Kohtuasi C‑436/22

Asociación para la Conservación y Estudio del Lobo Ibérico (ASCEL)

versus

Administración de la Comunidad de Castilla y León

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud
Tribunal Superior de Justicia de Castilla y León)

Euroopa Kohtu (esimene koda) 29. juuli 2024. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43/EMÜ – Artiklid 2, 4, 11, 12, 14, 16 ja 17 – Loomaliikide range kaitse süsteem – Canis lupus (hunt) – Jahipidamine – Asjaomase liigi populatsioonide kaitsestaatuse hindamine – Liigi „ebasoodne, puudulik“ kaitsestaatus – Kasutamine vastuolus kõnealuse liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamisega – Kõikide uusimate teadusandmete arvessevõtmine

1. Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – Ühenduse tähtsusega loomaliigid – Kanne – Mõju – Liigi soodsa kaitsestaatuse eeldamine – Puudumine – Kaitsestaatuse määratlemine – Kriteeriumid

   (Nõukogu direktiiv 92/43, mida on muudetud direktiiviga 2013/17, artikli 1 punkt i, artikli 2 lõiked 1 ja 2, artiklid 11 ja 12, artikli 14 lõige 1 ning V lisa)

   (vt punktid 50, 51, 60 ja 61)

2. Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – Ühenduse tähtsusega loomaliigid – Kaitsekorraldusmeetmed – Liikmesriikide kaalutlusõigus – Piirid – Liigile jahi pidamise piiramine – Vastuvõetavus – Tingimus – Meetme vajalikkus liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks

   (Nõukogu direktiiv 92/43, mida on muudetud direktiiviga 2013/17, põhjendus 15, artikli 2 lõige 2, artiklid 11 ja 14 ning V lisa)

   (vt punktid 52–58, 69 ja 70)

3. Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – Kaitsestaatuse järelevalve kohustus – Ulatus – Võimalus ilma tõhusa järelevalveta lubada liigi kasutamist jahipidamisel või jahti – Erand

   (Nõukogu direktiiv 92/43, mida on muudetud direktiiviga 2013/17, artiklid 1, 2, 11, 14 ja 17, II lisa, IV lisa punkt a ja V lisa)

   (vt punktid 59 ja 62–66)

4. Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – Ühenduse tähtsusega loomaliigid – Liigi ebasoodne kaitsestaatus – Tagajärjed – Ettevaatuspõhimõtte järgimine – Liikmesriikide kohustus küttimise lubamisest hoiduda – Tingimus – Ebakindlus liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamisele avalduvate ohtude osas – Hindamiskriteeriumid

   (ELTL artikli 191 lõige 2, artiklid 192 ja 193; nõukogu direktiiv 92/43, mida on muudetud direktiiviga 2013/17, artiklid 1, 2, 11, 14 ja 17 ning II lisa, IV lisa punkt a ja V lisa)

   (vt punktid 71–74, 76 ja 78 ning resolutsioon)

5. Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – Liikide kaitse – Erandid – Erandite tegemise eeltingimused – Asjaomaste liikide populatsioonide soodsa kaitsestaatuse säilitamine – Erandjuhul erandi tegemise tingimused

   (Nõukogu direktiiv 92/43, mida on muudetud direktiiviga 2013/17, artiklid 12 ja 16)

   (vt punkt 77)

Kokkuvõte

Tribunal Superior de Justicia de Castilla y León (Castilla‑Leóni kõrgeim kohus, Hispaania) esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse küsimuses, kas jahilubasid võib anda liigile canis lupus, mida tavaliselt nimetatakse hundiks, kui selle liigi kaitsestaatus on tunnistatud elupaikade direktiivi tähenduses „ebasoodsaks“ ( 1 ).

Aruandes, mille Hispaania Kuningriik saatis 2019. aastal Euroopa Komisjonile elupaikade direktiivi artikli 17 alusel 2013.–2018. aasta kohta, on märgitud, et hundi kaitsestaatus on Vahemere, Atlandi ja Alpide piirkonnas „ebasoodne, puudulik“, kusjuures kaks esimest neist piirkondadest hõlmavad Castilla-Leóni territooriumi.

