Kohtuasi T‑748/20

Euroopa Komisjon

versus

Centre d’étude et de valorisation des algues SA (CEVA) jt

Üldkohtu (seitsmes koda) 6. septembri 2023. aasta otsus

Vahekohtuklausel – Teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse eriprogramm „Elukvaliteet ja elusressursside majandamine“ – Toetusleping – OLAFi juurdluse aruanne, milles tuvastati finantsrikkumised – Makstud summade tagastamine – Kohaldatav õigus – Aegumine – OLAFi aruande mõju

1. Kohtumenetlus – Pöördumine Üldkohtusse vahekohtuklausli alusel – Teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse eriprogrammi raames sõlmitud toetusleping – Leping, millele kohaldatakse liikmesriigi õigust – Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluse aruanne, milles tuvastati lepingupoole finantsrikkumised – Nõue tagastada makstud toetus pärast nende rikkumiste tuvastamist – Nimetatud lepingupoole suhtes päästmismenetluse algatamine teises liikmesriigis – Tagajärg – Määruse nr 1346/2000 kohaldatavus – Võlausaldaja poolt nõudeavalduse esitamine menetluse algatamise liikmesriigis – Mõju – Esimesena nimetatud liikmesriigi õigusega ette nähtud aegumistähtaja katkemine

   (ELTL artikkel 272; nõukogu määrus nr 1346/2000, artikli 3 lõige 1, artikli 4 lõike 2 punkt f, artikli 16 lõige 1 ja artikli 17 lõige 1)

   (vt punktid 37–57)

2. Kohtumenetlus – Pöördumine Üldkohtusse vahekohtuklausli alusel – Leping, millele kohaldatakse liikmesriigi õigust – Liikmesriigi materiaalõiguse kohaldatavus

   (ELTL artikkel 272)

   (vt punktid 61 ja 93)

Kokkuvõte

Euroopa Komisjon sõlmis 17. jaanuaril 2001 Centre d’étude et de valorisation des algues SA-ga (CEVA) lepingu, mille ese oli projekti elluviimine teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse eriprogrammi raames ning milles oli ette nähtud toetuse maksmine (edaspidi „Seapura leping“). Seda lepingut reguleerib Belgia õigus. ( 1 )

Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) alustas 2006. aastal juurdlust pettusekahtluse tõttu mitme CEVA ellu viidud projekti, sealhulgas Seapura lepingu esemeks oleva projekti suhtes. OLAF võttis detsembris 2007 vastu lõpliku aruande, milles ta tuvastas Seapura lepingu täitmise raames finantsrikkumised. Oktoobris 2008 teatas komisjon CEVA‑le, et OLAFi aruandes tuvastatud tõsiste finantsrikkumiste tõttu kavatseb ta saata CEVA‑le võlateated Seapura lepingu alusel makstud toetuse tagastamiseks. Nii saatis komisjon 13. märtsil 2009 CEVA‑le neli võlateadet, seejärel 11. mail 2009 neli meeldetuletuskirja ning kuna CEVA ei olnud makseid teinud, saatis komisjon lõpuks 12. juunil 2009 talle neli ametlikku kirja.

Tribunal correctionnel de Rennes’i (Rennes’i kriminaalkohus, Prantsusmaa) 26. aprilli 2011. aasta otsusega mõisteti CEVA ja tema endine juht süüdi kelmuses ja avalike vahendite omastamises ning neile mõisteti vastavalt rahaline karistus ja vangistus. Tribunal correctionnel de Rennes (Rennes’i kriminaalkohus), kes lahendas komisjoni esitatud tsiviilhagi, mõistis süüdistatavatelt – osaliselt solidaarselt – välja hüvitise komisjonile tekitatud varalise kahju eest, mis tekkis eelkõige Seapura lepingu täitmisel toime pandud finantsrikkumiste tõttu. Cour d’appel de Rennes (Rennes’i apellatsioonikohus, Prantsusmaa) mõistis 1. aprilli 2014. aasta otsusega CEVA ja tema endise juhi õigeks kõigis süüdistustes ning jättis komisjoni tsiviilhagi rahuldamata. Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) kriminaalkolleegium tühistas 12. novembri 2015. aasta otsusega cour d’appel de Rennes’i (Rennes’i apellatsioonikohus) peaprokuröri edasikaebuse alusel apellatsioonikohtu otsuse üksnes selles osas, millega süüdistatavad mõisteti õigeks avalike vahendite omastamises, ning saatis kohtuasja selles osas tagasi cour d’appel de Caenile (Caeni apellatsioonikohus, Prantsusmaa).

