Liidetud kohtuasjad C‑554/21, C‑622/21 ja C‑727/21

Financijska agencija

versus

HANN-INVEST d.o.o.,
MINERAL-SEKULINE d.o.o.
ja
UDRUGA KHL MEDVEŠČAK ZAGREB

(eelotsusetaotlus,
mille on esitanud Visoki trgovački sud Republike Hrvatske)

Euroopa Kohtu (suurkoda) 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus

Eelotsusetaotlus – ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik – Tõhus kohtulik kaitse liidu õigusega hõlmatud valdkondades – Kohtunike sõltumatus – Seaduse alusel moodustatud kohus – Õiglane kohtulik arutamine – Kohtulahendite registreerimise osakond – Riigisisesed õigusnormid, millega teise astme kohtu koosseisus on ette nähtud registreerimiskohtunik, kes praktikas on pädev peatama kohtulahendi kuulutamise, andma juhiseid kohtukoosseisule ja kutsuma kokku kohtukolleegiumi koosoleku – Riigisisesed õigusnormid, millega kohtukolleegiumi või kohtu kõigi kohtunike koosolekule on antud pädevus võtta vastu siduvaid „õiguslikke arvamusi“ ka selliste kohtuasjade kohta, milles nõupidamine on juba toimunud

1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Liikmesriikide kohustus näha tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks ette kaebeõigus – Küsimused, mis puudutavad liikmesriigi kohut, kes võib lahendada küsimusi, mis on seotud liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamisega – Hõlmamine

   (ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik; ELTL artikkel 267)

   (vt punktid 35–38)

2. Liikmesriigid – Kohustused – Tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks vajalike õiguskaitsevahendite kehtestamine – Kohtu sõltumatuse põhimõtte järgimine – Õigus seaduse alusel moodustatud sõltumatule ja erapooletule kohtule – Kohtukoosseisu moodustamist puudutavad liikmesriigi õigusnormid – Tingimused

   (ELL artikkel 2 ja artikli 19 lõike 1 teine lõik; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 teine lõik ja artikli 52 lõige 3)

   (vt punktid 44–59)

3. Liikmesriigid – Kohustused – Tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks vajalike õiguskaitsevahendite kehtestamine – Liikmesriigi kohtusisene mehhanism, mille kohaselt saab kohtuasja lõpetamiseks kohtulahendi pooltele kätte toimetada siis, kui lahendi sisu on heaks kiitnud registreerimiskohtunik, kes ei kuulu asja lahendanud kohtukoosseisu – Lubamatus

   (ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik)

   (vt punktid 61–69 ja 81 ning resolutsioon)

4. Liikmesriigid – Kohustused – Tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks vajalike õiguskaitsevahendite kehtestamine – Liikmesriigi kohtusisene mehhanism, mille kohaselt on teatava kohtu kõigi kohtunike koosolek pädev kohustama asja lahendanud kohtukoosseisu muutma juba tehtud kohtulahendi sisu – Lubamatus

   (ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik)

   (vt punktid 70–79 ja 81 ning resolutsioon)

5. Liikmesriigid – Kohustused – Tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks vajalike õiguskaitsevahendite kehtestamine – Kohtu sõltumatuse põhimõtte järgimine – Õigus seaduse alusel moodustatud sõltumatule ja erapooletule kohtule – Kohtupraktika lahknevuste vältimise eesmärgiga riigisisesed meetmed – Mehhanism, mis võimaldab kohtunikul, kes ei kuulu asja lahendanud kohtukoosseisu, saata asi läbivaatamiseks asjaomase kohtu laiendatud koosseisule – Lubatavus – Tingimused

   (ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik)

   (vt punkt 80)

Kokkuvõte

Euroopa Kohtu suurkoda leidis, et nõuetega, mis olemuslikult tulenevad õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele ja õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, ei ole ühitatav selline liikmesriigi kohtusisene mehhanism, mille kohaselt on selle kohtu kohtupraktika järjepidevuse kaalutlusel võimalik sekkuda asja lahendava kohtukoosseisu otsustusprotsessi.

Seda puudutavad küsimused esitas Euroopa Kohtule Visoki trgovački sud (kaubandusasjade apellatsioonikohus, Horvaatia), kellel tuli lahendada maksejõuetusmenetluses tehtud lahendite peale esitatud kolm määruskaebust. Kõigis kolmes kohtuasjas vaatas eelotsusetaotluse esitanud kohus kolmest kohtunikust koosnevas koosseisus määruskaebused läbi ja jättis need ühehäälselt tehtud otsustega rahuldamata ning seega esimeses astmes tehtud otsused muutmata. Kohtu kohtunikud allkirjastasid need lahendid ja saatsid need seejärel kohtu kohtulahendite registreerimise osakonnale. ( 1 )

