Kohtuasi C‑670/22

Kriminaalasi

järgmise isiku suhtes:

M. N. (EncroChat)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Berlin)

Euroopa Kohtu (suurkoda) 30. aprilli 2024. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Direktiiv 2014/41/EL – Euroopa uurimismäärus kriminaalasjades – Selliste tõendite hankimine, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses – Koostamise tingimused – Krüpteeritud elektroonilise side teenus – EncroChat – Kohtu tehtud otsuse nõue – Liidu õigust rikkudes hangitud tõendite kasutamine

1. Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa uurimismäärus kriminaalasjades – Direktiiv 2014/41 – Mõiste „taotlev asutus või ametiisik“ – Euroopa uurimismäärus, millega soovitakse saada juba täitva riigi pädevate asutuste valduses olevaid tõendeid – Prokuröri õigus määrata nende tõendite edastamine puhtalt riigisiseses menetluses – Hõlmamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/41, artikli 1 lõige 1 ja artikli 2 punkti c alapunkt i)

   (vt punktid 71–75 ja 77 ning resolutsiooni punkt 1)

2. Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa uurimismäärus kriminaalasjades – Direktiiv 2014/41 – Euroopa uurimismääruse koostamise ja edastamise tingimused – Euroopa uurimismäärus, millega soovitakse saada juba täitva riigi pädevate asutuste valduses olevaid tõendeid – Tõendid, mis saadi taotleva riigi territooriumil krüpteeritud elektroonilise side pealtkuulamise tulemusena – Lubatavus – Nende tingimuste järgimine, mis on taotleva riigi õiguses ette nähtud selliste tõendite edastamisele puhtalt riigisiseses olukorras

   (ELTL artikli 82 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/41, põhjendused 2, 6 ja 19, artikli 1 lõige 1, artikli 6 lõike 1 punktid a ja b ning artikli 14 lõige 7)

   (vt punktid 88–93, 99–101 ja 104–106 ning resolutsiooni punkt 2)

3. Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa uurimismäärus kriminaalasjades – Direktiiv 2014/41 – Elektroonilise side pealtkuulamine, mille puhul ei vajata abi liikmesriigilt, kus asub pealtkuulatav isik – Mõiste – Autonoomne ja ühetaoline tõlgendamine – Varjatud sisenemine lõppseadmetesse, mille eesmärk on koguda internetipõhise elektroonilise side teenuse liiklus-, asukoha- ja sideandmeid – Hõlmamine – Teatis sellele liikmesriigile – Pädeva asutuse kindlakstegemine – Ulatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/41, põhjendus 30, artikli 31 lõiked 1–3, artikkel 33 ja C lisa)

   (vt punktid 110–119 ja resolutsiooni punkt 3)

4. Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa uurimismäärus kriminaalasjades – Direktiiv 2014/41 – Elektroonilise side pealtkuulamine, mille puhul ei vajata abi liikmesriigilt, kus asub pealtkuulatav isik – Teatis sellele liikmesriigile – Eesmärgid – Puudutatud kasutajate õiguste kaitse – Hõlmamine

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 7; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/41, artikkel 31)

   (vt punktid 123–125 ja resolutsiooni punkt 4)

5. Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa uurimismäärus kriminaalasjades – Direktiiv 2014/41 – Kaitseõiguste austamine ja õiglase menetluse tagamine taotlevas riigis – Teave ja tõendid, mis on saadud direktiivi eirates – Liikmesriigi kohtu kohustused – Ulatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/41, artikli 14 lõige 7)

   (vt punktid 128, 130 ja 131 ning resolutsiooni punkt 5)

Kokkuvõte

Landgericht Berlini (Berliini esimese astme kohus, Saksamaa) eelotsusetaotluse alusel tegi Euroopa Kohtu suurkoda otsuse selle kohta, millistel tingimustel võib prokurör koostada Euroopa uurimismääruse kriminaalasjas, kui liikmesriigi taotlev asutus või ametiisik soovib, et talle edastataks pealtkuulatud elektroonilise side andmed, mis on juba teise liikmesriigi valduses. Ta täpsustas samuti seda, millised tagajärjed on nende andmete kasutamisel liidu õiguse vastava valdkonna normide rikkumise korral.

Prantsuse ametiasutuste toimetatud uurimise käigus tuvastati, et kahtlustatavad kasutasid peamiselt narkootiliste ainetega kaubitsemisega seotud süütegude toimepanemiseks EncroChati-nimelist teenust kasutavaid krüpteeritud mobiiltelefone. See teenus tegi Prantsusmaal asuva serveri abil võimalikuks krüpteeritud suhtluse, mida ei olnud võimalik pealt kuulata tavapäraste uurimismeetodite abil.

