Liidetud kohtuasjad C‑339/20 ja C‑397/20

VD
ja
SR

versus

Procureur général près la Cour de cassation

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa))

 Euroopa Kohtu (suurkoda) 20. septembri 2022. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Ühtne finantsteenuste turg – Turu kuritarvitamine – Siseteabe alusel kauplemine – Direktiiv 2003/6/EÜ – Artikli 12 lõike 2 punktid a ja d – Määrus (EL) nr 596/2014 – Artikli 23 lõike 2 punktid g ja h – Finantsturgude järelevalveameti (AMF) järelevalve- ja uurimisvolitused – Üldist huvi teeniv eesmärk kaitsta Euroopa Liidu finantsturgude terviklikkust ja üldsuse usaldust finantsinstrumentide vastu – AMFi võimalus nõuda elektroonilise side teenuste operaatori valduses olevaid andmeliikluse andmeid – Isikuandmete töötlemine elektroonilise side sektoris – Direktiiv 2002/58/EÜ – Artikli 15 lõige 1 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artiklid 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõige 1 – Side konfidentsiaalsus – Piirangud – Õigusnormid, mis näevad ette liiklusandmete üldise ja vahet tegemata säilitamise elektroonilise side teenuste operaatorite poolt – Liikmesriigi kohtu võimalus piirata liidu õigusega vastuolus olevate riigisiseste õigusnormide kehtetuks tunnistamise mõju ajaliselt – Välistamine

1.        Õigusaktide ühtlustamine – Siseteabe alusel kauplemine ja turuga manipuleerimine (turu kuritarvitamine) – Finantsturgude järelevalveameti (AMF) järelevalve- ja uurimisvolitused – AMFi võimalus nõuda elektroonilise side teenuste operaatori valduses olevaid andmeliikluse andmeid – Isikuandmete töötlemine ja eraelu kaitse elektroonilise side sektoris – Liikmesriikide õigus piirata teatavate õiguste ja kohustuste ulatust – Riigisisesed meetmed, mis panevad elektroonilise side teenuste operaatoritele kohustuse liiklusandmeid ajutiselt, kuid üldiselt ja vahet tegemata säilitada – Eesmärk võidelda turukuritarvitustega, sealhulgas siseteabe alusel kauplemisega – Lubamatus

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 596/2014, põhjendused 2, 24 ja 62 ning artikkel 1, artikli 8 lõige 1, artikkel 22 ja artikli 23 lõike 2 punktid g ja h ning lõige 3; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/58, muudetud direktiiviga 2009/136, artikli 15 lõige 1, ja direktiiv 2003/6, põhjendused 2 ja 12, artikli 2 lõige 1, artikkel 11 ja artikli 12 lõige 1 ning lõike 2 punktid a ja d)

(vt punktid 66, 68–70, 72, 73, 76–79, 82, 85 ja 95 ning resolutsiooni punkt 1)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Siseteabe alusel kauplemine ja turuga manipuleerimine (turu kuritarvitamine) – Finantsturgude järelevalveameti (AMF) järelevalve- ja uurimisvolitused – AMFi võimalus nõuda elektroonilise side teenuste operaatori valduses olevaid andmeliikluse andmeid – Isikuandmete töötlemine ja eraelu kaitse elektroonilise side sektoris – Liikmesriikide õigus piirata teatavate õiguste ja kohustuste ulatust – Riigisisesed meetmed, mis ei ole liidu õigusega kooskõlas – Liikmesriigi kohtu võimalus piirata nende meetmete kehtetuks tunnistamise mõju ajaliselt – Välistamine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 596/2014, põhjendused 2, 24 ja 62 ning artikkel 1, artikli 8 lõige 1, artikkel 22 ja artikli 23 lõike 2 punktid g ja h ning lõige 3; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/58, muudetud direktiiviga 2009/136, artikli 15 lõige 1, ja direktiiv 2003/6, põhjendused 2 ja 12, artikli 2 lõige 1, artikkel 11 ja artikli 12 lõige 1 ning lõike 2 punktid a ja d)

(vt punktid 97–107 ja resolutsiooni punkt 2)

Kokkuvõte

Autorité des marchés financiers’ (finantsturgude järelevalveamet, Prantsusmaa; edaspidi „AMF“) läbi viidud uurimise(1) tulemusel alustati kahe füüsilise isiku – VD ja SRi – suhtes kriminaalmenetlust siseteabe väärkasutamise, siseteabe väärkasutamise varjamise ja sellele kaasaaitamise, korruptsiooni ja rahapesu asjades. AMF oli uurimise käigus kasutanud VD ja SRi telefonikõnesid puudutavaid, elektroonilise side teenuste osutamise käigus posti- ja elektroonilise side seadustiku alusel(2) loodud isikuandmeid.

