Kohtuasi T‑111/20

PT Wilmar Bioenergi Indonesia jt

versus

Euroopa Komisjon

Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 14. detsembri 2022. aasta otsus

Toetused – Indoneesiast pärit biodiislikütuse import – Rakendusmäärus (EL) 2019/2092 – Lõplik tasakaalustav tollimaks – Määruse (EL) 2016/1037 artikli 3 punkti 1 alapunkt a – Rahaline toetus – Määruse 2016/1037 artikli 3 punkt 2 – Kasu – Määruse 2016/1037 artikli 7 lõike 1 punkt a – Tasakaalustava subsiidiumisumma arvutamine – Määruse 2016/1037 artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkt iv ja punkt 2 – Tegevus, mis seisneb selles, et eraõiguslikule asutusele „antakse volitus“ või „tehakse ülesandeks“ täita ülesannet, mis kujutab endast rahalist toetust – Piisavast väiksem tasu – Tulu- või hinnatoetus – Määruse 2016/1037 artikli 28 lõige 5 – Kasutada olevate faktide kasutamine – Määruse 2016/1037 artikli 3 punkt 2 ja artikli 6 punkt d – Kasu – Määruse 2016/1037 artikli 8 lõige 8 – Liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise oht – Määruse 2016/1037 artikli 8 lõiked 5 ja 6 – Põhjuslik seos – Omistamise analüüs – Mitteomistamise analüüs

1. Ühine kaubanduspoliitika – Kolmandate riikide poolse subsideerimise vastased meetmed – Institutsioonide kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1037)

   (vt punktid 26 ja 149)

2. Ühine kaubanduspoliitika – Kolmandate riikide poolse subsideerimise vastased meetmed – Subsiidium – Mõiste – Päritolu- või ekspordiriigi valitsuse rahaline toetus – Raha otsene ülekandmine – Mõiste – Raha päritolu – Ekspordimaks – Võrdlushinna kindlaksmääramine – Avalik-õigusliku asutuse poolt diislikütuse võrdlushinna ja biodiislikütuse võrdlushinna vahe biodiislikütuse tootjatele maksmine – Hõlmamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1037, artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkt i)

   (vt punktid 27–36 ja 43–60)

3. Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Meetodid – Tõlgendamine liidu sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid arvestades – Määruse 2016/1037 tõlgendamine GATTi 1994. aasta dumpinguvastase lepingu alusel – Vaidluste lahendamise organi antud tõlgenduse arvesse võtmine

   (tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamist käsitlev leping (1994. aasta dumpinguvastane leping); Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1037)

   (vt punkt 39)

4. Ühine kaubanduspoliitika – Kolmandate riikide poolse subsideerimise vastased meetmed – Subsiidium – Mõiste – Kasu subsiidiumi saajale – Kasu arvutamine – Komisjoni kaalutlusõigus – Subsiidiumide summa arvutamise suuniste vastuvõtmine komisjoni poolt – Tagajärjed – Enda kaalutlusõiguse piiramine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1037, artikli 3 punktid 1 ja 2, artikli 6 punkt d ning artikkel 7)

   (vt punktid 63–68, 70–87, 90–98, 100–105 ja 199–211)

5. Ühine kaubanduspoliitika – Kolmandate riikide poolse subsideerimise vastased meetmed – Subsiidium – Mõiste – Päritolu- või ekspordiriigi valitsuse rahaline toetus – Toorpalmiõli ekspordipiirangute süsteem, mis muudab selle ekspordi äriliselt mitteatraktiivseks – Hõlmamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1037, artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkt iv)

   (vt punktid 111–118, 121–148, 150–152, 164 ja 165)

6. Ühine kaubanduspoliitika – Kolmandate riikide poolse subsideerimise vastased meetmed – Uurimise kulg – Asjaomaste isikute koostööst keeldumise korral kasutada olevate faktide kasutamine – Kaalutlusõigus – Institutsioonide kohustus kasutada parimaid kättesaadavaid andmeid – Puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1037, artikli 28 lõiked 1 ja 5)

   (vt punktid 155–162 ja 167–171)

7. Ühine kaubanduspoliitika – Kolmandate riikide poolse subsideerimise vastased meetmed – Subsiidium – Mõiste – Tulu- ja hinnatoetus 1994. aasta GATTi XVI artikli tähenduses – Meede, mille eesmärk on võimaldada biodiislikütuse tootjatel saada juurdepääs oma peamisele toorainele maailmaturuhinnast madalama hinnaga – Hõlmamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1037, artikli 3 punkti 1 alapunkt b)

   (vt punktid 180–191 ja 194–197)

8. Ühine kaubanduspoliitika – Kolmandate riikide poolse subsideerimise vastased meetmed – Kahju – Olulise kahju oht – Tõend – Arvesse võetavate tegurite analüüs – Uurimisperioodist hilisemate andmete arvesse võtmine – Kohtulik kontroll – Ilmne hindamisviga – Tõendamiskoormis