Prantsuse kohtu loa alusel paigaldati 2020. aasta kevadel sellesse serverisse Prantsuse ja Madalmaade uurimisrühma loodud n-ö Trooja hobuse tüüpi tarkvara ning installeeriti see sealt 122 riigi kasutajate, sealhulgas 4600 Saksamaa kasutaja mobiiltelefonidesse.

Eurojusti ( 1 ) korraldatud konverentsil 2020. aasta märtsis teavitasid Prantsuse ja Madalmaade ametiasutuste esindajad teiste liikmesriikide ametiasutuste esindajaid sellest, et nad kavandavad pealtkuulamistoimingut, mis puudutab ka mujal kui Prantsusmaa territooriumil asuvatest mobiiltelefonidest pärinevaid andmeid. Bundeskriminalamti (Saksamaa keskkriminaalpolitsei, edaspidi „BKA“) ja Generalstaatsanwaltschaft Frankfurt am Maini (Frankfurdi peaprokuratuur, Saksamaa, edaspidi „Frankfurdi peaprokuratuur“) esindajad andsid teada oma huvist Saksamaa kasutajate andmete vastu.

Frankfurdi peaprokuratuur koostas 2020. aasta juunist kuni 2021. aasta juulini tundmatu toimepanija suhtes alustatud menetluse raames Euroopa uurimismäärused, et saada Prantsuse ametiasutustelt luba kasutada kriminaalmenetlustes piiranguteta nende kogutud tõendeid. Taotluse põhjenduseks märkis ta, et Europol on teavitanud BKAd sellest, et Saksamaal on EncroChati teenust kasutavate mobiiltelefonide abil toime pandud suur hulk väga raskeid kuritegusid, ning et isikuid, keda ei ole siiani kindlaks tehtud, kahtlustatakse krüpteeritud side abil Saksamaal väga raskete kuritegude kavandamises ja toimepanemises. Prantsuse kohus andis loa edastada ja kasutada kohtumenetlustes pealtkuulamisel saadud Saksamaa kasutajate andmeid.

Seejärel andis Frankfurdi peaprokuratuur alustatud uurimismenetlused, teiste hulgas ka M. N-i suhtes toimetatava menetluse, üle kohalikele prokuratuuridele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevatest kriminaalmenetlustest ühe raames küsis see kohus, kas need Euroopa uurimismäärused on õiguspärased direktiivi 2014/41 ( 2 ) seisukohast ja millised tagajärjed on liidu õiguse võimalikul rikkumisel pealtkuulamise tulemusel saadud andmete kasutamisele selles menetluses. Seega otsustas ta esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse.

Euroopa Kohtu hinnang

Esimesena märkis Euroopa Kohus, et mõiste „taotlev asutus või ametiisik“ direktiivi 2014/41 tähenduses ei ole piiratud ainult kohtunikega. Nimelt on prokuröri arvamisel selle direktiivi artikli 2 punkti c alapunktis i toodud asutuste või ametiisikute hulka, keda saab pidada „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“, ainsaks tingimuseks see, et ta on konkreetses asjas pädev. Seega, kui taotleva riigi õiguse kohaselt on prokurör selle riigi puhtalt riigisiseses olukorras pädev määrama uurimistoimingu, mille eesmärk on edastada tõendeid, mis on juba pädevate riigisiseste asutuste valduses, kuulub ta Euroopa uurimismääruse tegemisel, mille eesmärk on edastada tõendeid, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, mõiste „taotlev asutus või ametiisik“ alla.

Teisena tuletas ta direktiivi 2014/41 artikli 6 lõikest 1, et sellise Euroopa uurimismääruse koostamisel, mille eesmärk on edastada tõendeid, mis on saadud sellisel moel nagu põhikohtuasjas ja mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, tuleb järgida kõiki tingimusi, mis on vastaval juhul ette nähtud taotleva riigi õiguses selliste tõendite edastamise suhtes selle riigi puhtalt riigisiseses olukorras.

Seevastu, kuivõrd direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 1 punkti b eesmärk on vältida taotleva riigi õiguses ette nähtud normidest ja tagatistest kõrvalehoidmist, ei nõua see säte, et muu hulgas sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus täitva riigi pädevad asutused on kõnealused andmed kogunud taotleva riigi territooriumil ja tema huvides, peab Euroopa uurimismääruse koostamine, mille eesmärk on edastada tõendeid, mis on juba täitva riigi pädevate asutuste valduses, olema allutatud samadele sisulistele tingimustele, mida kohaldatakse taotlevas riigis nende tõendite kogumise suhtes.

