Liidetud kohtuasjad C-222/05–C-225/05

J. van der Weerd jt

versus

Minister van Landbouw, Natuur en Voedselkwaliteit

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud College van Beroep voor het bedrijfsleven)

„Põllumajandus — Suu- ja sõrataudi tõrje — Direktiiv 85/511/EMÜ — Ühenduse õigusele tuginemine siseriikliku kohtu omal algatusel — Menetlusautonoomia — Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted”

Kohtujurist M. Poiares Maduro ettepanek, esitatud 1. märtsil 2007   I - 4236

Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 7. juuni 2007   I - 4249

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Eelotsuse küsimused – Vastuvõetavus – Piirid

   (EÜ artikkel 234)

2. Ühenduse õigus – Õiguskaitsevahendid – Siseriiklikud menetlusnormid

   (Nõukogu direktiiv 85/511, muudetud direktiiviga 90/423, artiklid 11 ja 13)

1.  Ühenduse õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, on asjakohased. Siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab Euroopa Kohus lükata tagasi vaid siis, kui on ilmne, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele. Eeldatavat asjakohasust ei kummuta pelgalt see, et üks põhikohtuasja pooltest vaidlustab teatavad asjaolud, mille hindamine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne ning millest sõltub põhikohtuasja vaidluse eseme määratlemine.

   (vt punktid 22 ja 23)

2.  Ühenduse õiguse kohaselt ei ole siseriiklikul kohtul kohustust kohtumenetluses, mis käsitleb haldusakti seaduslikkust direktiivi 85/511, millega kehtestatakse ühenduse meetmed suu- ja sõrataudi tõrjeks (muudetud direktiiviga 90/423), artiklite 11 ja 13 rikkumisel põhinevate väidete alusel, tõstatada omal algatusel ühenduse õigusnormide rikkumisel põhinevat väidet, kuna seda ei nõua võrdväärsuse ega tõhususe põhimõte.

   Esiteks ei määra võrdväärsuse põhimõtte puhul direktiivi osutatud sätted kindlaks tingimusi, mille korral võib algatada suu- ja sõrataudi tõrjet käsitleva menetluse, ega ametiasutusi, kes on selle raames pädevad otsustama õigussubjektide õiguste ja kohustuste ulatuse üle, mistõttu ei saa neid pidada võrdväärseks õiguskorda puudutavate siseriiklike normidega, mis on siseriikliku menetluse aluseks, kuivõrd neis sätestatakse menetluse algatamise eeltingimused ning ametiasutused, kes on selle raames pädevad otsustama õigussubjektide õiguste ja kohustuste ulatuse üle. Teiseks ei ole tõhususe põhimõttega vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis takistab siseriiklikel kohtutel tõstatada omal algatusel uut väidet ühenduse õigusnormide rikkumise kohta, kui sellise väite analüüsimisel peaksid kohtud olema kohustatud loobuma neile omasest passiivsest rollist, väljudes vaidluse piiridest, mille pooled olid määratlenud, ning tuginedes muudele faktidele ja asjaoludele kui nendele, millele pool, kes on selliste sätete kohaldamisest huvitatud, on oma nõude rajanud. Sellise menetluse raames ei tulene tõhususe põhimõttest liikmesriigi kohtutele kohustust tõstatada omal algatusel ühenduse sättel põhinevat uut väidet, sõltumata selle sätte tähtsusest ühenduse õiguskorras, juhul kui pooltel on olnud tegelikult võimalus tõstatada siseriiklikus kohtus ühenduse õigusele tuginev väide.

   (vt punktid 29–31, 36, 41 ja 42 ja resolutiivosa)