Liidetud kohtuasjad C‑116/21 P – C‑118/21 P, C‑138/21 P ja C‑139/21 P

Euroopa Komisjon

versus

VW jt

Euroopa Kohtu (kolmas koda) 14. juuli 2022. aasta otsus

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Pension – Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad – VIII lisa artikkel 20 – Toitjakaotuspensioni määramine – Vanaduspensioni saanud endise ametniku elusolev abikaasa – Pärast ametniku teenistusest lahkumist sõlmitud abielu – Tingimus, et abielu on ametniku surmapäeval kestnud vähemalt viis aastat – VIII lisa artikkel 18 – Enne ametniku teenistusest lahkumist sõlmitud abielu – Tingimus, et abielu on kestnud ainult vähemalt ühe aasta – VIII lisa artikli 20 õigusvastasuse vastuväide – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 20 – Võrdse kohtlemise põhimõte – Artikli 21 lõige 1 – Vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõte – Artikli 52 lõige 1 – Meelevaldse või ilmselgelt ebasobiva erineva kohtlemise puudumine liidu seadusandja taotletud eesmärgist lähtudes

1. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Võrdne kohtlemine – Objektiivselt põhjendatud erinev kohtlemine – Hindamiskriteeriumid – Kohaldamine liidu seadusandlikule aktile

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 20; ametnike personalieeskirjad, VIII lisa artiklid 18 ja 20)

   (vt punktid 95–97 ja 140–143)

2. Ametnikud – Pensionid – Toitjakaotuspension – Määramise tingimused – Erinev kohaldamine vastavalt enne või pärast surnud ametniku teenistusest lahkumist sõlmitud abielu kuupäevale – Kahe olukorra võrreldavus, lähtudes toitjakaotuspensionide esemest ja eesmärgist ja ühisest tingimusest abikaasade vahelise õigusliku sideme kohta

   (Ametnike personalieeskirjad, VIII lisa artiklid 18–20 ja 27)

   (vt punktid 98–100 ja 102–108)

3. Ametnikud – Pensionid – Toitjakaotuspension – Määramise tingimused – Abielu minimaalne kestus – Elusolevate abikaasade erinev kohtlemine vastavalt enne või pärast surnud ametniku teenistusest lahkumist sõlmitud abielu kuupäevale – Liidu seadusandja ulatuslik kaalutlusõigus – Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine – Kohtulik kontroll – Piirid – Erineva kohtlemise sobilikkuse ja vajalikkuse kontrollimine liidu kohtu poolt – Lubamatus

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 20 ja artikli 52 lõige 1; ametnike personalieeskirjad, X lisa artiklid 18 ja 20)

   (vt punktid 127–130 ja 144)

4. Ametnikud – Pensionid – Toitjakaotuspension – Määramise tingimused – Abielu minimaalne kestus – Elusolevate abikaasade erinev kohtlemine vastavalt enne või pärast surnud ametniku teenistusest lahkumist sõlmitud abielu kuupäevale – Võrdse kohtlemise ja kaudselt vanuse alusel diskrimineerimise piirang – Põhjendatus – Pettusevastane võitlus – Lubatavus – Proportsionaalsuse kontroll

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 20, artikli 21 lõige 1 ja artikli 52 lõige 1; ametnike personalieeskirjad, artikkel 1d ja VIII lisa artiklid 18 ja 20)

   (vt punktid 139–142, 146–156 ja 172–176)

5. Apellatsioonkaebus – Väited – Edasikaevatud kohtuotsuses sisalduvaid ja vastuapellatsioonkaebuses esitamata nõudeid puudutavad väited – Seadusjõud – Tagasilükkamine

   (Euroopa Kohtu kodukord, artikli 169 lõige 1 ja artikli 178 lõige 1)

   (vt punkt 180)

Kokkuvõte

Naised VW, BT ja RN vastavalt kas abiellusid või abiellusid uuesti liidu ametnikega, kes ei olnud enam liidu institutsiooni teenistuses nende abiellumise või uuesti abiellumise kuupäeval. Kolm abikaasat surid vähem kui viis aastat pärast seda kuupäeva.

Kõik kolm naist esitasid endise liidu ametniku elusoleva abikaasana taotluse toitjakaotuspensioni määramiseks.