Kuna nende suhtes toimetatav uurimine põhines AMFi esitatud liiklusandmetel, esitasid VD ja SR kumbki cour d’appel de Paris’le (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) kaebused, tuginedes eelkõige väitele, et on rikutud eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi(3) artikli 15 lõiget 1, tõlgendatuna lähtuvalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklitest 7, 8 ja 11 ning artikli 52 lõikest 1. Tuginedes kohtupraktikale, mis tuleneb kohtuotsusest Tele2 Sverige ja Watson jt(4), vaidlesid VD ja SR vastu sellele, et AMF tugines nende andmete kogumisel vaidlusalustele riigisisestele õigusnormidele, samas kui need normid ei olnud ühelt poolt liidu õigusega kooskõlas, kuna nägid ette sideandmete üldise ja vahet tegemata säilitamise, ning teiselt poolt ei kehtestanud need mingit piiri AMFi uurijate õigusele lasta endale edastada säilitatud andmed.

Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) jättis oma 20. detsembri 2018. aasta ja 7. märtsi 2019. aasta otsustega VD ja SRi kaebused rahuldamata. Selleks, et lükata eespool nimetatud väide tagasi, tuginesid asja sisuliselt läbi vaadanud kohtunikud eelkõige asjaolule, et turukuritarvituse määrus(5) võimaldab pädevatel asutustel juhul, kui seda riigisiseses õiguses lubatakse, nõuda sideoperaatorite valduses olevaid andmeliikluse andmeid, kui on alust kahtlustada, et on toime pandud siseteabe alusel kauplemise keelu rikkumine ja kui nimetatud andmed võivad olla olulised selle rikkumise uurimiseks.

VD ja SR esitasid kassatsioonkaebuse Cour de cassationile (kassatsioonikohus, Prantsusmaa), kes esitas käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotlused.

Selles kontekstis soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus teada, kuidas ühitada eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikli 15 lõige 1, tõlgendatuna lähtuvalt hartast, nõuetega, mis tulenevad turu kuritarvitamist käsitleva direktiivi(6) artikli 12 lõike 2 punktidest a ja d ning turukuritarvituse määruse artikli 23 lõike 2 punktidest g ja h. See küsimus lähtub põhikohtuasjas käsitletavatest õigusnormidest, mis näevad võitlemiseks turukuritarvitustega – mille hulka kuulub siseteabe alusel kauplemine – ennetava meetmena elektroonilise side teenuste operaatoritele ette liiklusandmete üldise ja vahet tegemata säilitamise ühe aasta jooksul alates nende salvestamise kuupäevast. Juhuks, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et põhikohtuasjades kõne all olevad sideandmete säilitamist käsitlevad õigusnormid ei ole liidu õigusega kooskõlas, tekib eelotsusetaotlused esitanud kohtul küsimus nende õigusnormide toime ajutisest säilitamisest, et vältida õiguslikku ebakindlust ja võimaldada seda, et varem kogutud ja säilitatud andmeid kasutatakse siseteabe alusel kauplemiste avastamiseks ja menetlemiseks.

Euroopa Kohus otsustas suurkojas tehtud otsuses, et see, kui elektroonilise side teenuste operaatorid säilitavad liiklusandmeid üldiselt ja vahet tegemata ühe aasta jooksul alates nende salvestamise kuupäevast, ei ole lubatud ennetava meetmena turukuritarvitustega võitlemiseks. Lisaks kinnitas Euroopa Kohus oma kohtupraktikat, mille kohaselt on liidu õigusega vastuolus see, kui liikmesriigi kohus piirab ajaliselt mõju, mis kaasneb sellega, kui ta tunnistab kehtetuks riigisisesed õigusnormid, mille ta on kohustatud riigisisese õiguse alusel kehtetuks tunnistama seetõttu, et need on vastuolus liidu õigusega.

Euroopa Kohtu hinnang

Euroopa Kohus meenutas kõigepealt, et liidu õigusnormi tõlgendamisel tuleb lisaks selle sõnastusele lähtuda ka selle kontekstist ja selle õigusaktiga taotletavatest eesmärkidest, mille osa säte on.

