Kohtuasi C‑142/22

OE

versus

Minister for Justice and Equality

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus))

Euroopa Kohtu (teine koda) 6. juuli 2023. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa vahistamismäärus – Raamotsus 2002/584/JSK – Artikkel 27 – Vastutusele võtmine süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, millega seoses üleandmine toimus – Vahistamismäärust täitvale õigusasutusele esitatud taotlus nõusoleku saamiseks – Euroopa vahistamismäärus, mille on teinud liikmesriigi prokurör, kellel ei ole vahistamismääruse teinud õigusasutuse staatust – Tagajärjed nõusolekutaotlusele

1. Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – Võimalik vastutusele võtmine muude süütegude eest – Vahistamismäärust täitvale õigusasutusele esitatud taotlus nõusoleku saamiseks – Üleandmise aluseks olnud Euroopa vahistamismäärus, mida ei teinud vahistamismääruse teinud õigusasutus raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses – Vahistamismääruse teinud õigusasutuse kõnealuse taotluse põhjal antud nõusolek – Lubatavus

   (Nõukogu raamotsus 2002/584, artikli 27 lõike 3 punkt g ja lõige 4)

   (vt punktid 33, 34, 41‑45, 48, 49, 52 ja resolutsioon)

2. Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – Erikohustuse reegel – Erikohustuse reegli kohaldamata jätmiseks nõusoleku saamise taotlus

   (Nõukogu raamotsus 2002/584, artikli 27 lõige 2)

   (vt punktid 39 ja 40)

3. Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – Vastastikuse tunnustamise põhimõte – Ulatus – Erandid – Raamotsuse eesmärgid hõlbustada ja kiirendada liikmesriikide õigusasutuste vahelist üleandmist

   (Nõukogu raamotsus 2002/584, artikli 1 lõige 2 ning artiklid 27 ja 28)

   (vt punktid 47 ja 50)

Kokkuvõte

High Courti (kõrge kohus, Iirimaa) määrusega, mis puudutas Madalmaade prokuröride poolt 2016. aastal tehtud kolme Euroopa vahistamismääruse täitmist, anti OE 2017. aastal üle Madalmaadele. Pärast seda mõisteti OE‑le vabadusekaotuslik karistus.

2019. aastal esitas Amsterdami (Madalmaad) eeluurimiskohtunik High Courtile raamotsuse 2002/584 ( 1 ) artikli 27 lõike 3 punktis g ja lõikes 4 sätestatud reegli kohaselt taotluse nõusoleku saamiseks, et OE saaks anda kohtu alla enne tema üleandmist toime pandud muude süütegude eest kui need, mille tõttu olid tehtud algsed Euroopa vahistamismäärused. OE vaidles High Courtis sellele taotlusele vastu, väites, et prokuröride tehtud algsed vahistamismäärused on teinud asutused, keda ei saa pidada „vahistamismääruse teinud õigusasutusteks“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 tähenduses. OE väitis, et see asjaolu takistab nõusolekutaotluse rahuldamist. 27. juuli 2020. aasta määrusega andis High Court siiski oma nõusoleku.

2021. aasta mais jättis Court of Appeal (apellatsioonikohus, Iirimaa) OE edasikaebuse rahuldamata, leides, et kohaldada tuleb estoppel’it käsitlevat riigisisest menetlusnormi, mis ei luba 2017. aasta üleandmismäärust vaidlustada, sest see oli omandanud seadusjõu.

Eelotsusetaotluse esitanud Supreme Courtil (Iirimaa kõrgeim kohus), kellele OE esitas viimati nimetatud otsuse peale kassatsioonkaebuse, tekkis küsimus, kuidas õiguslikult kvalifitseerida üleandmismenetluse ja nõusolekumenetluse vahelist suhet.

Euroopa Kohus otsustas, et raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et isiku üleandmise otsuse aluseks olnud Euroopa vahistamismääruse on teinud asutus, mis ei ole „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses, ei takista vahistamismäärust täitval õigusasutusel, kellele vahistamismääruse teinud õigusasutus artikli 6 lõike 1 tähenduses on esitanud vastava taotluse, anda hiljem oma nõusolekut selle isiku kohtu alla andmiseks, talle karistuse mõistmiseks või temalt vabaduse võtmiseks süüteo eest, mis on toime pandud enne tema üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.

Euroopa Kohtu hinnang

Kõigepealt tuletas Euroopa Kohus meelde, et Euroopa vahistamismäärused, mille on teinud liikmesriigi prokurör, kes võib oma otsustuspädevuse teostamisel saada täitevvõimult individuaalseid juhiseid, ei ole tehtud kooskõlas raamotsusest 2002/584 tulenevate nõuetega.

Seejärel märkis Euroopa Kohus, et nõusoleku andmise otsusel on eriomane ese. Seetõttu peab vahistamismäärust täitev õigusasutus tegema selle otsuse pärast kontrollimist, mis toimub eraldi ja sõltumatult kontrollimisest, mis toimus seoses Euroopa vahistamismääruse tegemisega. Kontrollimine peab toimuma vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõikes 4 sätestatule. Vahistamismäärust täitev õigusasutus peab esiteks kontrollima, kas talle esitatud nõusolekutaotlusele on lisatud raamotsuses nõutud teave ja tõlge ( 2 ). Teiseks peab see asutus kontrollima, kas nõusoleku taotlemise aluseks oleva süüteo enda suhtes on kohaldatav üleandmise kohustus vastavalt sellele raamotsusele. Kolmandaks peab ta raamotsuses ette nähtud kohustusliku või vabatahtliku täitmata jätmise aluste ( 3 ) põhjal hindama, kas vastutusele võtmist võib laiendada muudele süütegudele kui need, millega seoses asjaomane isik üle anti. Ent asjasse puutuvate sätete sõnastusest ei tulene, et algse Euroopa vahistamismääruse puudus võimaldaks vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda taotletud nõusoleku andmisest.

Lisaks sellele leidis Euroopa Kohus, et kui nõustuda sellega, et üleandmise tingimused võib uuesti läbi vaadata raamotsuse 2002/584 artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 alusel esitatud nõusolekutaotluse raames, tähendaks see nõusoleku andmise otsuse hilisemat tegemist põhjustel, mida ei ole lõikes 4 ette nähtud, ning see läheks vastuollu raamotsuse aluseks oleva kiiruse nõudega.

Lõpuks sedastas Euroopa kohus, et antud juhul jõustus 2017. aasta üleandmismäärus hoolimata sellest, et see tehti niisuguste Euroopa vahistamismääruste tulemusel, mida iseloomustab asjaolu, et need on teinud asutused, mida ei saa kvalifitseerida „pädevateks õigusasutusteks“ raamotsuse 2002/584 artikli 6 tähenduses. Seetõttu oleks paradoksaalne seada selle asjaolu tõttu kahtluse alla põhikohtuasjas käsitletav nõusolek, mis iseenesest anti pädeva õigusasutuse taotluse põhjal.

( 1 ) Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34).

( 2 ) Vt raamotsuse 2002/584 artikli 8 lõiked 1 ja 2.

( 3 ) Vt raamotsuse 2002/584 artiklid 3 ja 4.