Kohtuasi C-303/05

Advocaten voor de Wereld VZW

versus

Leden van de Ministerraad

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Arbitragehof)

„Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades — EL artikli 6 lõige 2 ja EL artikli 34 lõike 2 punkt b — Raamotsus 2002/584/JSK — Euroopa vahistamismäärus ja liikmesriikidevahelised üleandmismenetlused — Siseriiklike õigusaktide ühtlustamine — Mitmekordse karistamise kontrolli kaotamine — Kehtivus”

Kohtujurist D. Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek, esitatud 12. septembril 2006   I - 3638

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 3. mai 2007   I - 3672

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades

   (EL artikli 34 lõike 2 punkt b ja EL artikli 35 lõige 1)

2. Euroopa Liit – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Õigusalast koostööd käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamine

   (EL artikli 34 lõige 2; nõukogu raamotsus 2002/584, artikli 31 lõige 1)

3. Euroopa Liit – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta

   (Nõukogu raamotsus 2002/584, artikli 1 lõige 3 ja artikli 2 lõige 2)

4. Euroopa Liit – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta

   (Nõukogu raamotsus 2002/584, artikli 2 lõige 2)

1.  EL artikli 35 lõike 1 kohaselt on Euroopa Kohtu pädevuses teha vastavalt selles artiklis sätestatud tingimustele eelotsuseid eelkõige raamotsuste kehtivuse ja tõlgendamise kohta, mis hõlmab tingimata seda, et Euroopa Kohus võib – isegi kui selleks puudub otsene pädevus – tõlgendada selliseid esmase õiguse sätteid nagu EL artikli 34 lõike 2 punkt b, kui tal on palutud hinnata, kas raamotsus on viimati mainitud sätte alusel õiguspäraselt vastu võetud.

   (vt punkt 18)

2.  Raamotsust 2002/584 Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, mis näeb ette õigusaktide ühtlustamise seoses kriminaalmenetlusalase koostööga ja eelkõige nende õigusnormide ühtlustamist, mis käsitlevad siseriiklike ametivõimude vahel süüdimõistetute kriminaalkaristuste täitmiseks või kahtlustatavatele süüdistuse esitamiseks üleandmise tingimusi, menetlusi ja tagajärgi, ei võetud vastu EL artikli 34 lõike 2 punkti b rikkudes.

   EL artikli 34 lõiget 2 ei saa tõlgendada osas, milles see üldiselt loetleb ja määratleb erinevate õiguslike vahendite liike, mida võib kasutada selleks, et aidata kaasa EL lepingu VI jaotises märgitud „liidu eesmärkide saavutamisele”, selliselt, et liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine raamotsusega vastavalt nimetatud lõike 2 punktile b ei tohi puudutada muid valdkondi kui neid, mis on sätestatud EL artikli 31 lõike 1 punktis e, eelkõige Euroopa vahistamismääruse valdkonda.

   EL artikli 34 lõige 2 ei kehtesta ka selles sättes loetletud erinevate vahendite tähtsuse järjekorda. Kuigi on tõsi, et Euroopa vahistamismäärus oleks võinud olla ka konventsiooni ese, on nõukogul kaalutlusõigus eelistada õigusliku vahendina raamotsust, kui sellise õigusakti vastuvõtmise tingimused on täidetud.

   Seda viimast järeldust ei kõiguta asjaolu, et vastavalt raamotsuse artikli 31 lõikele 1 asendab raamotsus alates 1. jaanuarist 2004 liikmesriikidevahelistes suhetes väljaandmise valdkonnas kohaldatavate varasemate konventsioonide sätted, mis on selles artiklis loetletud. Mis tahes muu tõlgendus, mida ei toeta EL artikli 34 lõige 2 ega ka mõni teine EL lepingu säte, ohustaks kaotada põhilise tarviliku mõju nõukogu õiguselt võtta vastu raamotsuseid varem rahvusvaheliste konventsioonidega reguleeritud valdkondades.

   (vt punktid 28 ja 29, 37 ja 38, 41–43)

3.  Seaduslikkuse põhimõte ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõte (nullum crimen, nulla poena sine lege), mis kuulub liikmesriikide ühistele riigiõiguslikele tavadele rajanevate õiguse üldpõhimõtete hulka, on välja toodud mitmes rahvusvahelises lepingus, eelkõige Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 7 lõikes 1. Sellest põhimõttest tuleneb, et seadus peab selgelt määratlema kuriteod ja nende eest määratavad karistused. See tingimus on täidetud, kui puudutatud isik saab asjaomase sätte sõnastusest ja vajaduse korral kohtute poolt sellele antud tõlgendusest aru, millised teod või tegevusetused toovad kaasa kriminaalvastutuse.

   Raamotsuse 2002/584 Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta artikli 2 lõige 2 ei ole osas, milles see kaotab selles sättes nimetatud kuriteokategooriate puhul mitmekordse karistamise kontrolli, kehtetu seaduslikkuse põhimõtte ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise tõttu. Raamotsuse eesmärk ei ole ühtlustada asjaomaste kuritegude koosseise või nende eest määratavaid karistusi. Kuigi raamotsuse artikli 2 lõige 2 kaotab selles sättes nimetatud kuriteokategooriate suhtes mitmekordse karistamise kontrolli, on mainitud kuritegude ja nende eest määratavate karistuste määratlemise pädevus niisiis jätkuvalt vahistamismääruse teinud liikmesriigil, kes – nagu on muu hulgas sätestatud ka raamotsuse artikli 1 lõikes 3 – peab austama põhiõigusi ja õiguse aluspõhimõtteid, nagu need on välja toodud EL artiklis 6, seega seaduslikkuse põhimõtet ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõtet.

   (vt punktid 49 ja 50, 52–54)

4.  Raamotsuse 2002/584 Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta artikli 2 lõige 2 ei ole osas, milles see kaotab selles sättes nimetatud kuriteokategooriate puhul mitmekordse karistamise kontrolli, kehtetu võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumise tõttu.

   Esiteks, mis puudutab selles sättes loetletud 32 kuritegude kategooriat, siis oli nõukogul vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja liikmesriikidevahelist kõrgetasemelist usaldust ja solidaarsust arvestades võimalik asuda seisukohale, et asjaomased kuritegude kategooriad kuuluvad – kas siis oma laadi või maksimaalselt kolme aasta pikkuse karistuse määramise tõttu – nende hulka, mille avaliku korra ja julgeoleku rikkumise raskusaste õigustab mitmekordse karistamise kontrolli nõudmata jätmist. Järelikult, isegi kui eeldada, et raamotsuse artikli 2 lõikes 2 sisalduvasse loetellu kuuluva kuriteo toimepanemises kahtlustatavate või selliste kuritegude toimepanemises süüdimõistetud isikute olukord on võrreldav nende isikute olukorraga, keda kahtlustatakse või kes on süüdi mõistetud muude kui selles sättes nimetatud kuritegude toimepanemises, on eristamine igal juhul objektiivselt põhjendatud.

   Teiseks, mis puudutab asjaolu, et kõnealuste kuriteokategooriate täpselt määratlemata jätmine võib kaasa tuua raamotsuse erineva kohaldamise erinevates siseriiklikes õiguskordades, siis piisab, kui märkida, et raamotsuse eesmärk ei ole ühtlustada liikmesriikide materiaalõigust karistusõiguse valdkonnas ning et mitte ükski säte EL lepingu VI jaotises ei alluta Euroopa vahistamismääruse kohaldamist liikmesriikide kriminaalõigusnormide ühtlustamisele asjaomaste kuritegude osas.

   (vt punktid 57–60)