Mis puudutab eelotsuse küsimustes viidatud sätete sõnastust, siis Euroopa Kohus tõdes, et kui turu kuritarvitamist käsitleva direktiivi artikli 12 lõike 2 punkt d viitab AMFi õigusele „nõuda olemasolevaid telefonikõnede salvestusi ja tõendeid andmete edastamise kohta“, siis turukuritarvituse määruse artikli 23 lõike 2 punktides g ja h viidatakse selle asutuse õigusele nõuda ühelt poolt „investeerimisühingute, krediidiasutuste või finantseerimisasutuste valduses olevaid […] andmeid ning andmeliikluse andmeid“ ja teiselt poolt, „kui seda siseriiklikus õiguses lubatakse, telekommunikatsioonioperaatori valduses olevaid andmeliikluse andmeid“. Euroopa Kohtu hinnangul ilmneb nende sätete sõnastusest üheselt, et need piirduvad sellega, et reguleerivad AMFi pädevust „nõuda“ nende ettevõtjate käsutuses olevaid andmeid, mis tähendab juurdepääsu nendele andmetele. Lisaks annab viide „olemasolevatele“ andmetele, nagu need, mis on nende operaatorite „valduses“, mõista, et liidu seadusandja ei soovinud reguleerida liikmesriigi seadusandja võimalust kehtestada selliste andmete säilitamise kohustus. Euroopa Kohtu hinnangul toetavad seda tõlgendust nii kõnealuste sätete kontekst kui ka nende õigusaktidega taotletavad eesmärgid, mille osa need sätted on.

Mis puudutab eelotsuse küsimustes viidatud sätete konteksti, siis märkis Euroopa Kohus, et kuigi turu kuritarvitamist käsitleva direktiivi(7) ja turukuritarvituse määruse(8) vastavate sätete kohaselt on liidu seadusandja soovinud panna liikmesriikidele kohustuse võtta vajalikud meetmed, et pädevatel finantsjärelevalveasutustel oleksid sobivad vahendid, pädevus ja ressursid ning vajalikud järelevalve- ja uurimisvolitused nende ülesannete täitmiseks, ei käsitleta nendes sätetes küsimust, kas liikmesriigid võivad panna sel eesmärgil elektroonilise side teenuste operaatoritele kohustuse säilitada liiklusandmeid üldiselt ja vahet tegemata, ega seda, millistel tingimustel peavad kõnealused operaatorid selliseid andmeid säilitama, et need vajaduse korral pädevatele asutustele edastada.

Mis puudutab kõnealuste õigusnormidega taotletavaid eesmärke, siis märkis Euroopa Kohus, et nii turu kuritarvitamist käsitlevast direktiivist(9) kui turukuritarvituse määrusest(10) nähtub, et nende instrumentide eesmärk on tagada liidu finantsturgude terviklikkus ja suurendada investorite usaldust nende turgude vastu, kusjuures see usaldus põhineb eelkõige asjaolul, et investorid asetatakse võrdsesse seisundisse ja neid kaitstakse siseteabe õigusvastase kasutamise eest. Nimetatud instrumentides(11) sätestatud siseteabe alusel kauplemise keelu eesmärk on seega tagada lepingupoolte võrdsus börsitehingutes, vältides seda, et siseteavet valdav ja seetõttu teiste investoritega võrreldes eelisseisundis olev lepingupool saaks sellest kasu, kahjustades teisi lepingupooli, kes seda teavet ei valda. Kuigi turukuritarvituse määruse(12) kohaselt on olemasolevad sideandmed ülitähtsad ja mõnikord ainsad tõendid siseteabe alusel kauplemise ja turuga manipuleerimise tuvastamiseks ja tõendamiseks, on selles määruses siiski viidatud vaid elektroonilise side teenuste operaatorite „valduses olevatele“ andmetele ja finantsjärelevalveasutuse õigusele „nõuda“ nendelt operaatoritelt „olemasolevate“ andmete esitamist. Sellest määrusest ei nähtu niisiis kuidagi, et liidu seadusandja oleks sellega soovinud anda liikmesriikidele pädevuse kehtestada elektroonilise side teenuste operaatoritele üldine andmete säilitamise kohustus. Sellest järeldub, et ei turu kuritarvitamist käsitlev direktiiv ega turukuritarvituse määrus ei saa olla õiguslik alus elektroonilise side teenuste operaatorite valduses olevate liiklusandmete säilitamise üldisele kohustusele, et pädev finantsjärelevalveasutus saaks kasutada talle nende õigusaktide alusel antud volitusi.