Samas oli hunt liikmesriigi õigusnormide kohaselt Douro jõest põhja pool tunnistatud ulukiks ja seega jahitavaks. Eelkõige kiitis Castilla‑Leóni looduspärandi ja metsamajanduspoliitika amet 9. oktoobri 2019. aasta otsusega heaks Castilla-Leóni Douro jõest põhja pool asuvates jahipiirkondades toimuva hundijahi kava ajavahemikuks 2019–2022.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellele esitati selle otsuse peale kaebus, soovib Euroopa Kohtult teada, kas elupaikade direktiiviga ja täpsemalt selle artikliga 14 ( 2 ) on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt on hunt määratletud liigina, mille isendeid võib küttida selle liikmesriigi territooriumi ühes osas, kus talle ei laiene direktiivi artikli 12 lõikes 1 ette nähtud ranget kaitset, samas kui tema kaitsestaatust on peetud ebasoodsaks kogu liikmesriigi territooriumil.

Euroopa Kohtu hinnang

Esimesena tõdes Euroopa Kohus, et vastavalt elupaikade direktiivi artiklile 12 koostoimes direktiivi IV lisa punktiga a kuulub hunt „ühenduse tähtsusega“ liikide hulka, mille puhul tuleb nimetatud artikli tähenduses tagada „range kaitse“. Range kaitse kord puudutab eelkõige Douro jõest lõunas esinevaid Hispaania hundipopulatsioone, mis on elupaikade direktiivi II lisas sõnaselgelt nimetatud kui „ühenduse tähtsusega liik, mille säilitamine nõuab erikaitsealade määramist“. Douro jõest põhja pool asuvad Hispaania hundipopulatsioonid on direktiivi V lisas nimetatud kui ühenduse tähtsusega loomaliik, mille loodusest võtmise ja kasutamise suhtes võib kehtestada kaitsekorraldusmeetmeid ja mis kuuluvad seega direktiivi artikli 14 kohaldamisalasse.

Asjaolu, et ühenduse tähtsusega looma‑ või taimeliik on kantud elupaikade direktiivi V lisasse, ei tähenda, et selle kaitsestaatust tuleb põhimõtteliselt pidada soodsaks. Lisaks asjaolule, et just liikmesriigid teatavad komisjonile nende liikide kaitsestaatuse oma territooriumil, tähendab loetlemine nimelt üksnes seda, et elupaikade direktiivi artiklis 11 ette nähtud järelevalvekohustust arvestades ja direktiivi eesmärgi saavutamiseks „võib“ selle liigi suhtes võtta kaitsekorraldusmeetmeid – erinevalt direktiivi IV lisa punktis a loetletud liikidest, mille suhtes kohaldatakse igal juhul range kaitse süsteemi.

Teisena, mis puutub kaitsekorraldusmeetmetesse, mis võidakse kehtestada V lisas loetletud liikide suhtes, siis jahiotstarbelist kasutamist võib piirata või keelata, kui see on vajalik asjaomase liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks.

Nimelt võivad esiteks need meetmed puudutada juurdepääsu teatavale omandile, isendite loodusest võtmise ja teatavate populatsioonide kasutamise keeldu või ka kvootide kehtestamist. Seega, kui need meetmed hõlmavad jahieeskirju, siis nad piiravad, mitte ei laienda asjaomaste liikide loodusest võtmist.

Teiseks piirab meetmete võtmist puudutavat liikmesriikide kaalutlusruumi kohustus tagada, et liigi isendite loodusest võtmine ja kasutamine oleks kooskõlas selle liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamisega.

Kui aga loomaliik on ebasoodsa kaitsestaatusega, peavad pädevad asutused võtma meetmeid elupaikade direktiivi artikli 14 tähenduses, et parandada asjaomase liigi kaitsestaatust sellisel määral, et selle liigi populatsioonid saavutaksid pikemas perspektiivis soodsa kaitsestaatuse.

Selle artikli alusel meetmete võtmine on igal juhul lubatud vaid siis, kui need meetmed aitavad kaasa asjaomaste liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamisele või taastamisele. Seega, kui elupaikade direktiivi V lisas loetletud liikide kohta asjaomases liikmesriigis läbi viidud analüüs annab tulemusi, mis näitavad, et sekkumine liikmesriigi tasandil on vajalik, võib see liikmesriik nimetatud artiklis nimetatud tegevusi piirata, ja mitte neid laiendada, et nende liikide isendite loodusest võtmine oleks kooskõlas direktiivi eesmärkidega. Jahipidamise piiramist või keelamist võib seega pidada vajalikuks meetmeks. Sellise meetme kohaldamise vajadus on ilmne eriti siis, kui liigi kaitsestaatus on ebasoodne eelkõige isendite kao tõttu. Samas, isegi kui kahju on peamiselt tingitud muudest põhjustest, võib osutuda vajalikuks mitte lubada jahipidamist, mis põhjustaks täiendavat kadu.

