Keywords
Summary

Keywords

Eelotsuse küsimused – Kehtivuse hindamine – Võimatus tugineda ühenduse õigusakti õiguspärasuse vaidlustamiseks WTO lepingutele – Erandid – Ühenduse õigusakt, mille eesmärk on tagada selle täitmine või mis viitab sellele sõnaselgelt ja täpselt – WTO vaidluste lahendamise organi otsus – Ühenduse kohustused – Õigus tugineda WTO lepingutele – Puudumine

(EÜ artikkel 234)

Summary

WTO lepingud ei kuulu oma iseloomu ja ülesehituse tõttu üldiselt nende normide hulka, mille alusel Euroopa Kohus kontrollib ühenduse institutsioonide aktide õiguspärasust. Euroopa Kohus peab kontrollima kõnealuse ühenduse akti õiguspärasust WTO eeskirjade alusel vaid siis, kui ühendus on soovinud täita WTO raames võetud teatud kohustust, või olukorras, kus ühenduse õigusakt viitab sõnaselgelt WTO lepingute konkreetsetele sätetele.

Kui ühendus on WTO vaidluste lahendamise organi (VLO) otsuse järel võtnud kohustuse täita selle organisatsiooni eeskirju ja eriti GATT 1994 I artikli lõiget 1 ja XIII artiklit, siis ei soovinud ühendus seeläbi täita WTO raames võetud teatud kohustust, millega võis õigustada erandit põhimõttest, et WTO eeskirjadele ei või ühenduse kohtus tugineda ning mis võimaldaks ühenduse kohtul kontrollida nimetatud eeskirjade alusel kõnealuste ühenduse õigusnormide õiguspärasust.

Ühelt poolt, kuigi on olemas VLO otsus, millega tuvastatakse liikme võetud meetmete vastuolu WTO eeskirjadega, ei omista selle organisatsiooni raames vaidluste lahendamise süsteem seetõttu pooltevahelistele läbirääkimistele vähem tähtsust. Kui sellistes tingimustes pannakse kohtule kohustus jätta kohaldamata WTO lepingutega vastuolus olevaid siseriikliku õiguskorra norme, siis oleks selle tulemuseks see, et lepingupoolte seadusandlikelt või täidesaatvatelt organitelt võetakse eelkõige vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsitusleppe artikli 22 kohane võimalus leida isegi ajutine läbirääkimiste lahendus.

Teiselt poolt, mööndes, et ühenduse õiguse WTO eeskirjadega kooskõla tagamine on otseselt ühenduse kohtu pädevuses, võetaks ühenduse seadusandlikelt või täidesaatvatelt organitelt tegutsemisruum, mis on ühenduse kaubanduspartnerite sarnastel organitel.

Seega ei või ettevõtja tugineda siseriiklikus kohtus sellele, et ühenduse õigusnormid on vastuolus teatavate WTO eeskirjadega, isegi kui VLO on nimetatud õigusnormid nendega vastuolus olevaks tunnistanud.

(vt punktid 39–42, 48, 53, 54 ja resolutiivosa)