Kohtuasi T‑370/19

Hispaania Kuningriik

versus

Euroopa Komisjon

Üldkohtu (üheksas koda) 23. septembri 2020. aasta otsus

Välissuhted – Tehnikaalane koostöö – Elektrooniline side – Määrus (EL) 2018/1971 – Elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste amet – Määruse 2018/1971 artikli 35 lõige 2 – Kolmandate riikide reguleerivate asutuste osalemine selles organis – Kosovo reguleeriva asutuse osalemine – Mõiste „kolmas riik“ – Õigusnormi rikkumine

1. Rahvusvahelised lepingud – Tehnikaalane koostöö – Elektrooniline side – Elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste amet – Kolmandate riikide reguleerivate asutuste osalemine selles organis – Kolmandad riigid – Mõiste – Rahvusvahelise õiguse subjektid, mis võivad olla õiguste ja kohustuste kandjaks – Kosovo – Hõlmamine

   (ELTL artikkel 212 ja artiklid 216–218; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2018/1971, artikli 35 lõige 2)

   (vt punktid 28–30, 35 ja 36)

2. Rahvusvahelised lepingud – Tehnikaalane koostöö – Elektrooniline side – Elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste amet – Kolmandate riikide reguleerivate asutuste osalemine selles organis – „Liiduga sel eesmärgil sõlmitud leping“ – Mõiste – Liidu ja ühe teise rahvusvahelise õiguse subjekti vahel sõlmitud leping – Leping, mis sisaldab sätteid, mis on aluseks liidu ja selle kolmanda riigi vahelisele koostööle elektroonilise side valdkonnas – Liidu ja Kosovo vaheline stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping – Hõlmamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2018/1971, artikli 35 lõige 2; ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning teiselt poolt Kosovo vaheline stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping, artikkel 111)

   (vt punktid 46–48, 53 ja 54)

3. Rahvusvahelised lepingud – Tehnikaalane koostöö – Elektrooniline side – Elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste amet – Kolmandate riikide reguleerivate asutuste osalemine selles organis – Nimetatud osalemisele kohaldatav töökord – Kindlaksmääramise menetlus – Selle osalemise eesmärgil liiduga sõlmitud lepingute tingimustega kooskõlas olemise nõue – Komisjoni pädevus niisugust töökorda ühepoolselt kehtestada

   (ELL artikkel 17; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2018/1971, artikli 35 lõike 2 teine lõik)

   (vt punktid 70, 72, 76, 77, 79, 81 ja 82)

Kokkuvõte

Üldkohus jättis 23. septembri 2020. aasta kohtuotsuses Hispaania vs. komisjon (T‑370/19) rahuldamata Hispaania Kuningriigi (edaspidi „hageja“) poolt ELTL artikli 263 alusel esitatud nõude tühistada komisjoni otsus, milles viimane otsustas, et Kosovo reguleeriv asutus võib osaleda elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ameti (BEREC) organite ning BERECi büroo tegevuses (edaspidi „vaidlustatud otsus“) ( 1 ).

Määrusega nr 1211/2009 ( 2 ) asutatud BERECi ülesanne oli aidata kaasa elektroonilise side võrkude ja teenuste siseturu arendamisele ja paremale toimimisele. Selle määruse kohaselt pidi BEREC täitma oma ülesandeid sõltumatult, koostöös riikide reguleerivate asutuste ja Euroopa Komisjoniga. See määrus tunnistati kehtetuks määrusega 2018/1971 ( 3 ), mille artiklis 35 nähti ette BERECi koostöö liidu asutuste, kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Liit allkirjastas aastatel 2001–2015 Lääne-Balkani riikidega stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingud, mis sisaldavad erisätteid koostöö kohta elektroonilise side valdkonnas. Üheks niisuguseks lepinguks oli ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning teiselt poolt Kosovo vaheline stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping (edaspidi „Kosovoga sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping“) ( 4 ). Komisjon võttis 18. märtsil 2019 vastu kuus otsust, nende hulgas vaidlustatud otsuse, mis puudutavad kuue Lääne-Balkani riigi reguleerivate asutuste osalemist BERECis. Need otsused võeti vastu muu hulgas määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 alusel.

Mis puudutab sama sätte järgimist komisjoni poolt, kuivõrd hageja sõnul ei ole Kosovo, mis ei ole suveräänne riik riiklikku laadi organisatsiooniga, „kolmas riik“ (pays tiers), siis märkis Üldkohus kõigepealt, et mõistet „kolmas riik“ (pays tiers) ei ole määruses 2018/1971 ega ka asjakohastes liidu õigusnormides kuidagi määratletud. Üldkohus märkis veel, et EL toimimise lepingus endas on omakorda kasutatud nii mõisteid „kolmandad riigid“ (pays tiers) kui ka „kolmandad riigid“ (États tiers), esimest eelkõige paljudes välissuhetega seotud küsimusi käsitlevates sätetes. Üldkohtu hinnangul on seega „kolmandaid riike“ (pays tiers) käsitlevate EL toimimise lepingu sätete eesmärk anda võimalus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid muude üksustega kui „riigid“, sealhulgas territoriaalsete üksustega, kes on hõlmatud paindliku mõistega „riik“ (pays). Sellega seoses leidis Üldkohus, et EL toimimise lepingus kasutatud mõiste „kolmas riik“ (pays tiers), mis tähistab rahvusvahelise õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid üksusi, kes võivad olla õiguste ja kohustuste kandjad, ei saa olla teistsuguse tähendusega, kui see sama mõiste esineb niisuguses teisese õiguse tekstis nagu määrus 2018/1971. Üldkohus järeldas, et mõiste „kolmas riik“ (pays tiers) määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 tähenduses ei saa olla samaväärne mõistega „kolmas riik“ (État tiers), vaid sellel on laiem ulatus, mis läheb kaugemale üksnes suveräänsetest riikidest (États souverains). Kosovo võib kuuluda mõiste „kolmas riik“ (pays tiers) alla, ilma et see piiraks liidu või selle liikmesriikide seisukohta seoses Kosovo kui sõltumatu riigi (État indépendant) staatusega.