Euroopa Komisjon jättis need taotlused rahuldamata (edaspidi „vaidlusalused otsused“) põhjendusel, et VW, BT et RN ei vasta Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) VIII lisa artiklis 20 ette nähtud tingimustele. Selle sätte kohaselt ei määrata toitjakaotuspensioni elusolevatele abikaasadele, kes abiellusid ametnikuga pärast tema teenistusest lahkumist, kui nende abielu kestis vähem kui viis aastat. Seevastu on elusolevatel abikaasadel, kes abiellusid ametnikuga enne tema teenistusest lahkumist, personalieeskirjade VIII lisa artikli 18 kohaselt õigus toitjakaotuspensionile, kui nende abielu kestis vähemalt ühe aasta.

Üldkohus, kellele VW, BT ja RN esitasid vaidlusaluste otsuste peale tühistamishagid, tegi järelduse, et personalieeskirjade VIII lisa artikkel 20 rikub Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 20 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet ning VWd puudutavas kohtuasjas proportsionaalsuse põhimõtet ja BTd ja RNi puudutavates kohtuasjades harta artikli 21 lõikega 1 kaitstud vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet. Neil asjaoludel nõustus ta VW, BT ja RNi esitatud õigusvastasuse vastuväidetega ja tühistas kõik vaidlusalused otsused.

Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu esitatud apellatsioonkaebuste alusel tühistas Euroopa Kohus Üldkohtu otsused ning jättis VW, BT ja RNi hagid rahuldamata. Euroopa Kohus märkis, et nähes personalieeskirjade VIII lisa artiklites 18 ja 20 ette erineva abielu miinimumkestuse selleks, et surnud ametnike või surnud endiste ametnike elusolevatel abikaasadel tekiks õigus toitjakaotuspensionile, ei ole liidu seadusandja meelevaldselt või ilmselgelt ebasobivalt kasutanud laia kaalutlusruumi, mis talle sellega seoses on antud.

Euroopa Kohtu hinnang

Kinnitades Üldkohtu analüüsi, mille kohaselt personalieeskirjade VIII lisa artiklitega 18 ja 20 hõlmatud olukorrad on võrreldavad, ja võttes arvesse asjaolu, et nähes nendes sätetes ette erineva abielu miinimumkestuse, kohtles liidu seadusandja erinevalt võrreldavaid olukordi, meenutas Euroopa Kohus, et arvestades liidu seadusandjale selles osas personalieeskirjade normide vastuvõtmisel antud ulatuslikku kaalutlusõigust, on harta artikliga 20 kaitstud võrdse kohtlemise põhimõtet rikutud üksnes siis, kui seadusandja poolne erinev kohtlemine on asjaomaste personalieeskirjade sätetega taotletava eesmärgi seisukohalt meelevaldne või ilmselgelt ebasobiv. See kohtupraktika on samuti kohaldatav harta artikli 52 lõikega 1 kehtestatud proportsionaalsuse nõude kontrollimisel.

Sellest tuleneb, et antud juhul oleks Üldkohus pidanud piirduma selle kontrollimisega, kas surnud ametnike või surnud endiste ametnike elusolevate abikaasade erinev kohtlemine vastavalt abielu sõlmimise kuupäevale, mis on kehtestatud personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 koostoimes selle lisa artikliga 18, ei ole nende sätetega taotletavast üldist huvi pakkuvast eesmärgist lähtudes „meelevaldne“ või „ilmselgelt ebasobiv“. Üldkohus, kes aga kontrollis vaidlustatud kohtuotsustes, kas selline erinev kohtlemine on taotletavast üldist huvi pakkuvast eesmärgist lähtudes „ebamõistlik“ ning kes lisaks analüüsis, kas personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 ette nähtud abielu viieaastase miinimumkestuse tingimus eraldivõetuna ja sõltumata selle lisa artiklis 18 ette nähtud abielu üheaastase miinimumkestuse tingimusest oli harta artikli 52 lõike 1 raames proportsionaalne selles tähenduses, et see ei läinud ilmselgelt kaugemale sellest, mis on vajalik üldist huvi pakkuva eesmärgi saavutamiseks, rikkus oma kohtuliku kontrolli ulatust ning seetõttu õigusnormi.

