Kohtuasi C-432/05

Unibet (London) Ltd

ja

Unibet (International) Ltd

versus

Justitiekanslern

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Högsta domstolen)

„Kohtuliku kaitse põhimõte — Siseriiklikud õigusaktid, mis ei näe ette iseseisvat õiguskaitsevahendit, et vaidlustada siseriikliku õiguse sätte vastavust ühenduse õigusele — Menetlusautonoomia — Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted — Esialgne õiguskaitse”

Kohtujurist E. Sharpstoni ettepanek, esitatud 30. novembril 2006   I - 2275

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 13. märts 2007   I - 2301

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)

2. Ühenduse õigus – Vahetu õigusmõju – Isikute õigused – Liikmesriigi kohtute poolt tagatud kaitse

   (EÜ artikkel 10)

3. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele

4. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele

1.  Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on ühenduse õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühesugustest põhiseaduslikest tavadest ja on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13 ning mida kinnitab ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47.

   (vt punkt 37)

2.  Liikmesriikide kohtutel on kohustus EÜ artiklis 10 sätestatud koostööpõhimõtet järgides tagada nende õiguste kohtulik kaitse, mis tulenevad isikutele ühenduse õigusest. Teatud valdkonda reguleerivate ühenduse õigusnormide puudumisel tuleb iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras määrata pädevad kohtud ja kehtestada menetlusnormid nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikute ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse.

   Kuigi EÜ asutamisleping on aluseks teatud liiki hagidele, mida eraisikud saavad vajadusel otse ühenduste kohtule esitada, ei olnud selle eesmärk kehtestada liikmesriigi kohtutes ühenduse õiguse tagamiseks muid õiguskaitsevahendeid kui need, mis on sätestatud siseriiklikus õiguses. Teisiti oleks see üksnes juhul, kui vastava liikmesriigi õiguskorra ülesehitusest nähtub, et ei ole ühtegi õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks kas või täiendava taotluse põhjal tagada isikute ühenduse õigusest tulenevad õigused. Kuigi põhimõtteliselt peab isiku õigus olla menetlusosaline ning tema põhjendatud huvi olema määratletud siseriiklikus õiguses, nõuab ühenduse õigus siiski, et liikmesriigi õigusaktid ei kahjustaks õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Liikmesriikide ülesanne on seega näha ette õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteem, mis võimaldab tagada selle õiguse järgimise.

   Menetlusnormid, mis on kehtestatud nende kohtuasjade läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikute ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse, ei tohi aga olla ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike kaebuste puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta ühenduse õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte). Iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi siseriiklik menetlusnorm on tõhus, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle sätte asukohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes. Lisaks on liikmesriigi kohtul kohustus tõlgendada talle esitatud kaebustele kohaldatavaid menetlusnorme nii palju kui võimalik selliselt, et nende kohaldamine aitaks saavutada eesmärki tagada ühenduse õigusest isikutele tulenevate õiguste tõhus kohtulik kaitse.

   (vt punktid 38–44 ja 54)

3.  Isikutele ühenduse õigusega antud õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et see ei nõua, et liikmesriigi õiguskorras oleks olemas iseseisev õiguskaitsevahend, mille peamine eesmärk on kontrollida siseriiklike õigusnormide vastavust ühenduse õigusele, kui seda vastavust on võimalik täiendava taotluse põhjal hinnata muude tõhusate õiguskaitsevahendite raames, mis ei ole ebasoodsamad kui samalaadsed siseriiklikud õiguskaitsevahendid, mida peab kontrollima liikmesriigi kohtunik.

   Tõhus kohtulik kaitse ei ole tagatud, kui ainus õiguskaitsevahend, mida saaks vaidlusaluste siseriiklike õigusnormide ühenduse õigusele vastavuse vaidlustamiseks kasutada, seisneks selles, et isik on sunnitud laskma enda vastu alustada haldus- või kriminaalmenetlust koos sellest tuleneda võivate sanktsioonidega.

   (vt punktid 61, 64, 65, resolutiivosa punkt 1)

4.  Isikutele ühenduse õigusega antud õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et see nõuab, et liikmesriigi õiguskorras oleks võimalik rakendada esialgset õiguskaitset, kuni pädev kohus on langetanud otsuse siseriiklike õigusnormide vastavuse kohta ühenduse õigusele, kui selliste abinõude rakendamine on vajalik niisuguse kohtuotsuse täieliku toime kindlustamiseks, mis tehakse selliste õiguste olemasolu kohta.

   Kui siseriikliku õiguse põhjal, mida kohaldatakse kooskõlas ühenduse õigusest tulenevate nõuetega, ei ole selge, kas isikule ühenduse õigusest tulenevate õiguste järgimiseks esitatud hagi on vastuvõetav, siis nõuab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte, et siseriiklikul kohtul oleks siiski võimalik selles staadiumis rakendada esialgset õiguskaitset, mis on vajalik nende õiguste järgimise kindlustamiseks. Samas ei nõua isikutele ühenduse õigusega antud õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte seda, et liikmesriigi õiguskorra kohaselt oleks pädeval siseriiklikul kohtul võimalik rakendada esialgset õiguskaitset seoses nõudega, mis on selle liikmesriigi õiguse kohaselt vastuvõetamatu, kui just ühenduse õigus ei sea seda vastuvõetamatust kahtluse alla.

   Juhul kui on kahtlus, kas siseriiklikud õigusnormid on ühenduse õigusega kooskõlas, on esialgse õiguskaitse võimalik rakendamine nende normide kohaldamise peatamiseks, kuni pädev kohus on langetanud otsuse nende vastavuse kohta ühenduse õigusele, reguleeritud pädevas kohtus kohaldatava siseriikliku õiguse kriteeriumidega, mis ei tohi aga olla ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike taotluste puhul ega tohi muuta nende õiguste esialgset kohtulikku kaitset praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.

   Kui antud valdkonnas ühenduse õigusnormid puuduvad, tuleb isikute ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitseks esialgse õiguskaitse rakendamise tingimused sätestada iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras.

   (vt punktid 72, 73, 77, 80, 83, resolutiivosa punktid 2 ja 3)