Edasi meenutas Euroopa Kohus, et eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi näol on tegemist alusaktiga isikuandmete säilitamise ja üldisemalt töötlemise valdkonnas elektroonilise side sektoris, nii et sellele direktiivile antud tõlgendus hõlmab ka elektroonilise side teenuste operaatorite valduses olevaid andmeliikluse andmeid, mida turu kuritarvitamist käsitleva direktiivi(13) ja turukuritarvituse määruse(14) tähenduses pädevad finantsjärelevalveasutused võivad lasta endale edastada. Elektroonilise side teenuste operaatorite valduses olevate andmete töötlemise õiguspärasuse hindamisel(15) tuleb seega lähtuda eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiivis ette nähtud tingimustest ja Euroopa Kohtu praktikas sellele direktiivile antud tõlgendusest.

Niisiis otsustas Euroopa Kohus, et turukuritarvitamist käsitleva direktiivi ja turukuritarvituse määrusega, koostoimes eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiiviga ja tõlgendatuna lähtuvalt hartast, on vastuolus sellised seadusandlikud meetmed, mis näevad võitlemiseks turukuritarvitustega, mille hulka kuulub siseteabe alusel kauplemine, ennetava meetmena ette liiklusandmete ajutise – nimelt ühe aasta jooksul alates nende salvestamise kuupäevast –, kuid üldise ja vahet tegemata säilitamise elektroonilise side teenuste operaatorite poolt.

Lõpuks kinnitas Euroopa Kohus oma praktikat, mille kohaselt on liidu õigusega vastuolus see, kui liikmesriigi kohus piirab ajaliselt mõju, mis kaasneb sellega, kui ta tunnistab kehtetuks riigisisesed õigusnormid, millega ühelt poolt on elektroonilise side teenuste operaatoritele kehtestatud kohustus liiklus- ja asukohaandmeid üldiselt ja vahet tegemata säilitada ja mis teiselt poolt võimaldavad nende andmete edastamist pädevale finantsjärelevalveasutusele ilma kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelneva loata ning mille ta on kohustatud riigisisese õiguse alusel kehtetuks tunnistama seetõttu, et need on vastuolus eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiiviga, tõlgendatuna lähtuvalt hartast. Samas tuletas Euroopa Kohus meelde, et niisuguse säilitamise teel saadud tõendite lubatavus kuulub vastavalt liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttele riigisisese õiguse kohaldamisalasse, tingimusel et järgitakse eelkõige võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet. Viimati nimetatud põhimõte kohustab liikmesriigi kriminaalkohut jätma arvesse võtmata teabe ja tõendid, mis on saadud liiklus- ja asukohaandmete üldise ja vahet tegemata säilitamise teel, mis on liidu õigusega vastuolus, kui neil isikutel ei ole võimalik tõhusalt kommenteerida seda teavet ja neid tõendeid, mis pärinevad valdkonnast, millest kohtunikud ei ole teadlikud, ja mis võivad ülekaalukalt mõjutada faktiliste asjaolude hindamist.

1      Rahandus- ja finantsseadustiku (code monétaire et financier) põhikohtuasjade asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artikli L.621‑10 alusel läbi viidud uurimine.

2      Täpsemalt posti- ja elektroonilise side seadustiku (code des postes et des communications électroniques) põhikohtuasjade asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artikli L. 34‑1 alusel.

3      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT 2002, L 201, lk 37), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 11).

4      21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Tele2 Sverige ja Watson jt. (C‑203/15 ja C‑698/15, EU:C:2016:970).

5      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 596/2014, mis käsitleb turukuritarvitusi (turukuritarvituse määrus) ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6 ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ, 2003/125/EÜ ja 2004/72/EÜ (ELT 2014, L 173, lk 1).

6      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/6/EÜ siseringitehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta (ELT 2003, L 96, lk 16; ELT eriväljaanne 06/04, lk 367).

7      Direktiivi 2003/6 artikli 12 lõige 1.

8      Määruse nr 596/2014 artikli 23 lõige 3 koostoimes selle määruse põhjendusega 62.

9      Direktiivi 2003/6 põhjendused 2 ja 12.

10      Määruse nr 596/2014 artikkel 1 koostoimes selle määruse põhjendustega 2 ja 24.

11      Direktiivi 2003/6 artikli 2 lõige 1 ja määruse nr 596/2014 artikli 8 lõige 1.

12      Määruse nr 596/2014 põhjendus 62.

13      Direktiivi 2003/6 artikkel 11.

14      Määruse nr 596/2014 artikkel 22.

15      Direktiivi 2003/6 artikli 12 lõike 2 punkti d ja määruse nr 596/2014 artikli 23 lõike 2 punktide g ja h tähenduses.