Kohtuasi C‑351/21

ZG

versus

Beobank SA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud justice de paix du canton de Forest (Forest’ kantoni rahukohus, Belgia))

Euroopa Kohtu (viies koda) 16. märtsi 2023. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Õigusaktide ühtlustamine – Makseteenused siseturul – Direktiiv 2007/64/EÜ – Artikli 47 lõike 1 punkt a – Maksjale pärast tema maksekäsundi vastuvõtmist antav teave – Artiklid 58, 60 ja 61 – Makseteenuse pakkuja vastutus autoriseerimata tehingute korral – Selle teenusepakkuja kohustus autoriseerimata tehingute summa maksjale tagasi maksta – Raamlepingud – Selle teenusepakkuja kohustus anda maksjale teavet makse saaja kohta

1. Õigusaktide ühtlustamine – Makseteenused siseturul – Direktiiv 2007/64 – Makseteenuse pakkuja vastutus autoriseerimata maksetehingute korral – Makseteenuse kasutaja esitatud kahju hüvitamise hagi – Hagi, milles nõutakse maksetehingute summa tagasimaksmist – Makseteenuse pakkuja teavitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu esitatud hagi – Lubamatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/64, artikli 47 lõike 1 punkt a, artiklid 58 ja 59, artikli 60 lõige 1 ning artikli 86 lõige 1)

   (vt punktid 37–40)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Makseteenused siseturul – Direktiiv 2007/64 – Raamlepingud – Üksikute maksetehingute kohta maksjale esitatav teave – Teave makse saaja kohta – Maksja makseteenuse pakkuja kohustused – Kohustus esitada teave, mis võimaldab maksjal kindlaks teha füüsiline või juriidiline isik, kes sai kasu tema kontolt debiteeritud maksetehingust

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/64, artikli 47 lõike 1 punkt a)

   (vt punktid 53, 56–60 ja 64 ning resolutsioon)

Kokkuvõte

Belgia residendil ZG-l on Belgias Beobankis pangakonto, mille jaoks tal on deebetkaart. 2017. aasta 20. ja 21. aprilli vahelisel ööl tegi ta selle kaardiga Valencias (Hispaania) asuvas asutuses makse summas 100 eurot. Seejärel tehti selle kaardiga ja sama mobiilse makseterminali kaudu veel kaks makset summas 991 eurot ja 993 eurot.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtus palub ZG muu hulgas, et makstaks tagasi kaks viimati nimetatud makset, mida ta peab „autoriseerimata“ makseteks. Ta selgitab, et ta ei mäleta enam ei selle asutuse nime ega aadressi ega seda, mis pärast kõnealuses asutuses tarbimist juhtus, ning väidab, et ta on sattunud talle uimasti manustamisega hõlbustatud pettuse ohvriks. Beobank keeldub aga neid makseid tagasi maksmast, leides, et ZG oli need maksed tegelikult autoriseerinud või et ZG oli vähemalt olnud „raskelt hooletu“.

Seejärel andis nimetatud pank ZG-le üksnes kasutatud makseterminali numbriviite ja geograafilise asukoha, märkides vaidlusaluste maksete saaja kohta vaid: „COM SU VALENCIA ESP“. Kõnealuste maksete saaja pank keeldub edastamast Beobankile maksete saaja kohta käivaid andmeid.

Selles kontekstis küsis eelotsusetaotluse esitanud kohus, millise ulatusega on direktiivi 2007/64 sättes ( 1 ) ette nähtud makseteenuse pakkuja kohustus anda maksjale teavet maksetehingu saaja kohta, „kui see on asjakohane“. Euroopa Kohtu vastus sellele küsimusele võimaldaks eelotsusetaotluse esitanud kohtul teha järeldused Beobanki kohustuse kohta vaidlusalused maksed tagasi maksta.

Euroopa Kohus leidis oma otsuses, et maksja makseteenuse pakkuja on kõnealuse sätte kohaselt kohustatud esitama maksjale teabe, mis võimaldab tuvastada maksja kontolt debiteeritud maksetehingu füüsilisest või juriidilisest isikust saaja, mitte ainult teabe, mis makseteenuse pakkujal on selle makse kohta pärast parima pingutuse tegemist.

Euroopa Kohtu hinnang

Kõigepealt tuletas Euroopa Kohus meelde, et direktiivi 2007/64 artikli 60 lõikes 1 ette nähtud makseteenuse pakkujate vastutuse kord autoriseerimata maksetehingute korral on täielikult ühtlustatud. Seega on nimetatud direktiiviga vastuolus nii sama teokoosseisu paralleelne vastutuse kord kui ka konkureeriv vastutuse kord, mis võimaldaks makseteenuse kasutajal tugineda sellele vastutusele muude teokoosseisude puhul.