Tribunal de commerce de Saint-Brieuc (Saint-Brieuci kaubanduskohus, Prantsusmaa) algatas 22. juuni 2016. aasta otsusega CEVA suhtes päästmismenetluse ja määras võlausaldajate huvide esindaja. Selles menetluses esitas komisjon 15. septembril 2016 kohtu määratud võlausaldajate huvide esindajale võlanõude, mis vastab muu hulgas Seapura lepingu alusel makstud toetuste tagastamise eesmärgil väljastatud võlateadete kogusummale. Kohtu määratud võlausaldajate huvide esindaja vaidlustas 6. detsembril 2016 komisjoni võlanõude.

Tribunal de commerce de Saint-Brieuc (Saint-Brieuci kaubanduskohus) kinnitas 21. juuli 2017. aasta otsusega CEVA päästmiskava ja määras päästmiskava täitmise järelevalvaja.

Cour d’appel de Caen (Caeni apellatsioonikohus), kes vaatas pärast kassatsiooniastet kohtuasja uuesti läbi apellatsiooniastmes, mõistis 23. augusti 2017. aasta otsusega, mis on jõustunud, CEVA õigeks avalike vahendite omastamises ning mõistis CEVA endisele juhile avalike vahendite omastamise eest tingimisi vangistuse ja rahalise karistuse.

Päästmismenetluse pankrotikohtunik jättis 11. septembri 2017. aasta määrusega komisjoni võlanõude tervikuna rahuldamata. Komisjon kaebas nimetatud määruse edasi. Cour d’appel de Rennes (Rennes’i apellatsioonikohus) tühistas 24. novembri 2020. aasta otsusega nimetatud kohtumääruse ning tuvastas, et on olemas kaks tõsist vastuväidet võlateadete aegumise ja põhjendatuse kohta, asudes seisukohale, et need vastuväited peab lahendama pädev kohus, kelle poole komisjonil tuleb pöörduda.

Selles kontekstis palus komisjon oma ELTL artiklil 272 ( 2 ) põhinevas hagis Üldkohtul kindlaks määrata tema võlanõude summa, mis vastab Seapura lepingu raames makstud summade tagastamisele.

Oma otsusega rahuldas Üldkohus komisjoni taotluse ja määras Seapura lepingu II lisa artikli 3 lõike 5 kohaselt kindlaks tema võlanõude summa CEVA suhtes.

Üldkohtu hinnang

Üldkohus kinnitas, et ta on Seapura lepingus ( 3 ) ette nähtud vahekohtuklausli alusel pädev lahendama komisjoni hagi, ning analüüsis kõigepealt CEVA esitatud asja läbivaatamist takistavat asjaolu, st vastuväidet, et komisjoni taotlus on aegunud.

Käesolevas asjas toimunud asjaolude suhtes kohaldatava finantsmääruse redaktsiooni kohta märkis Üldkohus, et Seapura lepingu sõlmimise kuupäeval, milleks on 17. jaanuar 2001, ei olnud finantsmääruses nr 2548/98 ( 4 ) ette nähtud erisätteid aegumistähtaja ega aegumistähtaja katkemise kohta. Järelikult on antud asjas kohaldatavad aegumisnormid need, mis on ette nähtud lepingut reguleerivas õiguses, milleks on Belgia õigus.

Seega märkis Üldkohus, et Belgia õiguses on Belgia tsiviilseadustiku (code civil) artikli 2262bis lõikes 1, mida kohaldatakse lepingut puudutavatele hagidele, sätestatud, et „[k]õik võlaõiguslikud nõuded aeguvad kümne aasta jooksul“. Üldkohus lisas, et Belgia tsiviilseadustiku (code civil) artikli 2257 kohaselt hakkab võlaõiguslike nõuete aegumistähtaeg kulgema alates võlanõude sissenõutavaks muutumise päevale järgnevast päevast.

