This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62006CO0421
Kohtumääruse kokkuvõte
Kohtumääruse kokkuvõte
Euroopa Kohtu (kolmas koda) 8. novembri 2007. aasta määrus – Fratelli Martini ja Cargill
(kohtuasi C-421/06)
„Kodukorra artikli 104 lõike 3 esimene lõik — Euroopa Kohtu otsus, millega tunnistatakse tühiseks ühenduse õigusnorm — Institutsioonide kohustused — Loomatervishoid — Segasööt — Segasööda etiketile söödas esinevate söödamaterjalide sisalduse märkimine massiprotsentides nii, et lubatud hälbe suurus oleks ±15% deklareeritud väärtusest — Tarbija eksitamise keeld”
1. |
Eelotsuse küsimused — Vastus, mille võib selgelt tuletada kohtupraktikast — Kodukorra artikli 104 lõike 3 kohaldamine (Euroopa Kohtu kodukord, artikli 104 lõige 3) (vt punkt 20) |
2. |
Rahvatervise kaitse — Segasööt — Direktiiv 2002/2 (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nro178/2002, artiklid 8 ja 16; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/2, artikli 1 punkt 4) (vt punkt 45, resolutiivosa punkt 1) |
3. |
Rahvatervise kaitse — Segasööt — Direktiiv 2002/2 (EÜ artiklid 233 ja 234; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/2, artikli 1 punkti 1 alapunkt b) (vt punkt 63, resolutiivosa punkt 2) |
Ese
Eelotsusetaotlus – Consiglio di Stato – Tagajärjed, mis on Euroopa Kohtu otsusel liidetud kohtuasjades C-453/03, C-11/04, C-12/04 ja C-194/04 (ABNA jt), millega tunnistatakse osaliselt tühiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta direktiiv 2002/2/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 79/373/EMÜ segasööda ringlusse laskmise kohta ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 91/357/EMÜ (EÜT L 63, lk 23; ELT eriväljaanne 03/35, lk 245) – Institutsioonide kohustus võtta vastu uus õigusakt.
Resolutiivosa
1. |
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta direktiivi 2002/2/EÜ (millega muudetakse nõukogu direktiivi 79/373/EMÜ segasööda ringlusse laskmise kohta ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 91/357/EMÜ) artikli 1 punkti 4, mis näeb ette kohustuse märkida segasööda etiketile söödas esinevate söödamaterjalide sisaldus massiprotsentides nii, et lubatud hälbe suurus oleks ±15% deklareeritud väärtusest, tuleb tõlgendada nii, et see säte ei ole vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu . aasta määruse (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) artiklitega 8 ja 16, mille eesmärk on eelkõige tagada, et sööda märgistamine ja esitlemine ei oleks tarbijaid eksitav. |
2. |
Kuna direktiivi 2002/2 artikli 1 punkti 1 alapunkt b nägi ette sõltumatu kohustuse, mis ei olnud seotud selle direktiivi teiste sätetega, ei tekitanud nimetatud sätte tühiseks tunnistamine Euroopa Kohtu 6. detsembri 2005. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C-453/03, C-11/04, C-12/04 ja C-194/04: ABNA jt õiguslünka või õigusnormide vastuolu, mis sunniks ühenduse institutsioone vastu võtma direktiivi 2002/2 sisulisi muudatusi. |
Igal juhul on õigusnormi tühisus Euroopa Kohtu vastava tühiseks tunnistamise otsuse otsene tagajärg ning liikmesriikide kohtute ülesanne on teha sellest järeldused omaenda õiguskordades.
Euroopa Kohtu (kolmas koda) 8. novembri 2007. aasta määrus – Fratelli Martini ja Cargill
(kohtuasi C-421/06)
„Kodukorra artikli 104 lõike 3 esimene lõik — Euroopa Kohtu otsus, millega tunnistatakse tühiseks ühenduse õigusnorm — Institutsioonide kohustused — Loomatervishoid — Segasööt — Segasööda etiketile söödas esinevate söödamaterjalide sisalduse märkimine massiprotsentides nii, et lubatud hälbe suurus oleks ±15% deklareeritud väärtusest — Tarbija eksitamise keeld”
1. |
Eelotsuse küsimused — Vastus, mille võib selgelt tuletada kohtupraktikast — Kodukorra artikli 104 lõike 3 kohaldamine (Euroopa Kohtu kodukord, artikli 104 lõige 3) (vt punkt 20) |
2. |
Rahvatervise kaitse — Segasööt — Direktiiv 2002/2 (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nro178/2002, artiklid 8 ja 16; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/2, artikli 1 punkt 4) (vt punkt 45, resolutiivosa punkt 1) |
3. |
Rahvatervise kaitse — Segasööt — Direktiiv 2002/2 (EÜ artiklid 233 ja 234; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/2, artikli 1 punkti 1 alapunkt b) (vt punkt 63, resolutiivosa punkt 2) |
Ese
Eelotsusetaotlus – Consiglio di Stato – Tagajärjed, mis on Euroopa Kohtu otsusel liidetud kohtuasjades C-453/03, C-11/04, C-12/04 ja C-194/04 (ABNA jt), millega tunnistatakse osaliselt tühiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta direktiiv 2002/2/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 79/373/EMÜ segasööda ringlusse laskmise kohta ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 91/357/EMÜ (EÜT L 63, lk 23; ELT eriväljaanne 03/35, lk 245) – Institutsioonide kohustus võtta vastu uus õigusakt.
Resolutiivosa
1. |
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta direktiivi 2002/2/EÜ (millega muudetakse nõukogu direktiivi 79/373/EMÜ segasööda ringlusse laskmise kohta ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 91/357/EMÜ) artikli 1 punkti 4, mis näeb ette kohustuse märkida segasööda etiketile söödas esinevate söödamaterjalide sisaldus massiprotsentides nii, et lubatud hälbe suurus oleks ±15% deklareeritud väärtusest, tuleb tõlgendada nii, et see säte ei ole vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu . aasta määruse (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) artiklitega 8 ja 16, mille eesmärk on eelkõige tagada, et sööda märgistamine ja esitlemine ei oleks tarbijaid eksitav. |
2. |
Kuna direktiivi 2002/2 artikli 1 punkti 1 alapunkt b nägi ette sõltumatu kohustuse, mis ei olnud seotud selle direktiivi teiste sätetega, ei tekitanud nimetatud sätte tühiseks tunnistamine Euroopa Kohtu 6. detsembri 2005. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C-453/03, C-11/04, C-12/04 ja C-194/04: ABNA jt õiguslünka või õigusnormide vastuolu, mis sunniks ühenduse institutsioone vastu võtma direktiivi 2002/2 sisulisi muudatusi. |
Igal juhul on õigusnormi tühisus Euroopa Kohtu vastava tühiseks tunnistamise otsuse otsene tagajärg ning liikmesriikide kohtute ülesanne on teha sellest järeldused omaenda õiguskordades.