Sel põhjusel tühistas Euroopa Kohus Üldkohtu vaidlustatud kohtuotsused ja pärast selle tuvastamist, et menetlusstaadium lubas teha kohtuasjades otsuse, tegi nende kohta lõpliku otsuse.

Sellega seoses märkis Euroopa Kohus, et kuigi liidu seadusandja kohtles erinevalt võrreldavaid olukordi, nähes personalieeskirjade VIII lisa artiklites 18 ja 20 ette erineva abielu miinimumkestuse, on see erinev kohtlemine põhjendatud harta artikli 52 lõike 1 alusel.

Harta artikli 52 lõike 1 kohaselt tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata esiteks ainult seadusega, teiseks nimetatud õiguste ja vabaduste olemust arvestades ning kolmandaks juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

Antud juhul on selge, et surnud ametnike elusolevate abikaasade erinev kohtlemine on ette nähtud seadusega, kuna see tuleneb personalieeskirjade VIII lisa artiklist 20 koostoimes selle lisa artikliga 18. Need sätted näevad täpselt ette arvulised abielu miinimumkestuse tingimused, mis määravad kindlaks võrdse kohtlemise õiguse teostamise piirangu ulatuse.

Euroopa Kohus oli arvamusel, et piirang, mis on toitjakaotuspensionide süsteemi tehtud asjaomase erineva kohtlemisega, arvestab lisaks võrdse kohtlemise põhimõtte põhisisuga. Nimelt ei sea see piirang võrdse kohtlemise põhimõtet iseenesest kahtluse alla, kuna see puudutab üksnes piiratud küsimust abielu miinimumkestuse tingimuse kohta, mida surnud ametnike või surnud endiste ametnike elusolevad abikaasad peavad toitjakaotuspensioni saamiseks täitma, ilma et abikaasadelt võetaks võimalust saada sellist pensioni personalieeskirjade VIII lisa artiklites 18 ja 20 ette nähtud juhtudel.

See piirang vastab ka üldist huvi pakkuvale eesmärgile, milleks on vältida õiguste kuritarvitamist ja pettusi. Selle raames on sellise tingimuse eesmärk, mille kohaselt abielu peab olema kestnud mingi aja selleks, et elusolev abikaasa saaks toitjakaotuspensioni, tagada, et asjaomaste isikute suhe on tegelik ja püsiv. Tegemist on ühtse kriteeriumiga, mida kohaldatakse vahet tegemata kõigile elusolevatele abikaasadele, kes on hõlmatud personalieeskirjade VIII lisa artiklitega 18 ja 20, ning mille eesmärk ei ole eeldada, et elusolevad abikaasad on toime pannud kuritarvituse või pettuse, vaid vältida sellise kuritarvitamise või pettuste toimepanemist.

Mis lõpuks puudutab proportsionaalsuse analüüsimist, siis Euroopa Kohus otsustas, et ei ole meelevaldne ega ilmselgelt ebasobiv nõuda personalieeskirjade VIII lisa artiklis 20 pikemat abielu miinimumkestust, kui on ette nähtud selle lisa artiklis 18. Artiklis 20 nimetatud juhul, mida iseloomustab asjaolu, et abielu sõlmitakse pärast ametniku teenistusest lahkumist, võib kuritarvitusele või pettusele õhutada see, et ametniku surm on ootuspärasem ja see võib juhtuda üsna varsti, kuna – nagu antud juhul – teenistusest lahkutakse pensionile jäämisega.

Eeltoodut arvestades tegi Euroopa Kohus järelduse, et kuna personalieeskirjade VIII lisa artikliga 20 kehtestatud erinev kohtlemine vastab harta artikli 52 lõikes 1 esitatud kriteeriumidele, on personalieeskirjade VIII lisa artikkel 20 kooskõlas harta artikliga 20 kaitstud võrdse kohtlemise põhimõttega.

Samadel põhjustel otsustas Euroopa Kohus – asudes samas seisukohale, et see erinev kohtlemine kujutab endast kaudselt vanuse alusel erinevat kohtlemist –, et see on samuti kooskõlas harta artikli 21 lõikega 1 kaitstud vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttega.