Kohtuasi C‑646/20

Senatsverwaltung für Inneres und Sport, Standesamtsaufsicht

versus

TB

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof)

Euroopa Kohtu (suurkoda) 15. novembri 2022. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Abielulahutus – Määrus (EÜ) nr 2201/2003 – Artikli 2 lõige 4 ja artikkel 21 – Mõiste „kohtuotsus“ – Ühes liikmesriigis abielu sellise lõpetamise tunnustamine, mis on toimunud abikaasade kokkuleppel ja mille on välja kuulutanud teise liikmesriigi perekonnaseisuametnik – Kriteerium, mille põhjal määratakse kindlaks, kas on tegemist „kohtuotsusega“

Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Tunnustamine ja täitmine – Mõiste „kohtuotsus“ – Ulatus – Abielulahutusakt, mille on koostanud liikmesriigi perekonnaseisuametnik vastavalt selle liikmesriigi õigusnormides sätestatud tingimustele – Hõlmamine

(27. septembri 1968. aasta konventsioon, artikkel 25; nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 2 punkt 4, artiklid 21, 22 ja 46, ning määrus 2019/1111, põhjendus 14, artiklid 30 ja 65)

(vt punktid 48, 49, 53–55, 59–61 ja 67 ning resolutsioon)

Kokkuvõte

TB, kellel on Saksamaa ja Itaalia kodakondsus, abiellus Itaalia kodaniku RDga 2013. aastal Berliinis, kus nende abielu kanti abieluregistrisse. 2017. aastal alustasid nad Parma (Itaalia) perekonnaseisuametniku juures kohtuvälist lahutusmenetlust. Itaalia õiguse ( 1 ) kohaselt ilmusid nad selle perekonnaseisuametniku ette mitu korda, et väljendada ja kinnitada oma soovi abielu lõpetada. Selle menetluse lõppedes andis perekonnaseisuametnik TB-le välja Brüsseli IIa ( 2 ) määruse artiklis 39 ette nähtud tõendi TB ja RD abielu lahutamise kohta.

TB taotles seejärel abielulahutuse kandmist Berliini abieluregistrisse. See taotlus viis vaidluseni küsimuses, kas abielulahutuse registrisse kandmise eelduseks on eelnev tunnustamine liidumaa pädeva õigusasutuse poolt, mis on Saksa õiguse kohaselt nõutav abieluasjades tehtud välisriigi kohtuotsuste puhul. Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus), kellele esitati kassatsioonkaebus, otsustas paluda Euroopa Kohtult selgitust abielulahutuse „kohtuotsuse“ mõiste kohta Brüsseli IIa määruse tähenduses. Eeskätt soovis eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruses sätestatud abielulahutusotsuste tunnustamist reguleerivaid eeskirju kohaldatakse sellisele kohtuvälisele abielulahutusele, nagu on ette nähtud Itaalia õiguses, mistõttu ei ole tunnustamismenetlus Saksamaal vajalik.

Euroopa Kohtu suurkoda otsustas, et liikmesriigi perekonnaseisuametniku koostatud abielulahutusakt, mis sisaldab abikaasade vahel sõlmitud ja nende poolt perekonnaseisuametniku juures liikmesriigi õigusnormide kohaselt kinnitatud abielulahutuse kokkulepet, on eelkõige Brüsseli IIa määruse artikli 21 lõikes 1 sätestatud tunnustamiseeskirja kohaldamisel „kohtuotsus“ määruse artikli 2 punkti 4 tähenduses.

Euroopa Kohtu hinnang

Esiteks märkis Euroopa Kohus, lähtudes eelkõige mõiste „kohtuotsus“ ja mõiste „kohus“ määratlusest Brüsseli IIa määruse artikli 2 punktides 1 ja 4, et määrus hõlmab nii kohtumenetluse kui ka kohtuvälise menetluse tulemusel liikmesriigis ( 3 ) tehtud lahutusotsuseid tingimusel, et liikmesriikide õigus annab abielulahutuse asjades pädevuse ka kohtuvälistele asutustele. Järelikult tuleb selliste kohtuväliste asutuste kõiki otsuseid üldjuhul automaatselt tunnustada teistes liikmesriikides Brüsseli IIa määruse artikli 21 alusel.

