Kohtuasi C‑50/21

Prestige and Limousine, S. L.

versus

Área Metropolitana de Barcelona jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Superior de Justicia de Cataluña)

Euroopa Kohtu (esimene koda) 8. juuni 2023. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – ELTL artikkel 49 – ELTL artikli 107 lõige 1 – Juhiga üürisõidukiteenus – Loa andmise süsteem, mille kohaselt kogu riigi territooriumil linnasiseste ja linnadevaheliste transporditeenuste osutamise loale lisaks nõutakse teist tegevusluba linnastus linnasiseste transporditeenuste osutamiseks – Juhiga üürisõidukiteenuste osutamise lubade arvu piiramine ühega iga 30 taksoteenuste loa kohta

1. Eelotsuse küsimused – Vastuvõetavus – Euroopa Kohut mõjutada võiv küsimuste sõnastus – Mõju puudumine vastuvõetavusele

   (ELTL artikkel 267; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 94 punktid a ja c)

   (vt punkt 44)

2. Eelotsuse küsimused – Vastuvõetavus – Küsimused, millele võib olla selge vastus – Mõju puudumine vastuvõetavusele

   (ELTL artikkel 267; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 99)

   (vt punkt 45)

3. Eelotsuse küsimused – Vastuvõetavus – Liikmesriigi kõrgeima kohtu poolt varem tehtud analüüs, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud liidu õiguse sätted võivad olla asjakohased – Mõju puudumine vastuvõetavusele

   (ELTL artikkel 267)

   (vt punkt 47)

4. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Küsimus, mis on esitatud vaidluses, mille kõik asjaolud on seotud ainult ühe liikmesriigiga – Riigisisesed õigusnormid, mis on kohaldatavad nii selle riigi kodanike kui ka teiste liikmesriikide kodanike suhtes – Pädevus seoses võimaliku mõjuga teistest liikmesriikidest pärit isikutele

   (ELTL artiklid 49 ja 267)

   (vt punktid 48 ja 49)

5. Riigiabi – Mõiste – Riigi ressurssidest antav abi – Mõiste „riigi ressursid“

   (ELTL artikli 107 lõige 1)

   (vt punktid 53 ja 54)

6. Riigiabi – Mõiste – Riigi ressurssidest eelise andmise riigile omistatavus – Loa andmise süsteem, mille kohaselt kogu riigi territooriumil linnasiseste ja linnadevaheliste transporditeenuste osutamise loale lisaks nõutakse teist tegevusluba linnastus linnasiseste transporditeenuste osutamiseks – Selliste teenuste lubade arvu piiramine ühega iga 30 taksoteenuste loa kohta – Riigi ressursside kasutamise puudumine – Abi puudumine

   (ELTL artikli 107 lõige 1)

   (vt punktid 55–58 ja resolutsiooni punkt 1)

7. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Piirangud – Loa andmise süsteem, mille kohaselt kogu riigi territooriumil linnasiseste ja linnadevaheliste transporditeenuste osutamise loale lisaks nõutakse teist tegevusluba linnastus linnasiseste transporditeenuste osutamiseks – Põhjendamine ülekaaluka üldise huviga – Lubatavus – Tingimused – Kindlakstegemine eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt

   (ELTL artikkel 49 ja artikli 106 lõige 2)

   (vt punktid 61–64, 69–74, 81, 82 ja 85–93 ning resolutsiooni punkt 2)

8. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Piirangud – Juhiga üürisõidukiteenuste osutamise lubade arvu piiramine linnastus ühega iga 30 taksoteenuste loa kohta – Põhjendamine ülekaaluka üldise huviga – Lubamatus – Proportsionaalsuse põhimõte – Rikkumine

   (ELTL artikkel 49 ja artikli 106 lõige 2)

   (vt punktid 61–64, 69–74, 81, 82, 97–100 ja 102 ning resolutsiooni punkt 3)

9. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Riigisisesed ja kohalikud õigusnormid taksoteenuste ja juhiga üürisõidukiteenuste valdkonnas – Üldist majandushuvi pakkuvad teenused – Kindlaksmääramine – Liikmesriikide kaalutlusõigus – Ulatus – Tingimused – Ebapiisavad asjaolud, et tuvastada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste olemasolu

   (ELTL artikkel 49 ja artikli 106 lõige 2)

   (vt punktid 75–80)