Esimesena märkis Üldkohus, et antud vaidlus on lepingulist laadi. Nimelt on Seapura lepingu II lisa artikli 3 lõikes 5 ette nähtud, et „[l]epingu täitmise kuupäeva, lepingu lõppemise või ühe lepingupoole osalemise lõppemise järel võib komisjon olenevalt olukorrast nõuda või nõuab lepingupoolelt pärast auditi raames tuvastatud pettusi või tõsiseid finantsrikkumisi, et ta tagastaks kogu talle makstud ühenduse toetuse summa“. Tingimuse sõnastusest nähtub, et Seapura lepingu pooled on kokku leppinud, et selleks, et CEVA‑le makstud liidu kogu toetus auditi raames tuvastatud pettuste või tõsiste finantsrikkumiste tõttu tagastataks, peab komisjon esitama eelneva tagastamisnõude. Selleks saatis komisjon 13. märtsil 2009 CEVA‑le neli võlateadet oma võlanõude sissenõudmiseks. Üldkohus leidis seega, et just sel kuupäeval nõudis komisjon CEVA‑lt Seapura lepingu alusel saadud summade tagastamist. Neil asjaoludel muutus komisjoni võlanõue vastavalt Seapura lepingu II lisa artikli 3 lõike 5 tingimustele sissenõutavaks alates 13. märtsist 2009.

Teisena tõdes Üldkohus, et CEVA ei ole esitanud ühtegi konkreetset argumenti, mis võimaldaks tuvastada, et võlanõue muutus sissenõutavaks enne 13. märtsi 2009. Seega hakkas kümneaastane tähtaeg, mille jooksul komisjon võis CEVA suhtes hagi esitada, kulgema järgmisel päeval pärast seda, kui kohustus muutus sissenõutavaks, see tähendab 14. märtsil 2009 vastavalt eespool mainitud Belgia tsiviilseadustiku (code civil) artiklile 2257. Üldkohus asus seetõttu seisukohale, et aegumistähtaeg lõppes põhimõtteliselt 14. märtsil 2019.

Antud asjas väitis komisjon, et aegumistähtaeg katkes kaks korda: esiteks siis, kui ta esitas tribunal correctionnel de Rennes’ile (Rennes’i kriminaalkohus) 26. aprillil 2011 tsiviilhagi, ja teiseks siis, kui ta esitas 15. septembril 2016 CEVAd puudutava päästmismenetluse raames parandatud nõudeavalduse. Selles küsimuses piirdus Üldkohus selle analüüsimisega, kas aegumistähtaeg võis õiguspäraselt katkeda CEVAd puudutava päästmismenetluse raames esitatud komisjoni nõudeavaldusega, ilma et oleks vaja samuti analüüsida tribunal correctionnel de Rennes’ile (Rennes’i kriminaalkohus) esitatud komisjoni tsiviilhagi mõju. Komisjon väitis nimelt, et ta esitas nõudeavalduse kohtu määratud võlausaldajate huvide esindajale 15. septembril 2016 ja et Belgia Cour de cassationi (Belgia kassatsioonikohus) praktika kohaselt katkeb nõudeavaldusega aegumistähtaeg kuni maksejõuetusmenetluse lõppemiseni. Komisjon lisas, et tal on õigus tugineda Prantsuse menetlustele, et tugineda aegumistähtaja „katkemisele“ Belgia õiguse alusel.

