Kohtuasi C‑19/21

I
ja
S

versus

Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid

(eelotsusetaotlus, mille on esitatud Den Haag zittingsplaats Haarlem)

Euroopa Kohtu (suurkoda) 1. augusti 2022. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Määrus (EL) nr 604/2013 – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Artikli 8 lõige 2 ja artikli 27 lõige 1 – Saatjata alaealine, kelle sugulane viibib seaduslikult teises liikmesriigis – Nimetatud liikmesriigi poolt selle alaealise vastuvõtmise palve tagasilükkamine – Selle alaealise või tema sugulase õigus tõhusale õiguskaitsevahendile tagasilükkamise otsuse vaidlustamiseks – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 7, 24 ja 47

Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja mehhanismid – Määrus nr 604/2013 – Saatjata alaealine – Teises liikmesriigis seaduslikult viibiv sugulane – Nimetatud liikmesriigi poolt selle alaealise vastuvõtmise palve tagasilükkamine – Selle liikmesriigi kohustus anda saatjata alaealisele nimetatud otsuse vaidlustamiseks õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus – Kohustus anda selline õigus alaealise sugulasele – Puudumine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 7, 24 ja 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 604/2013, artikli 2 punktid h ja j, artikli 8 lõige 2 ja artikli 27 lõige 1)

(vt punktid 35, 38–46, 49, 50 ja 55 ning resolutsioon)

Kokkuvõte

Egiptuse kodanik I esitas alaealisena Kreekas rahvusvahelise kaitse taotluse, milles ta avaldas soovi taasühineda oma onu S‑iga, kes on samuti Egiptuse kodanik ja elab seaduslikult Madalmaades. Neid asjaolusid arvestades esitasid Kreeka ametiasutused Madalmaade ametiasutustele palve I vastu võtta, tuginedes Dublini III määruse ( 1 ) sättele, milles on ette nähtud, et kui see on saatjata alaealise huvides, vastutab tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus elab seaduslikult tema sugulane, kes saab tema eest hoolitseda. Riigisekretär ( 2 ) lükkas aga selle taotluse ja seejärel uuesti läbivaatamise taotluse tagasi.

Ka I ja S esitasid omalt poolt vaide, mille riigisekretär jättis ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjendusel, et Dublini III määrus ei näe rahvusvahelise kaitse taotlejatele ette võimalust vastuvõtmispalve tagasilükkamise otsust vaidlustada. Sellest tulenevalt vaidlustasid I ja S selle otsuse rechtbank Den Haagis (Haagi esimese astme kohus, Madalmaad), väites, et neil mõlemal on õigus esitada selline kaebus kohtusse Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 ( 3 ) alusel.

Selles kontekstis küsis Haagi esimese astme kohus Euroopa Kohtult, milliseid õiguskaitsevahendeid saavad rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud saatjata alaealine ja tema sugulane vastuvõtmispalve tagasilükkamise otsuse vastu kasutada.

Euroopa Kohtu suurkoda otsustas, et Dublini III määruse artikli 27 lõige 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta ( 4 ) artiklitega 7, 24 ja 47 paneb liikmesriigile, kellele on esitatud vastuvõtmispalve ( 5 ), kohustuse anda rahvusvahelist kaitset taotlevale saatjata alaealisele, aga ei anna selle alaealise sugulasele õigust esitada kohtusse kaebus selle liikmesriigi keelduva otsuse peale.

Euroopa Kohtu hinnang

Kõigepealt märkis Euroopa Kohus, et kuigi grammatilise tõlgenduse põhjal näib, et Dublini III määruse artikli 27 lõige 1 annab rahvusvahelise kaitse taotlejale kaebeõiguse üksnes üleandmisotsuse vaidlustamiseks, ei välista selle sätte sõnastus siiski seda, et kaebeõigus antakse ka saatjata alaealisele vaidlustamaks otsust, millega keeldutakse Dublini III määruse artikli 8 lõike 2 kohase vastuvõtmispalve rahuldamisest.

