Kohtuasi C‑392/22

X

versus

Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid

(eelotsusetaotlus,
mille on esitanud Rechtbank Den Haag, zittingsplaats ’s‑Hertogenbosch)

Euroopa Kohtu (neljas koda) 29. veebruari 2024. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Ühine varjupaiga- ja sisserändepoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotlus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 4 – Ebainimliku või alandava kohtlemise oht – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus (EL) nr 604/2013 – Artikli 3 lõige 2 – Selle liikmesriigi kohustuste ulatus, kes on palunud vastutaval liikmesriigil taotleja tagasi võtta ja soovib taotleja viimati nimetatud liikmesriigile üle anda – Vastastikuse usalduse põhimõte – Süsteemsetest puudustest tuleneva ebainimliku või alandava kohtlemise reaalse ohu tõendamise vahendid ja standard – Kolmandasse riiki vahetu tagasisaatmise (pushback) ja piiripunktides kinnipidamine praktika

1. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus nr 604/2013 – Rahvusvahelise kaitse taotleja üleandmine tema taotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile – Ümberlükkamatu eeldus, et viimati nimetatud riik järgib liidu põhiõigusi – Puudumine

   (ELL artikkel 2; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 1 ja 4; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 604/2013)

   (vt punktid 43–46)

2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlus – Juurdepääs menetlusele – Kolmandasse riiki vahetu tagasisaatmise (pushback) praktika – Lubamatus

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 18 ja artikli 19 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 604/2013, põhjendus 3; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikkel 6)

   (vt punktid 50–53)

3. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded – Direktiiv 2013/33 – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus nr 604/2013 – Kinnipidamine – Põhjused – Kinnipidamine ainult põhjusel, et isik taotleb rahvusvahelist kaitset – Lubamatus – Meede, mida võidakse määrata või pikendada üksnes kooskõlas üldiste ja abstraktsete õigusnormidega, mis sätestavad selle tingimused ja korra

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 6; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 604/2013, põhjendus 20; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/33, põhjendus 15)

   (vt punktid 54–56)

4. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus nr 604/2013 – Rahvusvahelise kaitse taotleja üleandmine tema taotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile – Üleandmist välistavad asjaolud – Süsteemsed puudused varjupaigamenetluses ja rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtutingimustes vastutavas liikmesriigis, mis võivad endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise – Vastutav liikmesriik, kes on kasutanud vahetu tagasisaatmise ja piiripunktides kinnipidamise praktikat – Praktika, mis takistab üleandmist, kui on reaalne oht, et taotleja satub olukorda, mille võib samastada ebainimliku või alandava kohtlemisega

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 4; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 604/2013, artikli 3 lõike 2 teine lõik)

   (vt punktid 57–65 ja resolutsiooni punkt 1)

5. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus nr 604/2013 – Rahvusvahelise kaitse taotleja üleandmine tema taotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile – Üleandmist välistavad asjaolud – Süsteemsed puudused varjupaigamenetluses ja rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtutingimustes vastutavas liikmesriigis, mis võivad endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise – Palve esitanud liikmesriigi kohustused selle ohu hindamisel – Püüd saada vastutavalt liikmesriigilt individuaalseid tagatisi, mis selle ohu välistavad

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 4; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 604/2013, artikli 3 lõike 2 teine lõik, artikkel 5, artikli 21 lõige 3 ning artikli 22 lõiked 2–5)

   (vt punktid 67–81 ja resolutsiooni punkt 2)

Kokkuvõte

Lahendades rechtbank Den Haag, zittingsplaats ’s‑Hertogenboschi (Haagi esimese astme kohus, ’s‑Hertogenboschi kohtumaja, Madalmaad) eelotsusetaotlust, täpsustas Euroopa Kohus selle liikmesriigi kohustuste ulatust, kes palub rahvusvahelise kaitse taotleja selle taotluse läbivaatamise eest vastutaval liikmesriigil tagasi võtta olukorras, kus viimati nimetatud liikmesriik kasutab sellist praktikat nagu vahetu tagasisaatmine (pushback) ( 1 ) ja piiripunktides kinnipidamine.

Süüria kodanik X taotles 9. novembril 2021 Poolas rahvusvahelist kaitset. Seejärel saabus ta 21. novembril 2021 Madalmaadesse ja esitas järgmisel päeval seal uue rahvusvahelise kaitse taotluse. Poola rahuldas 1. veebruaril 2022 Dublini III määruse ( 2 ) sätete alusel palve X tagasi võtta. Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (justiits- ja julgeolekuküsimuste riigisekretär, Madalmaad) jättis seejärel 20. aprilli 2022. aasta otsusega X‑i poolt Madalmaades esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatamata põhjusel, et selle taotluse läbivaatamise eest oli vastutav Poola, ning lükkas tagasi X‑i argumendid tema üleandmise vastu.

X esitas selle otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, paludes keelata enda Poolale üleandmise, väites eelkõige, et Poola ametiasutused on rikkunud tema põhiõigusi. X‑i kinnituste kohaselt oli teda esiteks pärast Poola territooriumile sisenemist kolmel korral vahetult tagasi saadetud (pushback) Valgevenesse. Teiseks oli teda ligikaudu nädal aega kinni peetud piirivalvekeskuses, kus teda koheldi väga halvasti, kuna eelkõige nappis seal toitu ja tervisekontroll puudus täielikult. X märkis, et ta kardab, et tema põhiõigusi rikutakse uuesti, kui ta Poolale üle antakse.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul viitab objektiivne, usaldusväärne, täpne ja nõuetekohaselt ajakohastatud teave sellele, et Poola rikub süsteemselt juba mitu aastat kolmandate riikide kodanike erinevaid põhiõigusi, kasutades vahetut tagasisaatmist, millega kaasneb regulaarselt ka vägivald, ning tema territooriumile ebaseaduslikult sisenenud kolmandate riikide kodanikke süsteemselt ja „väljakannatamatutes“ tingimustes kinni pidades.

Neil tingimustel pöördus X eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole küsimusega, kas asjaolu, et kolmanda riigi kodaniku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik saadab kodanikke, kes soovivad esitada sellise taotluse tema piiril, vahetult tagasi ja peab neid piiripunktides kinni, takistab selle kodaniku üleandmist sellele liikmesriigile. Ta palus Euroopa Kohtult ka juhiseid selle kohta, kuidas hinnata seda, kas sellel kodanikul on reaalne oht saada ebainimlikult või alandavalt koheldud.

Euroopa Kohtu hinnang

Euroopa Kohus kinnitas kõigepealt, et niisugune vahetu tagasisaatmise praktika ja piiripunktides kinnipidamise praktika, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on tuvastanud käesoleval juhul, on liidu õigusega vastuolus ning kujutavad endast tõsiseid puudusi varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes. Ühelt poolt rikub vahetu tagasisaatmise praktika direktiivi 2013/32 ( 3 ) artiklit 6, mis on üks Euroopa ühise varjupaigasüsteemi alustalasid ( 4 ). Teiselt poolt võib see kahjustada tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, mis on põhiõigusena tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 18, tõlgendatuna koosmõjus Genfi konventsiooni ( 5 ) artikliga 33 ja harta artikli 19 lõikega 2. Mis puudutab piiripunktides kinnipidamise praktikat, siis on direktiivi 2013/33/EL ( 6 ) põhjenduses 15 ja Dublini III määruse põhjenduses 20 meenutatud põhimõtet, mille kohaselt ei tohiks isikut kinni pidada pelgalt põhjusel, et ta taotleb rahvusvahelist kaitset.

Asjaolu, et kolmanda riigi kodaniku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik saatis isikuid vahetult tagasi ja pidas neid piiripunktides kinni, ei takista iseenesest selle kodaniku üleandmist sellele liikmesriigile. Selleks, et üleandmine oleks välistatud, peavad tuvastatud puudused vastama Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teises lõigus sätestatud kahele kumulatiivsele tingimusele, mille kohaselt muudavad ainult „süsteemsed“ puudused, mis „võivad endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise [harta] artikli 4 tähenduses“, sellise ülekandmise võimatuks ( 7 ). Sellest tuleneb, et ühelt poolt peavad tuvastatud puudused seonduma üldiselt varjupaigamenetluse ja vastuvõtutingimustega, mida kohaldatakse rahvusvahelise kaitse taotlejatele või vähemalt teatavatele rahvusvahelise kaitse taotlejate rühmadele kogumis. Teiselt poolt on vaja, et oleks piisavalt alust arvata, et üleandmise ajal või selle tagajärjel ähvardab asjaomast kolmanda riigi kodanikku reaalne oht, et tema suhtes võidakse eespool nimetatud praktikat rakendada, ning see võib ta asetada sellisesse äärmuslikku materiaalsesse puudusse, et selle võib võrdsustada ebainimliku või alandava kohtlemisega, mis on harta artikliga 4 keelatud.

