Kohtuasi T‑529/20

LR

versus

Euroopa Investeerimispank (EIP)

Üldkohtu (seitsmes koda laiendatud koosseisus) 7. septembri 2022. aasta otsus

Avalik teenistus – EIP personal – Töötasu – Ümberasumistoetus – Teenistuja poolt enda eluaseme oma elukohaks määramine pärast teenistusest lahkumist – EIP personalile kohaldatavate haldussätete artikli 13 esimese lõigu teine taane – Mõiste „foyer“ („eluase“) – Grammatiline tõlgendamine eeliskeeleversiooni põhjal – Täielik pädevus – Rahaline vaidlus – Vastuvõetavus

1. Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Euroopa Investeerimispanga mitmekeelsed tekstid – Ühetaoline tõlgendamine – Erinevate keeleversioonide arvessevõtmine – Originaalkeele versiooni eelis vastavalt akti koostaja tahtele selle vastuvõtmise ajal

   (vt punktid 27–29)

2. Ametnikud – Euroopa Investeerimispanga teenistujad – Töötasu – Ümberasumistoetus – Ese – Määramise tingimused – Teenistuja elukoha muutmine pärast teenistusest lahkumist, tingimusel et elukohaks ei ole määratud enda eluaset – Ulatus – Tema pereliikmete elukoha üleviimine – Toetuse saamise õiguse välistamine – Üleviimine teenistujale kuuluvasse eluasemesse – Toetuse saamise õiguse tekkimine

   (Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjad, artikkel 16)

   (vt punktid 31, 35, 37–41, 45, 46 ja 50–62)

3. Euroopa Investeerimispank – Autonoomia – Panga personal – Lepingulise töökorra kehtestamine – Tagajärjed – Analoogia alusel ametnike personalieeskirjade kohaldamise välistamine – Tingimus – Panga tegevusliku autonoomia riive

   (ELTL artiklid 308 ja 336)

   (vt punktid 42, 43, 47 ja 48)

4. Ametnike hagid – Euroopa Investeerimispanga teenistujad – Personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 kohaldamine analoogia alusel – Täielik pädevus – Rahaline vaidlus – Mõiste – Hagi, milles taotletakse ümberasumistoetuse tagasiulatuvalt maksmist – Hõlmamine

   (Personalieeskirjad, artikli 91 lõige 1)

   (vt punktid 72–76)

Kokkuvõte

LR, kes on Euroopa Investeerimispanga (EIP) endine teenistuja, taotles EIP‑lt ümberasumistoetuse maksmist põhjusel, et pärast pensionile jäämist oli ta kolinud oma teenistuskohast ära.

EIP jättis taotluse rahuldamata põhjendusel, et LR on selle maja omanik, kuhu ta oli ümber asunud, mistõttu ta ei vasta neile ümberasumistoetuse määramise tingimustele pärast teenistusest lahkumist, mis on ette nähtud EIP personalile kohaldatavate haldussätete (edaspidi „haldussätted“) artiklis 13. Kuna LRi esitatud uuesti läbivaatamise taotlus jäeti samuti rahuldamata, pöördus ta Üldkohtusse, paludes esiteks tühistada otsus, millega keelduti talle maksmast ümberasumistoetust, ja teiseks mõista EIP‑lt see toetus välja.

Üldkohus, kes hagi rahuldas, tegi otsuse laiendatud koosseisus ja täpsustas ümberasumistoetuse määramise tingimusi pärast teenistusest lahkumist haldussätete artikli 13 alusel. Selles raamistikus selgitas Üldkohus muu hulgas selle EIP vastu võetud üldnormi tõlgendamist keelelise erinevuse korral.

Üldkohtu hinnang

Üldkohus alustas tõdemusega, et kuigi haldussätete artiklis 13 on ette nähtud, et EIP teenistujal, kes on pärast teenistusest lahkumist vahetanud oma elukohta, et asuda elama oma viimasest teenistuskohast vähemalt 50 kilomeetri kaugusele, on õigus ümberasumistoetusele, on see toetus siiski seatud sõltuvusse tingimusest, et asjaomane teenistuja ei ole oma elukohta sisse seadnud enda eluasemesse.

Mis puudutab selle sätte grammatilist tõlgendamist, siis märkis Üldkohus, et haldussätetes ei ole määratletud prantsuskeelseid mõisteid „résidence“ („elukoht“) ja „foyer“ („eluase“) ning väljendeid „propre foyer“ („enda eluase“), mida kasutatakse haldussätete artikli 13 prantsuskeelses versioonis, ja „own home“ („oma kodu“), mida on kasutatud selle ingliskeelses versioonis, on võimalik erinevalt tõlgendada.

