Kohtuasi C‑566/22

Inkreal s.r.o.

versus

Dúha reality s. r. o

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Nejvyšší soud České republiky)

Euroopa Kohtu (esimene koda) 8. veebruari 2024. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ja kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Kohaldamisala – Artikkel 25 – Kohtualluvuse kokkulepe – Lepingu pooled, kelle asukoht on samas liikmesriigis – Muu liikmesriigi kohtualluvuse kokkuleppimine sellest lepingust tulenevate vaidluste lahendamiseks – Välismaine element

Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus nr 1215/2012 – Kohaldamisala – Välismaise elemendi olemasolu – Kokkulepe kohtualluvuse kohta – Kohtualluvuse kokkulepe – Lepingu pooled, kelle asukoht on samas liikmesriigis – Teise liikmesriigi kohtualluvuse kokkuleppimine niisugusest lepingust tulenevate selliste vaidluste lahendamiseks, millel puudub vastava teise liikmesriigiga muu seos – Hõlmamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1896/2006, artikli 3 lõige 1, ning määrus nr 1215/2012, põhjendused 3 ja 26 ning artikli 25 lõige 1)

(vt punktid 17–25, 28, 32, 33 ja 39 ning resolutsioon)

Kokkuvõte

Euroopa Kohus, kellele esitati eelotsusetaotlus rahvusvahelise kohtualluvuse konflikti kohta, täpsustas seda, kas Brüsseli Ia määrus ( 1 ) on välismaise elemendi olemasolu korral kohtualluvuse kokkuleppe suhtes kohaldatav.

Aastatel 2016–2017 sõlmisid Slovakkias elav FD ja Slovakkia õiguse alusel Slovakkias asutatud äriühing Dúha reality kaks raha laenamise lepingut, mis sisaldavad kohtualluvuse kokkulepet, mille kohaselt juhul, kui tekib vaidlus, mida ei ole võimalik läbirääkimiste teel lahendada, „lahendab selle Tšehhi Vabariigi kohus, kes on esemeliselt ja territoriaalselt pädev“.

FD loovutas 2021. aastal raha laenamise lepingutest tulenevad nõuded Slovakkia õiguse alusel Slovakkias asutatud äriühingule Inkreal. Kuna Dúha reality ei maksnud laene tagasi, esitas Inkreal Nejvyšší soudile (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) taotluse, milles palus muu hulgas määrata kindlaks kohus, kes on territoriaalselt pädev asja sisuliselt lahendama. Taotlus esitati kõnealustes raha laenamise lepingutes sisaldunud kohtualluvuse kokkuleppe alusel, mida Inkreal peab Brüsseli Ia määruse kohaselt õiguspäraseks.

Nimetatud kõrgeim kohus täpsustas, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt sõltub Brüsseli Ia määruse kohaldatavus välismaise elemendi olemasolust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus oma eelotsusetaotluses Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas nimetatud määrus on kohaldatav põhikohtuasjas kõne all oleva olukorra suhtes, kus välismaine element piirdub kokkuleppega muu liikmesriigi kui poolte asukohaliikmesriigi kohtualluvuse kohta.

Euroopa Kohtu hinnang

Kõigepealt märkis Euroopa Kohus, et Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1, mis reguleerib kohtualluvuse kokkuleppeid, ( 2 ) sõnastus ei takista seda, et kohtualluvuse kokkulepe, millega lepingu pooled, kelle asukoht on samas liikmesriigis, lepivad kokku, et sellest lepingust tulenevad vaidlused alluvad muu liikmesriigi kohtule, kuulub niisuguse sätte kohaldamisalasse, isegi kui sellel lepingul ei ole vastava muu liikmesriigiga mingit muud seost.

Mis puudutab kõnealuse sätte konteksti, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab Brüsseli Ia määruse kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine välismaise elemendi olemasolu, seda aga ei ole määruses määratletud.

Tuginedes samaväärsele mõistele „piiriülene juhtum“, mis on määruse nr 1896/2006 ( 3 ) artikli 3 lõikes 1 määratletud kui „juhtum, mille korral vähemalt ühe poole alaline elu- või asukoht või peamine elukoht on muus liimesriigis kui selles, kus asub avaldusega tegelev kohus“, tõdes Euroopa Kohus esiteks, et põhikohtuasi vastab sellele määratlusele, kuna vaidluse poolte asukoht on muus liikmesriigis kui see, kus asub kohus, kelle poole on kõnealuse kohtualluvuse kokkuleppe alusel pöördutud. Teiseks, vastavalt välismaise elemendi olemasolu käsitlevale Euroopa Kohtu praktikale tõstatab põhikohtuasi rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramise küsimuse, täpsemini küsimuse, kas see vaidlus allub Tšehhi Vabariigi või Slovaki Vabariigi pädevale kohtule.

Neil asjaoludel tõendab asjaolu, et on olemas kohtualluvuse kokkulepe, mille alusel on vaidluse allumine määratud muu liikmesriigi kui lepingupoolte asukohaliikmesriigi kohtule, iseenesest põhikohtuasja piiriülest mõju.

Lõpetuseks märkis Euroopa Kohus, et Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 tõlgendus, mille kohaselt kuulub selline kohtualluvuse kokkulepe, nagu on kõne all põhikohtuasjas, nimetatud sätte kohaldamisalasse, vastab asjaomase määrusega taotletavale õiguskindluse eesmärgile. Seevastu satuks osutatud eesmärk ohtu, kui nimetatud säte oleks kohaldatav üksnes tingimusel, et lisaks kokkuleppele, mille kohaselt määratakse kindlaks, et vaidlus allub muu liikmesriigi kohtule, on olemas täiendavaid asjaolusid, mis tõendavad asjaomase vaidluse piiriülest mõju. Nimelt vähendaks see lepingupoolte jaoks nii selle ettenähtavust, millisele kohtule nende vaidluse lahendamine allub, kui ka muudaks kohtu, kelle poole on pöördutud, kohtualluvuse kontrollimise keerulisemaks.

Seetõttu järeldas Euroopa Kohus, et Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõige 1 on kohaldatav kohtualluvuse kokkuleppe suhtes, millega ühes ja samas liikmesriigis asuvad lepingupooled lepivad kokku, et sellest lepingust tulenevaid vaidlusi on pädev menetlema muu liikmesriigi kohus, isegi kui sellel lepingul ei ole selle teise liikmesriigiga mingit muud seost.

( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1); edaspidi „Brüsseli Ia määrus“.

( 2 ) Selles on sätestatud: „Kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. […]“

( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus (ELT 2006, L 399, lk 1).