Kokkuvõte

Prestige and Limousine SL (edaspidi „P&L“) osutas juhiga üürisõidukiteenuseid Barcelona linnastus (Hispaania). P&L ja 14 ettevõtjat, kes osutasid samu teenuseid ja kelle hulka kuulusid rahvusvaheliste veebiplatvormidega seotud ettevõtjad, vaidlustasid Tribunal Superior de Justicia de Cataluñas (Kataloonia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania) Barcelona linnastu sellise regulatsiooni kehtivuse, mis puudutas kõnealuste teenuste korraldamist mainitud linnastus. Nimetatud vaidluse raames on sellel kohtul tekkinud kahtlused, kas asjaomased õigusnormid on kooskõlas eelkõige asutamisvabadusega.

Nende õigusnormidega oli ühelt poolt nõutud, et lisaks riigisisesele loale, mis on nõutud selleks, et osutada linnasiseseid ja linnadevahelisi juhiga üürisõidukiteenuseid Hispaanias, pidi saama täiendava loa, et osutada juhiga üürisõidukiteenuseid Barcelona linnastus. Teiselt poolt oli nende õigusnormidega piiratud juhiga üürisõidukiteenuste lubade arv ühega iga selles linnastus antud 30 taksoteenuste loa kohta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus oli seisukohal, et nende õigusnormidega taotletud peamine eesmärk on vähendada juhiga üürisõidukiteenuste konkureerimist taksoteenustega.

Kõnesolevate meetmete põhjendamiseks tõi Barcelona linnastu eelkõige esile eesmärgi tagada taksoteenuste kvaliteet, turvalisus ja kättesaadavus. Ta märkis, et neid teenuseid peetakse „üldist huvi pakkuvaks teenuseks“, kuna taksoteenuste osutamine on üksikasjalikult reguleeritud ning nende teenuste puhul kohaldatakse eelkõige loakvooti, reguleeritud tasumäärasid, universaalse transpordi kohustust ja juurdepääsu tagamist piiratud liikumisvõimega inimeste jaoks. Barcelona linnastu märkis selle kohta, et juhiga üürisõidukiteenuste osutamisega kasvav konkurents ohustab taksoteenuste majanduslikku elujõulisust.

Euroopa Kohus jõudis oma otsuses järeldusele, et spetsiaalse täiendava loa nõue selleks, et osutada juhiga üürisõidukiteenuseid Barcelona linnastus, võib teatud tingimustel olla ELTL artikliga 49 kooskõlas. Seevastu on selle artikliga vastuolus juhiga üürisõidukiteenuste lubade arvu piiramine, kuna see meede näib minevat kaugemale sellest, mis on vajalik transpordi, liikluse ja avaliku ruumi hea haldamise eesmärkide ning keskkonnakaitse saavutamiseks selles linnastus.

Euroopa Kohtu hinnang

Kõigepealt lükkas Euroopa Kohus tagasi põhikohtuasja kaebajate esitatud argumendid põhjendamaks seda, et eelotsusetaotlus on väidetavalt vastuvõetamatu. Euroopa Kohus leidis, et asjaolu, et eelotsuse küsimustele antavad vastused tulenevad selgelt tema praktikast, ei muuda eelotsusetaotlust vastuvõetamatuks, vaid annab Euroopa Kohtule õiguse vastata vajaduse korral sellele kohtumäärusega ( 1 ). Mis lisaks puudutab asjaolu, et liikmesriigi kõrgeim kohus on juba analüüsinud vaidluses, millel on sarnasusi põhikohtuasja vaidlusega, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud liidu õiguse sätted võivad olla asjakohased, siis ei muuda see vastuvõetamatuks eelotsusetaotlust, milles palutakse Euroopa Kohtul otsustada nende sätete tõlgendamise üle ELTL artikli 267 alusel.

Seejärel analüüsis Euroopa Kohus pärast seda, kui ta oli jõudnud järeldusele, et asjaomaste õigusnormidega ette nähtud kahe meetmega ei ole taksoteenuseid osutavatele ettevõtjatele antud riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, nende meetmete kooskõla ELTL artikliga 49. Selle kohta märkis Euroopa Kohus kõigepealt, et need meetmed piiravad tõepoolest kõigi uustulnukate pääsu turule, piirates selles linnastus tegutsevate juhiga üürisõidukiteenuste osutajate arvu, ja need tuleb seega kvalifitseerida viimati nimetatud sättega tagatud asutamisvabaduse piiranguks.

