Kohtuasi C‑167/22

Euroopa Komisjon

versus

Taani Kuningriik

Euroopa Kohtu (teine koda) 21. detsembri 2023. aasta otsus

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Rahvusvaheline kaupade autovedu – Määrus (EÜ) nr 1072/2009 – Artiklid 8 ja 9 – Määrus (EÜ) nr 561/2006 – Puhkeaeg – Liikmesriigi õigusnormid, millega lubatakse kiirteevõrgu ääres asuvatel avalikel puhkealadel parkida maksimaalselt 25 tundi – Autoveoteenuste osutamise vabaduse riive – Tõendamiskoormis

1. Teenuste osutamise vabadus – Aluslepingu sätted – Kohaldamisala – Transporditeenused ELTL artikli 58 lõike 1 tähenduses – Liidu akt, millega kohaldatakse transpordisektorile ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabaduse põhimõtet – Ulatus

   (ELTL artikkel 56 ja artikli 58 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1072/2009, põhjendused 2 ja 4, artikli 1 lõiked 1 ja 4 ning artikli 2 punkt 6)

   (vt punktid 39–42)

2. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Rikkumise tõendamine – Komisjoni tõendamiskoormis – Kohustuse rikkumist tõendavate asjaolude esitamine – Eeldused – Lubamatus – Liikmesriigi õigusnormid, millega lubatakse asjaomase liikmesriigi kiirteevõrgu ääres asuvatel avalikel puhkealadel parkida maksimaalselt 25 tundi – Määruses nr 561/2006 ette nähtud puhkeaegade järgimine – Hagi, milles taotletakse määruse nr 1072/2009 kohase autoveoteenuste osutamise vabaduse riive tuvastamist – Oletustele tuginev hagi – Tõendite puudumine – Hagi rahuldamata jätmine

   (ELTL artikkel 258; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 561/2006, artikli 2 lõike 1 punkt a ning artiklid 4, 6 ja 8, ning määrus nr 1072/2009, artiklid 8 ja 9)

   (vt punktid 43–57)

Kokkuvõte

Määruse nr 1072/2009 rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta ( 1 ) eesmärk on ühise transpordipoliitika kehtestamine, millega kõrvaldatakse kõik veoteenuseid osutavale isikule kehtestatud piirangud, mis põhinevad tema kodakondsusel või asjaolul, et ta on asutatud mõnes muus liikmesriigis kui selles, kus teenuseid kavatsetakse osutada.

Taani Kuningriik kehtestas 1. juulil 2018 eeskirja, mille kohaselt on maksimaalne parkimisaeg Taani kiirteevõrgu avalikel puhkealadel 25 tundi (edaspidi „25 tunni reegel“) ( 2 ).

Pärast seda, kui Euroopa Komisjon oli saatnud Taani Kuningriigile teabenõude, otsustas ta ELTL artikli 258 alusel algatada rikkumismenetluse, kuna ei olnud täidetud kohustus tagada veoteenuste osutamise vabadus, mida reguleerib määrus nr 1072/2009. Komisjon tõi sisuliselt esile, et kuigi 25 tunni reegel ei too otseselt kaasa diskrimineerimist, kujutab see endast veoteenuste osutamise vabaduse piirangut, kuna see ei mõjuta Taanis asutatud veoteenuseid osutavaid ja mitteresidendist ettevõtjaid ühtemoodi. Taani Kuningriik eitas mis tahes rikkumist selles küsimuses ja esitas komisjoni nõutud täiendava teabe. Kuna komisjon leidis, et see vastus ei ole veenev, saatis ta sellele liikmesriigile põhjendatud arvamuse, millele viimane vastas, jäädes oma seisukoha juurde, et 25 tunni reegel on liidu õigusega kooskõlas. Kuna Taani valitsuse argumendid komisjoni endiselt ei veennud, esitas ta Euroopa Kohtule liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, milles palus tuvastada, et kehtestades 25 tunni reegli, on Taani Kuningriik rikkunud määruse nr 1072/2009 artiklites 1, 8 ja 9 ette nähtud veoteenuste osutamise vabadusega seotud kohustusi. Komisjoni sõnul mõjutab see reegel nimelt mitteresidendist vedajaid rohkem ning sellest tulenev teenuste osutamise vabaduse riive ei ole põhjendatud ühegi asjaomase liikmesriigi viidatud ülekaaluka avaliku huviga.

