajatele tuleb maksta, ja ühinema kollektiivlepinguga, mille sätted kehtestavad mõne valdkonna puhul soodsamad tingimused kui need, mis tulenevad asjaomastest õigusnormidest, samas kui lepingu teised sätted käsitlevad valdkondi, mida selle direktiivi artiklis 3 ei ole nimetatud.

   Liikmesriigi ametiühingute õigus niiviisi kollektiivselt tegutseda võib muuta vastuvõtva liikmesriigi territooriumil teenuste osutamise ettevõtjate jaoks vähem atraktiivseks või keerulisemaks, mistõttu see kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piirangut EÜ artikli 49 tähenduses. Niisugust takistust ei saa õigustada töötajate kaitse eesmärgiga – mida üldjuhul järgib vastuvõtva liikmesriigi ametiühingu korraldatud blokaad, mis on suunatud sellele, et kindlustada riikidevahelise teenuste osutamise käigus lähetatud töötajatele teatud tasemega töötingimused –, sest lähetatud töötajate tööandja on kohustatud direktiiviga 96/71 toimunud kooskõlastamise tulemusena järgima vastuvõtvas liikmesriigis minimaalset kaitset tagavaid kohustuslikke sätteid. Niisugune eesmärk ei saa õigustada ka palgaläbirääkimisi, mida ametiühingud üritavad peale suruda muus liikmesriigis asutatud ettevõtjatele, kes lähetavad töötajaid ajutiselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumile, kui palgaläbirääkimised on osa siseriiklikust korrast, kus puudub regulatsioon, mis oleks piisavalt täpne ja kättesaadav, et mitte muuta ettevõtja jaoks praktikas võimatuks või ülemäära raskeks nende kohustuste kindlakstegemist, mida ta peab alampalgaga seoses järgima.

   (vt punktid 99, 107–111 ja resolutiivosa punkt 1)

5.  EÜ artiklitega 49 ja 50 on vastuolus see, kui liikmesriigis ametiühingutele kehtestatud keeld kasutada kollektiivset tegevust eesmärgiga saavutada kolmandate isikute vahelise kollektiivlepingu lõpetamine või muutmine eeldab, et tegevus puudutab töötingimusi, millele kohaldatakse vahetult siseriiklikku õigust. Selline keeld on vastuvõtvasse liikmesriiki töötajaid lähetavate ettevõtjate suhtes diskrimineeriv, kuna see ei arvesta kollektiivlepingutega, millega ettevõtjad on oma asukohaliikmesriigis juba seotud, olenemata nende lepingute sisust, ning kohtleb neid sama moodi nagu omamaiseid ettevõtjaid, kes ei ole sõlminud kollektiivlepingut. Sellist diskrimineerimist ei saa õigustada eesmärgiga lubada ametiühingutel tagada, et kõik riigi tööturul tegutsevad tööandjad maksaksid niisugust palka ja pakuksid selliseid töötingimusi nagu selles liikmesriigis tavaks, ega eesmärgiga luua tingimused ausaks konkurentsiks võrdsetel alustel omamaiste tööandjate ja muudest liikmesriikidest pärit ettevõtjate vahel. Ükski neist kaalutlustest ei ole seotud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise huvidega EÜ artikli 46 tähenduses, mida kohaldatakse koostoimes EÜ artikliga 55.

   (vt punktid 116, 118–120 ja resolutiivosa)