Kohtulahendite registreerimise osakonna kohtunik (edaspidi „registreerimiskohtunik“) aga keeldus asjaomaste kohtulahendite registreerimisest ning saatis need tagasi vastavatele kohtukoosseisudele koos kirjaga, milles märkis, et ei nõustu neis lahendites sisalduva lahendusega. Kahe kohtuasja (C‑554/21 ja C‑622/21) puhul märkis see kohtunik, et eelotsusetaotlused esitanud kohus oli varem otsustanud teistsuguse lahenduse kasuks kui põhikohtuasjas. Kolmanda kohtuasja (C‑727/21) kohta märkis ta, et ei ole nõus asja lahendanud kohtukoosseisu õigusliku tõlgendusega, kuid ei viidanud siiski ühelegi kohtulahendile.

Pärast seda korraldas kohtuasjas C‑727/21 asja lahendanud kohtukoosseis uue nõupidamise. See kohtukoosseis vaatas esitatud kaebuse ja registreerimiskohtuniku seisukoha läbi ning otsustas jätta oma eelmise lahenduse muutmata. Seega tegi see kohtukoosseis uue kohtulahendi ja saatis selle uuesti kohtupraktika registreerimise osakonnale.

Registreerimiskohtunik, kes pooldas teistsugust õiguslikku lahendust, saatis selle põhikohtuasja eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaubandus- ja muude vaidluste kolleegiumile. Nimetatud kolleegium võttis vastu „õigusliku seisukoha“, mis sisaldas registreerimiskohtuniku pooldatud lahendust. Seejärel saadeti see põhikohtuasi asjaomasele kohtukoosseisule tagasi, et viimane teeks selle „õigusliku seisukohaga“ kooskõlas oleva lahendi.

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtles, kas mehhanism, mille kohaselt on tema otsustusprotsessi võimalik sekkuda registreerimiskohtunikul ja teistel asjaomase kohtu kohtunikel sellega, et nad võtavad vastu „õigusliku seisukoha“, otsustas ta esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse.

Euroopa Kohtu hinnang

Euroopa Kohus rõhutas kõigepealt, et ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevate nõuetega peab olema kooskõlas iga selline riigisisene meede või toimimistava, mille eesmärk on kohtupraktikas lahknevuste esinemise vältimine või nende kõrvaldamine ning seega õigusriigi põhimõttele omase õiguskindluse tagamine.

Esimesena analüüsis Euroopa Kohus neist nõuetest lähtudes toimimistava, mille kohaselt saab asja lahendanud kohtukoosseisu tehtud kohtulahendi lugeda lõplikuks ja pooltele kätte toimetada ainult siis, kui selle on heaks kiitnud registreerimiskohtunik, kes kõnealusesse kohtukoosseisu ei kuulu.

Selle kohta märkis Euroopa Kohus, et ehkki registreerimiskohtunikul ei ole õigust asendada asjaomases kohtuasjas selle lahendanud kohtukoosseisu hinnang enda omaga, saab ta tegelikult blokeerida tehtud kohtulahendi registreerimise ja seega takistada otsustusprotsessi lõpule viimist ning lahendi pooltele teatavaks tegemist. Näiteks võib ta saata asja kõnealusele kohtukoosseisule tagasi, et viimane lahendi tema enda õiguslikke seisukohti aluseks võttes läbi vaataks, ning selle kohtukoosseisuga lahkarvamuse püsimise korral teha asjaomase kolleegiumi esimehele ettepaneku kutsuda kokku kolleegiumi koosolek, et see võtaks vastu „õigusliku arvamuse“, mis on eeskätt kõnealusele kohtukoosseisule siduv. Sellise toimimistava tulemusel on registreerimiskohtunikul võimalus sekkuda asjaomasesse kohtuasja ja selliselt sekkudes võib nimetatud kohtunik mõjutada kohtuasjas tehtavat lõpplahendit.

Kuid esiteks on ilmne, et põhikohtuasjas kõne all olevates riigisisestes õigusnormides ei ole seesugust registreerimiskohtuniku sekkumist ette nähtud. Teiseks leiab sekkumine aset pärast seda, kui asja lahendama määratud kohtukoosseis on nõupidamise tulemusel teinud kohtulahendi, samas kui see kohtunik ei kuulu nimetatud kohtukoosseisu ega ole seega osalenud asjaomase kohtulahendiga päädinud kohtumenetluse varasemates etappides. Kolmandaks on registreerimiskohtuniku sekkumispädevus ilmselgelt piiritlemata selgelt sõnastatud objektiivsete kriteeriumidega, milles kajastuks selle konkreetne põhjendus ja millega saaks ära hoida suvaõiguse kasutamise.

Neid asjaolusid arvesse võttes leidis Euroopa Kohus, et kõnealuse registreerimiskohtuniku sekkumine ei ole ühitatav nõuetega, mis olemuslikult tulenevad õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele.