Euroopa Kohus jättis komisjoni hagi rahuldamata. Ta tuletas oma väljakujunenud kohtupraktikat arvestades meelde, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames lasub liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamisel tõendamiskoormis komisjonil ja ta ei või seejuures tugineda lihtsalt oletustele. Euroopa Kohus leidis ka, et kõnealuses asjas ei ole komisjon oma väiteid õiguslikult piisavalt tõendanud.

Euroopa Kohtu hinnang

Pärast seda, kui Euroopa Kohus oli tagasi lükanud Taani Kuningriigi esitatud vastuvõetamatuse vastuväite, analüüsis ta asja sisuliselt ja tuletas kõigepealt meelde, et teenused, mis kvalifitseeruvad „transpordi valdkonna teenusteks“, kuuluvad ELTL artikli 58 lõike 1 kohaldamisalasse, mis on erisäte, mistõttu ei kuulu need teenuste osutamise vabadust üldiselt käsitleva ELTL artikli 56 kohaldamisalasse ( 3 ). See ei takista siiski seda, et liidu aktiga, mis on vastu võetud aluslepingute transporti käsitlevate sätete alusel ( 4 ), kohaldatakse ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabaduse põhimõtet transpordisektori suhtes selles aktis määratletud ulatuses.

Käesoleval juhul tõi Euroopa Kohus esile, et määrust nr 1072/2009 kohaldatakse liidu territooriumil rendi või tasu eest tehtavate veoste rahvusvaheliste autovedude suhtes, samuti kabotaažvedude suhtes ehk rendi või tasu eest tehtavate riigisiseste kaupade autoveo suhtes, mida ajutiselt teostab mitteresidendist vedaja ( 5 ). Sellega seoses on määruse nr 1072/2009 artikli 9 lõikes 2 muu hulgas täpsustatud, et sama artikli lõikes 1 osutatud riigisiseseid õigusnorme tuleb kohaldada mitteresidendist vedajate suhtes samadel tingimustel kui vastuvõtva liikmesriigi vedajate suhtes, et vältida mis tahes diskrimineerimist kodakondsuse või registrijärgse asukoha alusel.

Seejärel tuletas Euroopa Kohus seoses Taani Kuningriigi argumendiga, et avalikel puhkealadel parkimise kestust reguleerivate eeskirjade kehtestamine on liikmesriikide pädevuses, meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad liikmesriigid oma pädevuse teostamisel järgima liidu õigust ja seega käesoleval juhul määruse nr 1072/2009 asjakohaseid sätteid. Seejuures peavad nad arvesse võtma ka sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevaid eeskirju, mida määruse nr 561/2006 ( 6 ) kohaselt peavad järgima sõidukijuhid, kes veavad kaupu sõidukitega, mille lubatud täismass ületab 3,5 tonni ( 7 ) (edaspidi „asjaomased sõidukid“). Nende puhkeaegade järgimine võib muu hulgas sõltuda puhkealade kättesaadavusest kiirteedel. Euroopa Kohus tõdes selle kohta, et selline reegel nagu 25 tunni reegel muudab need puhkealad ebasobivaks veetmaks seal erinevaid määruses nr 561/2006 ( 8 ) ettenähtud puhkeperioode. Seega võib niisugune reegel eelkõige mõjutada mitteresidendist vedajate õigust osutada veoteenuseid ja konkreetselt kabotaažvedusid ning mõjutada viimati nimetatuid rohkem kui Taanis asutatud vedajaid.