Mis puudutab tõendamisstandardit ja tõendamiseeskirju, mis võimaldavad kohaldada Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teist lõiku, siis tuleb selles sättes konkreetsete täpsustuste puudumisel viidata selle määruse üldnormidele ja ülesehitusele.

Sellest järeldub esiteks, et liikmesriik, kes soovib rahvusvahelise kaitse taotleja vastutavale liikmesriigile üle anda, peab enne, kui ta võib taotleja üle anda, võtma arvesse kogu teavet, mille taotleja talle esitab, eelkõige seoses võimaliku reaalse ohuga saada üleandmise ajal või pärast seda koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses.

Teiseks peab liikmesriik, kes on palunud rahvusvahelise kaitse taotleja tagasi võtta, tegema koostööd faktide tuvastamisel, hinnates ohu tekkimise võimalikkust objektiivsete, usaldusväärsete, täpsete ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmete põhjal ning liidu õigusega tagatud põhiõiguste kaitse standardit silmas pidades, võttes vajaduse korral omal algatusel arvesse asjakohast teavet, mida ta ei saa eirata seoses võimalike süsteemsete puudustega varjupaigamenetluses ja rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtutingimustes vastutavas liikmesriigis.

Kolmandaks peab see liikmesriik üleandmisest hoiduma, kui on piisavalt alust arvata, et üleandmise korral on reaalne oht harta artikliga 4 vastuolus olevaks kohtlemiseks. Sellisel juhul peab see liikmesriik, kellel tuleb määrata vastutav liikmesriik, jätkama Dublini III määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide analüüsi, et teha kindlaks, kas vastutavaks saab määrata mõne muu liikmesriigi.

Samas võib üle anda sooviv liikmesriik siiski taotleda vastutavalt liikmesriigilt individuaalseid tagatisi, mis oleksid piisavad, et välistada üleandmise korral reaalne ebainimliku või alandava kohtlemise oht, ja juhul, kui sellised tagatised on antud ja need näivad ühtaegu usutavad ja piisavad, et välistada igasugune ebainimliku või alandava kohtlemise reaalne oht, anda isik üle.

( 1 ) Vahetu liidu välispiiridele tagasisaatmise praktika seisneb selles, et liidu territooriumilt saadetakse rahvusvahelise kaitse taotlust esitada soovivad isikud või sellised isikud, kes on esitanud selle taotluse nimetatud territooriumile sisenemisel, välja enne, kui see taotlus on liidu õiguses ette nähtud korra kohaselt läbi vaadatud.

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT 2013, L 180, lk 31; edaspidi „Dublini III määrus“).

( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60).

( 4 ) See säte tähendab, et igal kolmanda riigi kodanikul või kodakondsuseta isikul on õigus esitada rahvusvahelise kaitse taotlus, sealhulgas liikmesriigi piiril, väljendades mõnele samas sättes nimetatud asutusele soovi saada rahvusvahelist kaitset, ja seda ka siis, kui ta viibib liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult, ja olenemata sellest, millised on sellise taotluse eduvõimalused (22. juuni 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (sooviavaldus enne varjupaigataotluse esitamist), C‑823/21, EU:C:2023:504, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 5 ) Pagulasseisundit käsitlev 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsioon, mida on täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga.

( 6 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT 2013, L 180, lk 96).

( 7 ) Dublini III määruse artikli 3 lõike 2 teises lõigus on sätestatud: „Kui taotlejat ei ole võimalik üle anda liikmesriigile, kes algselt määrati vastutavaks, sest on piisavalt alust arvata, et selle taotluse läbivaatamise menetluses on süsteemsed vead ning taotlejate vastuvõtutingimused selles liikmesriigis võivad endaga kaasa tuua ebainimliku või alandava kohtlemise [harta] artikli 4 tähenduses, jätkab vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlust läbi viiv liikmesriik III peatükis sätestatud kriteeriumide kontrollimist, et teha kindlaks, kas üks järgmistest kriteeriumidest võimaldab määrata mõne muu liikmesriigi vastutavaks liikmesriigiks.“