Olles meenutanud väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt juhul, kui liidu õigusakti eri keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjaomast sätet põhimõtteliselt tõlgendada, lähtudes selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärgist, mille osa see on, ( 1 ) kaldus Üldkohus sellest kohtupraktikast kõnealuse asja eriomastel asjaoludel kõrvale, kuna ühelt poolt on haldussätete artikli 13 aluseks ettepanek, mis koostati ja võeti vastu prantsuse keeles, ning teiselt poolt tegi EIP haldussätete sissejuhatuse viimases lõigus sõnaselgelt valiku märkida, et nende sätete muu hulgas ingliskeelse versiooni puhul on tegemist „prantsuskeelse originaalversiooni tõlkega“.

Niisiis otsustas Üldkohus, selleks et objektiivselt teha kindlaks vaidlusaluse sätte koostaja kavatsus selle vastuvõtmise ajal, tõlgendada haldussätete artikli 13 sõnastust vastavalt selle tavapärasele tähendusele eeliskeeleversioonis, milleks kõnealusel juhul on prantsuse keel.

Üldkohus täpsustas sellega seoses, et prantsuse keeles tähistab mõiste „foyer“ tulekollet ja laiemalt kohta, kus elab isiku pere, samas kui mõiste „résidence“ tähistab kohta või eluruumi, kus isik elab. Seega tuleneb haldussätete artikli 13 sõnastusest, et kindlasummalise ümberasumistoetuse maksmine on välistatud, kui endise teenistuja uus elukoht kattub tema pere eluruumiga. Kuna isiku valduses olev eluruum ei vasta tingimata ega süstemaatiliselt selle isiku pereliikmete elukohale, tuleneb selle sätte grammatilisest tõlgendamisest, et ümberasumistoetuse maksmine on välistatud ainult siis, kui asjaomane teenistuja viib oma alalise elukoha üle kohta, kus elavad tema pereliikmed, mitte aga siis, kui see eluruum, kuhu teenistuja ümber asub, on tema omandis.

Haldussätete artikli 13 artikli grammatilist tõlgendust kinnitab selle kontekstipõhine tõlgendus. Nimelt on muudes haldussätete artiklites prantsuskeelset mõistet „foyer“ kasutatud selleks, et tähistada kohta, kus elavad tavaliselt teenistuja pereliikmed, mitte aga eluruumi, mille omanik on teenistuja.

Üldkohus märkis peale selle, et Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) VII lisa artikli 5 lõige 4 sisaldab tingimust, mis välistab õiguse sisseseadmistoetusele ja mida vastavalt kohtupraktikale ( 2 ) kohaldatakse juhul, kui ametnik asub teenistusse kohas, kus elab juba tema pere, ja ametnik asub elama koos perega. Kuigi Üldkohus kinnitas, et EIP‑l on tegevuslik autonoomia oma personali suhtes kohaldatava korra kindlaksmääramisel, asus ta aga seisukohale, et see institutsioon ei ole tõendanud, kuidas eiratakse tema tegevuslikku autonoomiat, kui analoogia alusel kohaldatakse seda kohtupraktikat haldussätete artikli 13 esimese lõigu teises taandes ette nähtud tingimusele, mis välistab õiguse ümberasumistoetusele.

Lõpuks märkis Üldkohus, et haldussätete artikli 13 grammatilist ja kontekstipõhist tõlgendust kinnitab selle sätte teleoloogiline tõlgendus.

Ümberasumistoetuse eesmärk on katta ja vähendada kulusid, mis tulenevad endise ametniku või teenistuja ümberasumisest uude keskkonda määramata, kuid küllaltki pikaks ajaks tema peamise elukoha muutuse tõttu pärast tema teenistusest lõplikult lahkumist.

On tõsi, et asjaolu, et teenistuja asub teenistusest lahkumisel ümber eluruumi, mille omanik või kaasomanik ta on, võib vähendada tema ümberasumisega seotud teatud kulusid. Siiski ei saa sellisest asjaolust tuletada üldist eeldust, mille kohaselt asjaomase teenistuja lõimumine tema viimasest teenistuskohast erinevasse keskkonda ei too kaasa mingeid kulusid.

Eeltoodut arvestades otsustas Üldkohus, et kuna EIP keeldus LRile maksmast ümberasumistoetust põhjusel, et ta on selle eluruumi omanik, kuhu ta oli ümber asunud, rikkus EIP haldussätete artiklit 13. Seetõttu tühistas Üldkohus selle EIP otsuse.

Lisaks kohaldas Üldkohus analoogia alusel personalieeskirjade artikli 91 lõiget 1, millega on liidu kohtule antud täielik pädevus teenistujate poolt institutsiooni vastu esitatud rahalistes vaidlustes ( 3 ), ning rahuldades LRi sellekohased nõuded, mõistis EIP‑lt välja ümberasumistoetuse, millele lisandub viivitusintress.

( 1 ) 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Trapeza Peiraios (C‑243/20, EU:C:2021:1045, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 2 ) 18. novembri 2015. aasta kohtuotsus FH vs. parlament (F‑26/15, EU:F:2015:137, punkt 35).

( 3 ) 2. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus EIP vs. Hautem (C‑449/99 P, EU:C:2001:502, punkt 95).