Vastavalt ELTL artikli 191 lõikes 2 sätestatud ettevaatuspõhimõttele peab liikmesriik – juhul, kui parimate kättesaadavate teaduslike andmete analüüsimise tulemusena püsib kahtlus, et ühenduse tähtsusega liigi kasutamine kahjustab selle liigi soodsa kaitsestaatuse säilimist või taastamist – hoiduma erandi kehtestamisest või elluviimisest.

Kolmandaks tõdes Euroopa Kohus, et elupaikade direktiivi artikli 11 kohaselt on liikmesriigid kohustatud teostama artiklis 2 nimetatud looduslike elupaikade ja liikide kaitsestaatuse järelevalvet, pöörates erilist tähelepanu esmatähtsatele looduslikele elupaigatüüpidele ja esmatähtsatele liikidele. Järelevalve on oluline, et tagada direktiivi artiklis 14 sätestatud tingimuste täitmine ja teha kindlaks, kas on vaja võtta meetmeid, et tagada selle liigi kasutamise vastavus soodsa kaitsestaatuse säilitamisega, ning see on iseenesest üks nimetatud liigi kaitse tagamiseks vajalikest meetmetest. Seega ei tohi liiki jahiotstarbeks kasutada, kui ei ole tagatud liigi kaitsestaatuse tõhus järelevalve.

Sellega seoses ei tule liigi kaitsestaatuse ja elupaikade direktiivi artiklil 14 põhinevate meetmete võtmise otstarbekuse hindamisel arvesse võtta mitte ainult selle direktiivi artikli 17 alusel liikmesriikide iga kuue aasta tagant koostatud aruannet, vaid ka uusimaid teadusandmeid, mis on saadud järelevalve tulemusel. Seda tuleb hinnata nii kohalikul kui ka biogeograafilise piirkonna tasandil või isegi piiriülesel tasandil. Lisaks tuleb seirele pöörata erilist tähelepanu juhul, kui see liik kuulub teatavate piirkondade osas ühenduse tähtsusega liikide hulka, mille säilitamine nõuab erikaitsealade määramist ( 3 ) või mis vajavad ranget kaitset, ( 4 ) ning naaberpiirkondade osas ühenduse tähtsusega liikide hulka, mille loodusest võtmise ja kasutamise suhtes võib kehtestada kaitsekorraldusmeetmeid ( 5 ).

Kõiki neid kaalutlusi arvestades järeldas Euroopa Kohus, et elupaikade direktiivi artikliga 14 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad hundile jahti pidada liikmesriigi territooriumi ühes osas, kus ta ei kuulu range kaitse alla, samas kui selle liigi kaitsestaatus asjaomases liikmesriigis on hinnatud „ebasoodsaks, puudulikuks“. Sellega seoses tuleb arvesse võtta direktiivi artikli 17 alusel iga kuue aasta järel koostatud aruannet, kõiki uusimaid teadusandmeid, sealhulgas neid, mis on saadud selle direktiivi artiklis 11 ette nähtud järelevalve tulemusel, ning ELTL artikli 191 lõikes 2 sätestatud ettevaatuspõhimõtet.

( 1 ) Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102), mida on muudetud nõukogu 13. mai 2013. aasta direktiiviga 2013/17/EL (ELT 2013, L 158, lk 193) (edaspidi „elupaikade direktiiv“).

( 2 ) Elupaikade direktiivi artikli 14 lõikes 1 on ette nähtud: „Kui liikmesriigid peavad seoses artiklis 11 ettenähtud järelevalvega vajalikuks, võtavad nad meetmeid, millega tagatakse V lisas loetletud looduslike looma‑ ja taimeliikide isendite loodusest võtmine ja kasutamine kooskõlas nende soodsa kaitsestaatuse säilitamisega“.

( 3 ) Vt elupaikade direktiivi II lisa.

( 4 ) Vt elupaikade direktiivi IV lisa punkt a.

( 5 ) Vt elupaikade direktiivi V lisa.