Teiseks, seoses sellega, kui ulatuslikult peab abielulahutuse asjades pädev asutus kontrollima, et abielulahutusakti, mille ta koostab muu hulgas vastastikusel kokkuleppel toimuva abielulahutuse korral, saaks kvalifitseerida „kohtuotsuseks“, täpsustas Euroopa Kohus, lähtudes oma kohtupraktikast ( 4 ) kohtuotsuste tunnustamise kohta, et igale avalik-õiguslikule asutusele, kellel tuleb teha „kohtuotsus“ Brüsseli IIa määruse artikli 2 punkti 4 tähenduses, peab jääma kontroll abielulahutuse väljakuulutamise üle. Vastastikusel kokkuleppel abielu lahutamise raames tähendab see tingimus seda, et avalik-õiguslik asutus kontrollib abielulahutuse tingimusi, lähtudes riigisisesest õigusest, ning kontrollib, kas abikaasade nõusolek abielu lahutada on tegelik ja kehtiv.

Euroopa Kohus lisas, et järjepidevuse huvides on see tingimus jäetud kehtima ka Brüsseli IIb määrusega ( 5 ), millega sõnastati uuesti Brüsseli IIa määrus ning tunnistati see kehtetuks alates 1. augustist 2022. Nimelt nähtub Brüsseli IIb määruse kujunemisloost, et liidu seadusandja ei soovinud kehtestada uusi reegleid, vaid „täpsustada“ ühelt poolt Brüsseli IIa määruse artiklis 46 juba sätestatud ametlikke dokumente ja poolte kokkuleppeid käsitleva reegli ulatust ning teiselt poolt kriteeriumi, mille põhjal eristatakse mõistet „lahend“ mõistetest „ametlik dokument“ ja „poolte kokkulepe“, st sisulise arutamisega seotud kriteeriumi.

Seega, kui pädev kohtuväline asutus kiidab pärast asja sisulist arutamist heaks abielulahutuse kokkuleppe, tunnustatakse seda „kohtuotsusena“ vastavalt Brüsseli IIa määruse artiklile 21 ja „lahendina“ vastavalt Brüsseli IIb määruse artiklile 30. Muid abielulahutuse kokkuleppeid, millel on päritoluliikmesriigis siduv õiguslik mõju, tunnustatakse autentsete või ametlike dokumentidena või kokkulepetena vastavalt Brüsseli IIa määruse artiklile 46 ja Brüsseli IIb määruse artiklile 65.

Neid kaalutlusi arvesse võttes järeldas Euroopa Kohus, et antud juhul on tegemist „kohtuotsusega“ Brüsseli IIa määruse artikli 2 punkti 4 tähenduses.

Itaalia õiguse ( 6 ) kohaselt peab perekonnaseisuametnik nimelt saama kummaltki abikaasalt isiklikult ja kahel korral vähemalt 30-päevase intervalliga avalduse, mis tähendab, et ta on kontrollinud, et nende nõusolek abielulahutuseks on kehtiv, vabatahtlik ja teadlik. Lisaks kontrollib perekonnaseisuametnik abielulahutuse kokkuleppe sisu, veendumaks muu hulgas, et kokkulepe puudutab üksnes abielu lõpetamist või abielu tsiviilõiguslike tagajärgede lõpetamist, välja arvatud igasugune vara üleandmine, ning et abikaasadel ei ole alaealisi lapsi ega hooldust vajavaid, sügava puudega või ülalpeetavaid täiskasvanud lapsi. Perekonnaseisuametnikul ei ole Itaalia õiguse kohaselt õigust abielu lahutada, kui üks või mitu Itaalia õiguses ette nähtud tingimust ei ole täidetud.

( 1 ) 12. septembri 2014. aasta dekreetseaduse nr 132, mis käsitleb kiireloomulisi meetmeid asjade kohtuväliseks lahendamiseks ja muid sekkumisi, et vähendada mahajäämust tsiviilkohtuasjade menetlemisel (Decreto-legge no 132 – Misure urgenti di degiurisdizionalizzazione ed altri interventi per la definizione dell’arretrato in materia di processo civile) (GURI nr 212, 12.9.2014), mille muudetud redaktsioon kinnitati seadusena 10. novembri 2014. aasta seadusega nr 162 (GURI nr 261, 10.11.2014) (edaspidi „dekreetseadus nr 132/2014“), artikkel 12.

( 2 ) Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243; edaspidi „Brüsseli IIa määrus“)

( 3 ) Brüsseli IIa määruse artikli 2 punkti 3 kohaselt hõlmab mõiste „liikmesriik“ kõiki liidu liikmesriike, välja arvatud Taani Kuningriik.

( 4 ) 2. juuni 1994. aasta kohtuotsus Solo Kleinmotoren (C-414/92, EU:C:1994:221) ja 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Sahyouni (C-372/16, EU:C:2017:988).

( 5 ) Nõukogu 25. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (ELT 2019, L 178, lk 1; edaspidi „Brüsseli IIb määrus“).

( 6 ) Dekreetseaduse nr 132/2014 artikkel 12.