Selleks et teha kindlaks, kas Dublini III määruse artikli 27 lõige 1 – tõlgendatuna harta artiklite 7, 24 ja 47 alusel – nõuab, et vastuvõtmispalve rahuldamisest keeldumise otsuse vastu oleks õiguskaitsevahend, tuleb selle sätte tõlgendamisel võtta arvesse nii selle sõnastust kui ka eesmärke, üldist ülesehitust ja konteksti, eeskätt arvestades selle arengut seoses süsteemiga, kuhu see kuulub.

Sellega seoses meenutas Euroopa Kohus, et harta artikli 47 esimese lõigu kohaselt on igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile. Sellele õigusele vastab ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus liikmesriikidele pandud kohustus näha ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajalik kaebeõigus liidu õigusega hõlmatud valdkondades.

Mis puudutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramist ja Dublini III määruse artikli 8 lõikes 2 sätestatud vastutava liikmesriigi määramise siduva kriteeriumi järgimist, siis märkis Euroopa Kohus, et saatjata alaealise taotleja kohtulik kaitse ei saa sõltuda sellest, kas palve esitajaks olev liikmesriik on taotleja suhtes teinud üleandmisotsuse või palve saajaks olev liikmesriik on teinud otsuse lükata vastuvõtmispalve tagasi. Nimelt võivad mõlemad otsused kahjustada sellest artiklist tulenevat saatjata alaealise õigust taasühineda oma sugulasega, kes saab tema eest hoolitseda rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eesmärgil. Järelikult peab asjaomasel alaealisel mõlemal juhul olema vastavalt harta artikli 47 esimesele lõigule lubatud esitada kaebus ja tugineda nimetatud õiguse rikkumisele.

Ent kui I oleks pärast Kreekasse saabumist suundunud Madalmaadesse ja oleks seal esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ning Kreeka kui esmase saabumise liikmesriigi ametiasutused oleksid nõustunud I vastu võtma, oleks sellel isikul kahtlemata olnud Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 alusel õigus esitada kohtusse Madalmaade ametiasutuste üleandmisotsuse peale kaebus tulenevalt asjaolust, et üks tema sugulastest elab Madalmaades. Sellisel juhul saaks see isik seega tulemuslikult väita, et on rikutud temale kui saatjata alaealisele Dublini III määruse artikli 8 lõikest 2 tulenevat õigust. Seevastu Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 grammatilise tõlgendamise korral puudub selline võimalus taotlejal, kes jääb saabumise liikmesriiki ja esitab seal rahvusvahelise kaitse taotluse, kuna sellises olukorras üleandmisotsust ei tehta.

Euroopa Kohus järeldas, et saatjata alaealisel taotlejal peab olema võimalus esitada Dublini III määruse artikli 27 lõike 1 alusel kohtusse kaebus nii juhul, kui palve esitajaks olev liikmesriik teeb üleandmisotsuse, kui ka siis, kui palve saajaks olev liikmesriik keeldub asjaomast isikut vastu võtmast, selleks et ta saaks tugineda selle määruse artikli 8 lõikest 2 tuleneva õiguse rikkumisele, seda enam, et nimetatud sätte eesmärk on kindlustada saatjata alaealiste harta artiklitega 7 ja 24 tagatud põhiõiguste täielik austamine.

Seevastu ei anna selle määruse artikli 27 lõige 1 taotleja sugulasele, kes elab palve saajaks olevas liikmesriigis, kaebeõigust selle tagasilükkamise otsuse suhtes. Lisaks, kuna harta artikkel 7 ja artikli 24 lõige 2 ega Dublini III määruse artikli 8 lõige 2 ei anna sellele sugulasele õigusi, millele ta saaks kohtus tugineda, ei saa tal olla kaebeõigust selle otsuse suhtes ainult harta artikli 47 alusel.

( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT 2013, L 180, lk 108), artikli 8 lõige 2.

( 2 ) Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (justiits‑ ja julgeolekuküsimuste riigisekretär, Madalmaad).

( 3 ) See säte näeb ette, et rahvusvahelise kaitse taotlejal on õigus tõhusale õiguskaitsele üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus.

( 4 ) Edaspidi „harta“.

( 5 ) Mille aluseks on Dublini III määruse artikli 8 lõige 2.