Sellega seoses kordas Euroopa Kohus, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses komisjoni ülesanne tõendada, et väidetav kohustuste rikkumine on aset leidnud, ning esitada Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, mis võimaldaksid kohtul selle rikkumise toimepanekut kontrollida, ilma et komisjon võiks seejuures lihtsalt oletustele tugineda. Käesolevas asjas esitas Taani Kuningriik kohtueelses menetluses ja kostja vastuses andmed asjaomaste sõidukite parkimiskohtade arvu kohta, sealhulgas andmed erasektori pakutavate parkimiskohtade kohta, ning täpsustas neid andmeid kohtuistungil. Samas oli komisjon oma hagiavalduses piirdunud väitega, et Taani kiirteevõrgus ei ole piisavalt alternatiivseid, ühtlaselt jaotatud parkimisvõimalusi, ning lisaks oli ta repliigis piirdunud märkusega, et Taani Kuningriigi poolt enda kaitseks esitatud andmed ei muuda tema järeldusi selle suhtes.

Seevastu ei esitanud komisjon mingeid objektiivseid andmeid, mis kinnitaks, et alternatiivsetest parkimisvõimalustest ei piisa, et järgida 25 tundi ületavaid puhkeaegu. Ilma selliste andmeteta ei ole aga võimalik ilma oletustele tuginemata tuvastada, et 25 tunni reegel võib tegelikult takistada teistes liikmesriikides asutatud teenuseosutajate kabotaažvedusid, tekitades neile enam kahju kui Taanis asutatud veoteenuste osutajatele. Seega ei võimalda ainuüksi see, et Taani kiirteedevõrgu avalikel puhkealadel esineb läbilaskevõimega seotud probleeme, ja asjaolu, et asjaomane liikmesriik tuvastas probleemid seoses parkimisvõimalustega, mis oli üks peamisi 25 tunni reegli kehtestamise põhjuseid, järeldada, et see reegel rikub määrust nr 1072/2009. Sama kehtib ka asjaolu kohta, et erasektor pakub avalikest puhkealadest vähem parkimisvõimalusi, sest selle 25 tunni piirangu piires on nende sõidukite parkimine avalikel puhkealadel endiselt lubatud.

Lõpuks tõi Euroopa Kohus esile, et komisjon ei ole käesoleval juhul ka objektiivselt tõendanud, et erasektori pakutavate alternatiivsete kohtade paiknemine ja nende jaotumine üle territooriumi või isegi asjaolu, et mõni neist kohtadest on tasuline, võivad enam takistada mitteresidendist teenuseosutajate veotegevust, vaid ta on selles osas piirdunud oletustele tuginemisega.

Seetõttu leidis Euroopa Kohus, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud oma väiteid, et kõnealune 25 tunni reegel kujutab endast määruse nr 1072/2009 kohaldamisalasse kuuluva veoteenuste osutamise vabaduse riivet. Seetõttu jättis ta komisjoni esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi rahuldamata.

( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1072/2009 rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT 2009, L 300, lk 72).

( 2 ) Maanteeamet rakendas seda reeglit Taani liiklusseaduse (færdselsloven) § 92 lõike 1 alusel.

( 3 ) 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Asociación Profesional Elite Taxi (C‑434/15, EU:C:2017:981, punkt 44) ning 8. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu (C‑626/18, EU:C:2020:1000, punkt 145).

( 4 ) EL toimimise lepingu kolmanda osa VI jaotis, mis sisaldab ELTL artikleid 90–100.

( 5 ) Vastavalt määruse nr 1072/2009 artikli 1 lõigetele 1 ja 4 koostoimes selle määruse artikli 2 punktiga 6.

( 6 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrus (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (ELT 2006, L 102, lk 1; parandus ELT 2009, L 70, lk 19).

( 7 ) Neid eeskirju on sõnaselgelt nimetatud määruse nr 1072/2009 põhjenduses 13 ja artikli 9 lõike 1 punktis d.

( 8 ) Regulaarsed iganädalased puhkeperioodid (vähemalt 45 tundi) ja lühendatud iganädalased puhkeperioodid (vähem kui 45 tundi, mida võib määruse nr 561/2006 artikli 8 lõikes 6 ette nähtud tingimustel lühendada minimaalselt 24 järjestikuse tunnini), välja arvatud lühendatud iganädalased puhkeperioodid, mis kestavad 24–25 tundi.