Hageja väitis lisaks, et komisjon rikkus sama sätet, kuna tema hinnangul ei ole olemas selle sätte tähenduses „lepingut“ Kosovo reguleeriva asutuse osalemiseks BERECis. Hageja leiab, et Kosovoga sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping ei kujuta endast lepingut BERECis osalemiseks. Sellega seoses märkis Üldkohus, et määruse 2018/1971 artikli 35 lõige 2 seab kolmandate riikide reguleerivate asutuste osalemise BERECi organites sõltuvusse kahest tingimusest: esiteks peab asjaomase kolmanda riigi ja liidu vahel olema sõlmitud „leping“ ning teiseks peab leping olema sõlmitud „sel eesmärgil“. Olles tuvastanud, et nendest tingimustest esimene on täidetud, sest Kosovoga sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping võib kindlasti olla niisugune leping, kuna see on kahe rahvusvahelise avaliku õiguse subjekti vahel sõlmitud rahvusvaheline leping, analüüsis Üldkohus väljendit „sel eesmärgil“. Sellega seoses mainis ta asjaolu, et nimetatud väljend tähendab seda, et asjaomased lepingud peavad sisaldama sätteid, mis on aluseks liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahelisele koostööle kõnealuses ehk elektroonilise side valdkonnas. Käesoleval juhul leidis Üldkohus, et Kosovoga sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu artikkel 111 näeb ette mitmes vormis tiheda koostöö, viidates otsesõnu liidu ja Kosovo vahelise koostöö „tugevdamisele“. Teiseks täpsustas Üldkohus, et just määruse 2018/1971 artikli 35 lõikes 2 viidatud piiratud õigustega koostöövorm vastab Kosovoga sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu artiklis 111 ette nähtud tiheda koostöö tingimustele, ilma et see oleks siiski samaväärne Kosovo reguleeriva asutuse integreerimisega BERECi struktuuri. Üldkohus järeldas, et Kosovoga sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu artikkel 111 kujutab endast „sel eesmärgil“ sõlmitud lepingut määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 tähenduses.

Lõpetuseks väitis hageja sisuliselt, et komisjon rikkus määruse 2018/1971 artikli 35 lõiget 2, kuna komisjon on Kosovo reguleeriva asutuse BERECis osalemiseks kehtestanud vaidlustatud otsuses ühepoolselt „töökorra“ selle sätte tähenduses. Ta leidis, et esiteks tuleks siduv töökord kehtestada BERECis osalemise lepingutes endis ning teiseks tegutses komisjon vaidlustatud otsust vastu võttes ilma õigusliku aluseta. Esiteks selgitas Üldkohus, et selles sättes kasutatud viitega „lepingute asjakohastele sätetele“, millele on lisatud väljend „alusel“, soovitakse näidata, et töökord tuleb vastu võtta kooskõlas nende osalemise lepingute sätetega. Seega otsustas ta, et õiguslikult ei ole vajalik nõuda, et „avatus kolmanda riigi reguleeriva asutuse osalemiseks“ sõltuks rahvusvahelise lepinguga kehtestatud eriloast. Teiseks märkis Üldkohus komisjoni volituste kohta, et kuna ei määruses 2018/1971 ega ka üheski teises liidu õigusaktis ei ole otsesõnu antud ei BERECi büroole ega mõnele muule organile pädevust kehtestada kolmandate riikide reguleerivate asutuste osalemise suhtes kohaldatavat töökorda, siis kuulub see pädevus komisjonile. Lõpetuseks tõdes Üldkohus, et EL lepingu artikkel 17, millele vaidlustatud otsus muu hulgas tugineb, on piisav õiguslik alus ja seda järeldust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et see artikkel on üldsäte.

Sellest tulenevalt järeldas Üldkohus esiteks, et komisjon oli pädev vaidlustatud otsuses ühepoolselt kehtestama määruse 2018/1971 artikli 35 lõike 2 teises lõigus viidatud töökorra, mida kohaldatakse kolmandate riikide reguleerivate asutuste osalemisele BERECis. Teiseks lükkas ta tagasi komisjonile tehtud etteheite, et nimetatud otsusel puudub õiguslik alus.

( 1 ) Komisjoni 18. märtsi 2019. aasta otsus Kosovo reguleeriva asutuse osalemise kohta Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Ühendatud Ameti tegevuses (ELT 2019, C 115, lk 26).

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1211/2009, millega luuakse elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud amet (BEREC) ja büroo (ELT 2009, L 337, lk 1).

( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1971, millega asutatakse elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste amet (BEREC) ja BERECi tugiamet (BERECi büroo) ja muudetakse määrust (EL) 2015/2120 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1211/2009 (ELT 2018, L 321, lk 1).

( 4 ) ELT 2016, L 71, lk 3.