Kuid liikmesriigi kohus ei saa jätta tähelepanuta selles direktiivis maksetehingute osas ette nähtud eristust selle alusel, kas need on autoriseeritud või mitte. Seega ei saa see kohus teha otsust nõude kohta maksta tagasi taolised maksed, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, kvalifitseerimata neid eelnevalt autoriseeritud või autoriseerimata maksetehinguteks. Direktiivi 2007/64 artikli 60 lõikega 1 koostoimes artikli 86 lõikega 1 ( 2 ) on nimelt vastuolus, kui makseteenuse kasutaja võib nõuda selle teenuse pakkuja vastutuse kohaldamist seetõttu, et makseteenuse pakkuja ei ole täitnud direktiivi artikli 47 lõike 1 punktis a ette nähtud teavitamiskohustust, niivõrd kui see vastutus puudutab maksetehingute summa tagasimaksmist.

Kuna aga eelotsusetaotluse esitanud kohus peab põhikohtuasjas vaidluse all olevate maksete autoriseerituse või autoriseerimatuse hindamisel vajalikuks teada, millist laadi ja millises ulatuses teavet peab asjaomase maksja makseteenuse pakkuja direktiivi 2007/64 artikli 47 lõike 1 punkti a kohaselt sellele maksjale esitama, ei saa seada kahtluse alla eelotsuse küsimuste asjakohasust põhikohtuasja lahendamisel.

Mis puudutab konkreetsemalt nimetatud sättes ette nähtud teavitamiskohustuste laadi ja ulatust, siis leidis Euroopa Kohus, et direktiiviga 2007/64 läbi viidud täielikku ühtlustamist silmas pidades kujutavad kõnealused kohustused endast selgelt kohustusi, mille liikmesriigid peavad üle võtma, ilma et neil oleks võimalik neist kõrvale kalduda ja ilma et neil oleks isegi õigust neid leevendada, kvalifitseerides need tegutsemiskohustuseks, mitte tulemuse saavutamise kohustuseks. Miski artikli 47 ülesehituses ei võimalda asuda seisukohale, et sätestades kohustused, millest nähtuvad täpselt nõutavad tegevused, oli liidu seadusandja tahe üksnes nõuda, et nende osas tehtaks pingutusi.

Lisaks tuleb direktiivi 2007/64 artikli 47 lõike 1 punktis a kasutatud täpsustust „kui see on asjakohane“ mõista nii, et maksetehingu saajat puudutav teave, mille makseteenuse pakkuja peab maksjale esitama pärast maksetehingu summa debiteerimist maksja kontolt või nimetatud direktiivi artikli 47 lõike 2 kohaselt kokkulepitud ajal, hõlmab teavet, mis sellel makseteenuse pakkujal on või mis tal peaks olema liidu õiguse kohaselt. Seda tõlgendust toetab direktiiviga taotletav eesmärk, mille kohaselt tuleb selleks, et tagada makseteenuste ühtse turu nõuetekohane toimimine, võimaldada nende teenuste kasutajatel hõlpsasti tuvastada maksetehinguid, omades „ühesugust kõrgetasemelist selget“ teavet. Selleks et tagada asjaomaste tehingute täielikult integreeritud otsetöötlemine ning parandada maksete tõhusust ja kiirust, peab see teave olema vajalik ja piisav nii makseteenuse lepingu kui ka maksetehingute endi kohta ning proportsionaalne nende kasutajate vajadustega.

Kõnealuses asjas pidi nende nõuete täitmiseks teave, mille makseteenuse pakkuja pidi direktiivi 2007/64 artikli 47 lõike 1 punkti a kohaselt asjaomasele maksjale esitama, olema piisavalt täpne ja sisuline. Nimelt, kui teave ei oleks selline, siis ei oleks maksjal võimalik selle abil asjaomast maksetehingut kindlalt kindlaks teha. Vastasel korral ei võimaldaks direktiivi 2007/64 artikli 47 lõike 1 punkti a esimeses pooles nõutud „viide, mis võimaldab maksjal iga maksetehingut kindlaks teha“, asjaomasel maksjal seostada seda viidet konkreetse maksetehinguga. Seetõttu nõutaksegi artikli 47 lõike 1 punkti a teises pooles sisalduva täiendava elemendiga „saajaga seotud teave“ asjaomase maksja makseteenuse pakkujalt, et ta esitaks maksjale sellest sättest tulenevate nõuete täielikuks täitmiseks vajaliku teabe.

( 1 ) See kohustus on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2007, L 319, lk 1) artikli 47 lõike 1 punktis a.

( 2 ) See säte reguleerib direktiiviga läbi viidud täieliku ühtlustamise tagajärgi liikmesriikide jaoks.