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1037, artikli 2 punkt d ning artikli 8 lõiked 1, 2, 4, 1 ja 8)

   (vt punktid 217–256)

9. Ühine kaubanduspoliitika – Kolmandate riikide poolse subsideerimise vastased meetmed – Kahju – Põhjusliku seose tuvastamine – Subsideeritud impordiga mitteseotud tegurite arvesse võtmine – Nende tegurite mõju põhjusliku seose tuvastamisele – Kohtulik kontroll – Ilmne hindamisviga – Tõendamiskoormis

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2016/1037, artikli 1 lõige 1 ning artikli 8 lõiked 5 ja 6)

   (vt punktid 259–263, 266–277 ja 280–294)

Kokkuvõte

Euroopa Komisjon võttis 2018. aastal algatatud subsiidiumivastase menetluse tulemusel vastu rakendusmääruse 2019/2092, millega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi suhtes ( 1 ).

Indoneesia äriühingud PT Wilmar Bioenergi Indonesia, PT Wilmar Nabati Indonesia ja PT Multi Nabati Sulawesi, kes toodavad biodiislikütust ja ekspordivad seda Euroopa Liitu, esitasid hagi rakendusmääruse tühistamise nõudes.

Üldkohus jättis nende hagi rahuldamata ja täpsustas mitme subsiidiumivastases alusmääruses 2016/1037 ( 2 ) sisalduva mõiste ulatust. Veel analüüsis ta Argentinast pärit biodiislikütuse impordi mõju põhjuslikule seosele Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi ja liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise ohu vahel.

Üldkohtu hinnang

Kõigepealt lükkas Üldkohus tagasi etteheite, mille kohaselt komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta asus seisukohale, et maksed, mida avalik-õiguslikust asutusest õlipalmiistanduste fond teeb Indoneesia biodiislikütuse tootjatele, kujutavad endast subsiidiumivastase alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti i kohaselt valitsuse „rahalist toetust“, ms on antud raha otsese ülekandmise vormis.

Selle kohta märkis Üldkohus esiteks, et selle sätte tähenduses mõiste „valitsuse rahaline toetus“ ei täpsusta kuidagi, milline peab olema ülekantud vahendite päritolu ning hõlmab seega kõiki rahalisi vahendeid, mida valitsus tegelikult kasutada võib. Järelikult ei mõjuta valitsuse poolt biodiislikütuse tootjatele makstud vahendite päritolu kuidagi nende kvalifitseerimist rahaliseks toetuseks. Lisaks ei tähenda asjaolu, et need vahendid on saadud eksportivate tootjate makstavast ekspordimaksust, seda, et kui neid makstakse biodiislikütuse tootjatele, ei ole neid maksval asutusel mingeid kulusid.

Teiseks märkis Üldkohus, et selle hindamiseks, kas raha otsene ülekandmine võib õigustada tasakaalustava tollimaksu kehtestamist, tuleb arvesse võtta ülekande saanud ettevõtja vastutasu või samaväärse tasu puudumist. Kuna hagejad ei ole tõendanud, et need maksed tuli teha Indoneesia valitsuse ja biodiislikütuse tootjate vahel sõlmitud müügilepingu alusel, võis komisjon neil asjaoludel põhjendatult tuvastada, et esineb rahaline toetus, mis on antud raha otsese ülekande vormis.

Üldkohus lükkas tagasi ka etteheite, et komisjon tegi vea selle kasu arvutamisel, mida Indoneesia biodiislikütuse tootjad said õlipalmiistanduste fondi maksetest. Hagejate arvates oleks komisjon pidanud biodiislikütuse tootjate saadud kasu kindlaks tegema, arvates subsiidiumivastase alusmääruse artikli 7 lõike 1 punkti a kohaselt tasakaalustava subsiidiumi summast maha biodiislikütuse tarnimisega seotud transpordikulud. Selle kohta märkis Üldkohus, et komisjon tugines subsiidiumi summa arvutamisel põhjendatult oma teatisele subsiidiumide summa arvutamise kohta subsiidiumivastastes uurimistes ( 3 ). Selles teatises sisalduvate suuniste kohaselt peavad lõivude ja kulude mahaarvamiseks täidetud olema muu hulgas tingimused, et lõivud ja maksud on uurimisperioodil makstud otse valitsusele ja on tõendatud, et need on subsiidiumi saamiseks kohustuslikud. Kuivõrd need tingimused on subsiidiumivastase alusmäärusega kooskõlas, ei ole hagejad tõendanud, et asjaomased transpordikulud maksti otse Indoneesia valitsusele, ega seda, et need olid kohustuslikud.

Edasi otsustas Üldkohus, et toorpalmiõli ( 4 ) ekspordipiirangute kaudu, mille Indoneesia valitsus kehtestas eksporditollimaksu ja ekspordimaksu kujul, ning hindade kindlaksmääramise kaudu 100% Indoneesia valitsuse osalusega toorpalmiõli tootja poolt „andis“ Indoneesia valitsus toorpalmiõli tootjatele „volituse“ või „tegi neile ülesandeks“ subsiidiumivastase alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti iv teise taande tähenduses tarnida oma tooteid piisavast väiksema tasu eest.