Mis järgmiseks puudutab ülekaaluka üldise huvi olemasolu, mis võib neid piiranguid põhjendada, siis Euroopa Kohus asus seisukohale, et selline huvi võib taolises linnastus seisneda linnastu transpordi, liikluse ja avaliku ruumi hea haldamise eesmärgis ning keskkonnakaitses. See ei ole siiski nii taksoteenuste majandusliku elujõulisuse tagamise eesmärgi puhul, kuna kõnealuse kahe linnatranspordiliigi vahelise tasakaalu säilitamise puhul on tegemist puhtalt majanduslike kaalutlustega. Asjaolu, et Hispaania õiguses kvalifitseeritakse taksoteenused „üldist huvi pakkuvaks teenuseks“, ei oma selles suhtes tähtsust. Kuigi Barcelona linnastu nimetatud tunnused näitavad tõepoolest, et taksoteenuste reguleerimise eesmärk on eelkõige tagada kasutajatele taksoteenuste kvaliteet, turvalisus ja kättesaadavus, on seevastu selge, et põhikohtuasjas kõne all olevate meetmete endiga neid eesmärke ei taotleta. Euroopa Kohus tõdes samuti, et ei selgu, et taksoteenuste osutajatele on usaldatud avalikku huvi pakkuv eriülesanne, mis võib olenevalt olukorrast kuuluda mõiste „üldist majandushuvi pakkuv teenus“ alla ELTL artikli 106 lõike 2 tähenduses.

Lõpuks analüüsis Euroopa Kohus seda, kas ühelt poolt täiendava loa nõue ja teiselt poolt juhiga üürisõidukiteenuste lubade arvu piiramine ühega 30 taksoteenuste loa kohta on proportsionaalne. Ta järeldas, et esimene meede on sobiv toodud eesmärkide saavutamiseks ja seda võib pidada nende saavutamiseks vajalikuks. Võttes arvesse kõnealuse teenuse olemust ja võimatust eristada juhiga üürisõidukiteenuseid osutavaid sõidukeid teistest eraviisiliselt kasutatavatest sõiduautodest suurel linnaterritooriumil, võib asuda seisukohale, et järelkontroll toimuks sellise hilinemisega, et ei ole tagatud selle tegelik tõhusus. Spetsiaalse tegevusloa nõue võib seega olla põhjendatud, kuid seda siiski tingimusel, et see spetsiaalne luba põhineb objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja ette teada olevatel kriteeriumidel, mis välistavad igasuguse meelevaldsuse ja mis ei korda kontrolle, mida on juba riigisisese loamenetluse raames tehtud, vaid mis vastavad selle linnastu erilistele vajadustele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas need tingimused on antud juhul täidetud.

Seevastu ei ole teine meede sobiv selleks, et tagada transpordi, liikluse ja avaliku ruumi hea haldamise eesmärkide saavutamine. Nimelt esiteks ei lükatud Euroopa Kohtus ümber argumente, mis on esitatud juhiga üürisõidukiteenuste kasuks ning mille eesmärk on näidata, et need teenused võivad tegelikult soodustada nende eesmärkide täitmist, eelkõige vähendades isiklike autode kasutamist, aidates kaasa tõhusa ja kaasava liikuvuse eesmärgi saavutamisele oma digitaliseerimistaseme ja paindlikkuse tõttu teenuste osutamisel ning võttes kasutusele alternatiivkütuseid kasutavaid sõidukeid, mida julgustatakse juhiga üürisõidukiteenuseid käsitlevate riigisiseste õigusnormidega.

Teiseks ei saa välistada, et juhiga üürisõidukite võimalikku mõju transpordile, liiklusele ja avalikule ruumile Barcelona linnastus võib piisavalt piirata vähem piiravate meetmetega kui lubade piiramine. Nii viitas Euroopa Kohus näitena juhiga üürisõidukiteenuste korraldamise meetmetele, teatud kellaaegadel nende teenuste piiramisele või ka teatud aladel liiklemise piirangutele. Euroopa Kohus lisas, et ei saa välistada, et keskkonnakaitse eesmärki Barcelona linnastus on võimalik saavutada asutamisvabadust vähem piiravate meetmetega, näiteks selles linnastus liiklevatele sõidukitele kohaldatavate heitkoguste piirnormidega.

( 1 ) Vt Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99.