Üldkohus meenutas antud asjas, et 22. juunil 2016 algatas tribunal de commerce de Saint-Brieuc (Saint-Brieuci kaubanduskohus) CEVA suhtes päästmismenetluse. Komisjon esitas selles menetluses 15. septembril 2016 kohtu määratud võlausaldajate huvide esindajale oma nõudeavalduse. Nimelt nähtub Prantsuse äriseadustiku (code de commerce) artiklist L.622‑24, et päästmismenetluse algatamise kohtuotsuse avaldamisest alates peavad kõik võlausaldajad, kelle võlanõue on tekkinud enne algatamise kohtuotsust, välja arvatud töötajad, esitama oma nõudeavaldused kohtu määratud võlausaldajate huvide esindajale. Seega esitas komisjon just selle sätte alusel CEVA suhtes algatatud päästmismenetluse raames oma nõudeavalduse kohtu määratud võlausaldajate huvide esindajale. Lisaks on Prantsuse äriseadustiku (code de commerce) artiklis L.622‑25‑1 sätestatud: „Nõudeavaldusega katkeb aegumistähtaeg kuni menetluse lõpetamiseni; see vabastab igasugusest ametlikust teatest ja kujutab endast menetlustoimingut.“

Üldkohus täpsustas selle kohta, et päästmismenetluse algatamine Prantsusmaal toob kaasa tollal kehtinud määruse nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta ( 5 ) vahetu kohaldatavuse ning et viimati nimetatud määruses on Prantsuse õigust nimetatud lex concursus’eks. Ta rõhutas samuti, et määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõike 2 punktis f on sätestatud, et „[m]enetluse algatanud riigi seadustes sätestatakse menetluste algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused“, eelkõige „maksejõuetusmenetluse mõjud konkreetsete võlausaldajate algatatud menetlustele“. Lisaks on sama määruse artikli 16 lõikes 1 ette nähtud, et „[m]aksejõuetusmenetluse algatamist käsitlevat otsust, mille on teinud artikli 3 alusel otsustamiseks pädev liikmesriigi kohus, tunnustavad kõik teised liikmesriigid alates selle jõustumisest menetluse algatanud riigis“. Sama määruse artikli 17 lõikes 1 on peale selle sätestatud, et „[k]ui käesolevas määruses ei sätestata teisiti, on artikli 3 lõikes 1 osutatud menetluse algatamise otsusel teistes liikmesriikides ilma täiendavate formaalsusteta samad tagajärjed nagu menetluse algatanud riigi seaduse alusel, tingimusel et kõnealuses teises liikmesriigis ei ole algatatud artikli 3 lõikes 2 osutatud menetlust“.

Sellest järeldub eeltoodud sätete alusel, et Prantsusmaal CEVA suhtes päästmismenetluse algatamine ja sellele järgnev komisjoni avaldus selle päästmismenetluse raames tekitasid Prantsuse õiguse, eelkõige Prantsuse äriseadustiku (code de commerce) artikli L.622 25 1 alusel tagajärgi Belgia õiguses, täpsemalt katkes nendega viimati nimetatud õiguses ette nähtud kümneaastane aegumistähtaeg. Üldkohus täpsustas, et CEVA suhtes algatatud päästmismenetluse algatamise tagajärgi eirataks, kui komisjoni poolt Prantsusmaal 15. septembril 2016 esitatud nõudeavaldusel ei oleks Belgia õiguses aegumist katkestavat tagajärge.

Neil asjaoludel leidis Üldkohus, et kuna komisjoni hagi esitati 19. detsembril 2020, ei olnud antud asjas aegumistähtaeg möödunud, ning ta lükkas seega tagasi CEVA esitatud aegumise vastuväite ning rahuldas seejärel komisjoni taotluse ja tunnustas tema nõuet CEVA vastu.

( 1 ) Seapura lepingu artikli 5 lõige 1.

( 2 ) ELTL artikli 272 kohaselt kuulub Euroopa Liidu Kohtu pädevusse otsuse tegemine liidu poolt või nimel sõlmitud era- või avalik-õiguslikus lepingus sisalduva vahekohtuklausli alusel. ELTL artikli 256 lõike 1 kohaselt on Üldkohus pädev arutama esimese astmena ELTL artiklis 272 osutatud hagisid.

( 3 ) Seapura lepingu artikli 5 lõige 2.

( 4 ) Nõukogu 23. novembri 1998. aasta määrus (EÜ, ESTÜ, Euratom) nr 2548/98, millega muudetakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat 21. detsembri 1977. aasta finantsmäärust (EÜT 1998, L 320, lk 1).

( 5 ) Nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (EÜT 2000, L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 191).