Selle kohta märkis Üldkohus, et viimati nimetatud säte on kõrvalehoidmisvastane meede ning täieliku soovitava toime tagamiseks tuleb „volituse andmist“ mõista nii, et see tähistab valitsuse mis tahes tegevust, millega otseselt või kaudselt pannakse eraõiguslikule asutusele kohustus täita üht nimetatud määruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunktides i–iii osutatud liiki ülesannet ning „ülesandeks tegemist“ mõista nii, et see tähistab valitsuse mis tahes tegevust, mis seisneb eraõigusliku asutuse suhtes otseselt või kaudselt oma võimu teostamises, et viimane täidaks mõnda sellist ülesannet. Käesolevas asjas oli see aga nii, kuna valitsus oli kõnealused ekspordipiirangud kehtestanud sõnaselge eesmärgiga soodustada Indoneesia biodiislikütuse tootmisharu, hoides toorpalmiõli hinnad kunstlikult madalal tasemel. Kuna nende ekspordipiirangute tagajärjel piirati omamaiste toorpalmiõli tootjate tegevusvabadust, piirates nende võimalusi otsustada, millisel turul oma tooteid müüa, siis ei saa Indoneesia valitsuse tegevust pidada ka omamaiste toorpalmiõli tootjate pelgaks julgustamiseks.

Lisaks võib need ekspordipiirangud kvalifitseerida ka subsiidiumiks „tulu- või hinnatoetuse vormis GATT 1994 XVI artikli tähenduses“ subsiidiumivastase alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti b tähenduses, kuna need aitasid kaasa biodiislikütuse tootjate tulule, võimaldades neil saada juurdepääsu oma peamisele toorainele ja kuluelemendile maailmaturuhinnast madalama hinnaga. Nimelt hõlmab selle sätte tähenduses „tulu- ja hinnatoetus“ valitsuse igasugust tegevust, mis otseselt või kaudselt viib tulu või hindade stabiilsuse säilitamiseni või toob kaasa nende tõusu, kusjuures viide GATTi artiklile XVI tähendab, et arvesse tuleb võtta ka selle tegevuse mõju ekspordile ja impordile.

Lõpuks lükkas Üldkohus tagasi etteheited, mille kohaselt tegi komisjon vigu liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise ohu olemasolu tuvastamisel, kuna ta järeldas, et Indoneesiast pärit impordi ja liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise ohu vahel on põhjuslik seos, võtmata arvesse Argentinast pärit biodiislikütuse impordi mõju.

Üldkohus tuletas sellega seoses meelde, et vastavalt subsiidiumivastase alusmääruse artikli 8 lõikele 6 peab komisjon põhjusliku seose analüüsimisel liidu tootmisharule põhjustatud kahju ja subsideeritud toote impordi vahel kõrvale jätma igasuguse muudest teguritest tuleneva kahju ning seega kontrollima, ega nende muude tegurite mõju ei katkesta tema tuvastatud põhjuslikku seost. Selleks, et esineks põhjuslik seoses, ei pea subsideeritud toote import aga tingimata olema liidu tootmisharule tekitatud kahju ainus põhjus, kuna komisjon võib sellele impordile omistada kahju eest vastutuse isegi siis, kui selle mõju moodustab vaid osa ulatuslikumast kahjust, mis on omistatav muudele teguritele.

Neid kaalutlusi arvestades otsustas Üldkohus esiteks, et Argentinast pärit biodiislikütuse impordiga seonduva kahju ohu püsimine ei välista kahju muu ohu olemasolu, mida põhjustab biodiislikütuse Indoneesia import. Teiseks, Argentinast pärit import ei katkestanud põhjuslikku seost Indoneesiast pärit impordi ja liidu tootmisharule kahju tekitamise ohu vahel, kuna Argentinast pärit impordile oli juba kohaldatud tasakaalustavaid meetmeid. Veel tõdes Üldkohus, et vaatamata Argentinast pärit impordile oli Indoneesiast pärit impordi põhjustatud kahju oht oluline ning võimalik oli tuvastada põhjuslik seos selle impordi ja liidu tootmisharule kahju tekitamise ohu vahel.

Eeltoodut arvestades jättis Üldkohus hagi tervikuna rahuldamata.

( 1 ) Komisjoni 28. novembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2092, millega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi suhtes (ELT 2019, L 317, lk 42).

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määrus (EL) 2016/1037 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 55), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrusega (EL) 2018/825 (ELT 2018, L 143, lk 1) (edaspidi „subsiidiumivastane alusmäärus“).

( 3 ) Komisjoni teatis subsiidiumide summa arvutamise kohta subsiidiumivastastes uurimistes (EÜT 1998, C 394, lk 6).

( 4 ) Toorpalmiõli on üks Indoneesia biodiislikütuse tootmisallikas.