Teisena analüüsis Euroopa Kohus riigisiseseid õigusnorme, mille kohaselt saab liikmesriigi kohtu kolleegiumi koosolek – millel osalevad ka teised kohtunikud peale asjaomase kohtukoosseisu ja olukorrast sõltuvalt ka muud selle kohtu välised isikud, kellele pooled ei ole saanud esitada oma argumente – „õigusliku seisukoha“ vastuvõtmisega sundida kohtuasja lahendanud kohtukoosseisu muutma tema poolt juba tehtud kohtulahendi sisu.

Selle kohta märkis Euroopa Kohus, et kolleegiumi koosoleku sekkumise teel on võimalik mõjutada lõpplahendust sellises kohtuasjas, milles pädeva kohtukoosseisu nõupidamine on juba toimunud ja milles see koosseis on juba lahendi teinud, kuid see lahend on veel registreerimata ja seda ei ole pooltele kätte toimetatud. Nimelt võib asjaomase kohtulahendi lõplikku sisu mõjutada see, kui kõnealune kohtukoosseis teab ette, et jättes muutmata oma õigusliku seisukoha, mis vastandub registreerimiskohtuniku omale, kontrollitakse tema kohtulahendit kolleegiumi koosolekul, ja samuti selle kohtukoosseisu kohustus pärast enda nõupidamise lõppu järgida asjaomasel kolleegiumi koosolekul määratletud „õiguslikku seisukohta“.

Nimelt on ühelt poolt põhikohtuasjas kõne all olev sellise kolleegiumi koosoleku sekkumispädevus ilmselgelt piisavalt piiritlemata kriteeriumidega, mis on objektiivsed ja sellistena kohaldatavad. Eeskätt ei tulene sättest, milles on ette nähtud kolleegiumi koosoleku kokkukutsumine, ( 2 ) et sellise koosoleku saab – nagu kohtuasjas C‑727/21 tehti – kokku kutsuda lihtsal põhjusel, et registreerimiskohtunik pooldab pädeva kohtukoosseisu omast erinevat õiguslikku käsitlust. Teiselt poolt ei teavitata kohtuasja pooli ühelgi ajahetkel kolleegiumi koosoleku kokkukutsumisest ega selle poolt sellise „õigusliku seisukoha“ vastuvõtmisest, mis on siduv eeskätt asja lahendanud kohtukoosseisule. Seega puudus asjaomastel pooltel ilmselgelt võimalus teostada oma menetlusõigusi sellel kolleegiumi koosolekul.

Neid kaalutlusi arvesse võttes otsustas Euroopa Kohus, et kõne all olevad riigisisesed õigusnormid ei ole ühitatavad nõuetega, mis olemuslikult tulenevad õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele ja õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele.

Veel täpsustas Euroopa Kohus, et mehhanismiga, mille kohaselt on kohtupraktika lahknevuste vältimise ja õigusriigile omase õiguskindluse põhimõtte tagamise kaalutlusel lubatud liikmesriigi kohtu sellisel kohtunikul, kes ei kuulu pädevasse kohtukoosseisu, saata asi läbivaatamiseks kõnealuse kohtu laiendatud koosseisule, ei eirata ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevaid nõudeid, tingimusel et esialgu asja lahendama määratud kohtukoosseis ei ole veel asunud asjas nõu pidama ning kohaldatavates õigusnormides on selgelt ette nähtud asjaolud, mille korral asja võib kolleegiumile saata, ning kolleegiumile saatmise tagajärjel ei mineta asjaomased isikud võimalust osaleda sellise laiendatud kohtukoosseisu menetluses. Lisaks peab algul määratud kohtukoosseisul alati olema võimalus ise otsustada, et asi saadetakse kolleegiumile.

( 1 ) Kohtute kodukorra (Sudski poslovnik) artikli 177 lõikes 3 on ette nähtud: „Teise astme kohtus loetakse kohtuasi lõpetatuks kuupäeval, mil lahend saadetakse kohtukantseleist välja pärast seda, kui kohtuasja toimik on kohtupraktika registreerimise osakonnast tagasi jõudnud. Kohtupraktika registreerimise osakond on kohustatud kohtutoimiku pärast kättesaamist võimalikult kiiresti kohtukantseleisse tagasi saatma. Seejärel saadetakse lahend uue kaheksapäevase tähtaja jooksul pooltele.“

( 2 ) Kohtukorralduse seaduse (Zakon o sudovima) artikli 40 lõikes 1 on sätestatud, et kolleegiumi või kohtunike koosolek kutsutakse kokku juhul, kui on tuvastatud, et kolleegiumide, kodade või kohtunike tõlgendused lahknevad küsimustes, mis puudutavad seaduse kohaldamist, või kui mõni koda või mõne kolleegiumi kohtunik on varem võetud õiguslikust seisukohast erineval seisukohal.