Arvestades kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mis on alus kriminaalasjades tehtavale õigusalasele koostööle, mille hulka kuulub direktiiv 2014/41, ei ole taotleval asutusel või ametiisikul õigust kontrollida, kas eraldi menetlus, milles täitev liikmesriik kogus tõendeid, mis on viimase valduses ja mille edastamist esimene taotleb, oli nõuetekohane.

Lisaks täpsustas Euroopa Kohus, et ühelt poolt ei nõua direktiivi 2014/41 artikli 6 lõike 1 punkt a, et sellise Euroopa uurimismääruse koostamine oleks tingimata seatud sõltuvusse eeldusest, et Euroopa uurimismääruse koostamise ajal esineb iga puudutatud isiku suhtes konkreetsetel asjaoludel põhinev kahtlustus raske kuriteo toimepanemises, kui selline nõue ei tulene taotleva riigi õigusest riigisiseste prokuratuuride vahel tõendite edastamise suhtes. Teiselt poolt ei ole selle sättega vastuolus ka Euroopa uurimismääruse koostamine juhul, kui pealtkuulamistoiminguga hangitud andmete terviklikkust ei ole võimalik selles menetluse staadiumis kontrollida seda pealtkuulamist võimaldanud tehniliste andmebaaside konfidentsiaalsuse tõttu, tingimusel et hilisemas kriminaalmenetluses on tagatud õigus õiglasele kohtulikule arutamisele. Edastatud tõendite terviklikkust saab nimelt üldjuhul hinnata ainult hetkel, mil asjaomased tõendid on pädevate asutuste käsutuses.

Kolmandana märkis Euroopa Kohus, et lõppseadmetesse varjatud sisenemises seisnev toiming, mille eesmärk on koguda internetipõhise elektroonilise side teenuse liiklus-, asukoha- ja sideandmeid, on „elektroonilise side pealtkuulamine“ direktiivi 2014/41 artikli 31 lõike 1 tähenduses, millest tuleb teavitada selle liikmesriigi määratud asutust, kelle territooriumil asub pealtkuulatav isik. Kui pealtkuulamist korraldav liikmesriik ei suuda kindlaks teha teavitatud liikmesriigi pädevat asutust või ametiisikut, võib selle teatise edastada teavitatud liikmesriigi mis tahes asutusele või ametiisikule, keda pealtkuulamist korraldav liikmesriik peab selleks sobivaks.

Direktiivi 2014/41 artikli 31 lõikest 3 nähtub, et kui pealtkuulamine ei ole lubatud sarnases riigisiseses asjas, võib teavitatud liikmesriigi pädev asutus või ametiisik teada anda, et pealtkuulamist ei tohi korraldada või see tuleb lõpetada, või sellest, et pealtkuulamise tulemusel juba saadud andmeid ei tohi kasutada või tohib kasutada üksnes tema seatud tingimustel. Direktiivi 2014/41 artikli 31 eesmärk ei ole seega mitte ainult tagada teavitatud liikmesriigi suveräänsuse austamine, vaid ka kaitsta nende isikute õigusi, keda elektroonilise side pealtkuulamine puudutab.

Lõpuks rõhutas Euroopa Kohus, et üldjuhul võib üksnes riigisiseses õiguses kindlaks määrata reeglid, mis puudutavad kriminaalmenetluses sellise teabe ja selliste tõendite lubatavust ning hindamist, mis on hangitud liidu õigusega vastuolus oleval moel.

Samas paneb direktiivi 2014/41 artikli 14 lõige 7 liikmesriikidele kohustuse tagada, ilma et sellega piirataks riigisiseste menetlusnormide kohaldamist, et taotlevas riigis läbiviidavas kriminaalmenetluses austatakse Euroopa uurimismääruse abil hangitud tõendite hindamisel kaitseõigusi ja tagatakse õiglane menetlus. Järelikult, kui kohus leiab, et menetlusosaline ei saanud tõhusalt kommenteerida tõendit, mis võib ülekaalukalt mõjutada faktiliste asjaolude hindamist, peab kohus tuvastama, et on rikutud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, ja selle tõendi kõrvale jätma.

( 1 ) Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Amet.

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades (ELT 2014, L 130, lk 1).