Kohtuasi C‑725/19

IO

versus

Impuls Leasing România IFN SA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Judecătoria Sector 2 Bucureşti)

Euroopa Kohtu (suurkoda) 17. mai 2022. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Võrdväärsuse põhimõte – Tõhususe põhimõte – Täitedokumendiks oleva liisingulepingu sundtäitmise menetlus – Vastuväide täitmise suhtes – Riigisisesed õigusnormid, mis ei luba kohtul, kellele on esitatud niisugune vastuväide, kontrollida täitedokumendi tingimuste ebaõiglast laadi – Täitmisega seotud küsimusi lahendava kohtu pädevus kontrollida omal algatusel tingimuse võimalikku ebaõiglast laadi – Nende tingimuste ebaõiglast laadi kontrollida võimaldava, tavamenetluses esitatava hagi olemasolu – Nõue anda täitemenetluse peatamiseks tagatis

Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Täitedokumendiks oleva liisingulepingu sundtäitmise menetlus – Liikmesriigil kohtul, kellele on täitmise suhtes esitatud vastuväide, võimaluse puudumine sel alusel kontrollida nende tingimuste ebaõiglast laadi – Asja sisuliselt lahendava kohtu õigus kontrollida nende tingimuste ebaõiglast laadi tavamenetluses esitatava hagi raames – Täitemenetluse peatamise õiguse puudumine sel kohtul – Nõue, et tarbija annaks tagatise – Lubamatus – Vastuolu tõhususe põhimõttega

(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 6 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1)

(vt punktid 39–45 ja 53–60 ning resolutsioon)

Kokkuvõte

Hispaania kohtud (Ibercaja Banco, C‑600/19, ja Unicaja Banco, C‑869/19), Itaalia kohus (SPV Project 1503, C‑693/19 ja C‑831/19) ning Rumeenia kohus (Impuls Leasing România, C‑725/19) esitasid Euroopa Kohtule viis eelotsusetaotlust, mis kõik käsitlevad ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi ( 1 ) tõlgendamist.

Need taotlused esitati erinevat laadi menetlustes. Nii käsitleb eelotsusetaotlus kohtuasjas Ibercaja Banco hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlust, kus tarbija ei esitanud vastuväiteid ning hüpoteegiga koormatud kinnisasja omandiõigus oli juba üle antud kolmandale isikule. Kohtuasjas Unicaja Banco esitati eelotsusetaotlus apellatsioonimenetluses, mille algatamist taotleti kohtuotsuse Gutiérrez Naranjo jt ( 2 ) tagajärjel. Eelotsusetaotlused liidetud kohtuasjades SPV Project 1503 käsitlevad omakorda kohtulahendi seadusjõu omandanud täitedokumentidel põhinevaid sundtäitmise menetlusi. Kohtuasjas Impuls Leasing România esitatud eelotsusetaotlus esitati aga täitedokumendiks oleva liisingulepingu sundtäitmise menetluse raames.

Euroopa Kohtu suurkoja nelja otsusega arendati edasi Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb liikmesriigi kohtu kohustust ja õigust hinnata omal algatusel ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi alusel lepingutingimuste ebaõiglast laadi. Euroopa Kohus täpsustas sellega seoses ühelt poolt kohtulahendi seadusjõu põhimõtte ja aegumise ning teiselt poolt ebaõiglaste lepingutingimuste kohtuliku kontrolli vahelist suhet. Euroopa Kohus võttis lisaks seisukoha küsimuses, milline on selle kontrolli ulatus tarbijavõlgade sissenõudmise kiirmenetlustes, ning samuti küsimuses, kuidas suhestuvad omavahel teatavad menetluspõhimõtted, mis on riigisisestes õigustes ette nähtud seoses edasikaebamise ning liikmesriigi kohtu pädevusega analüüsida omal algatusel lepingutingimuste ebaõiglast laadi.

Euroopa Kohtu hinnang

Kõigepealt täpsustas Euroopa Kohus, kuidas suhestuvad omavahel kohtulahendi seadusjõu põhimõte ja täitmisega seotud küsimusi lahendava kohtu pädevus analüüsida maksekäsumenetluse raames omal algatusel maksekäsu aluseks oleva lepingutingimuse ebaõiglast laadi.

Euroopa Kohus asus seisukohale, et ebaõiglaste lepingutingimuste direktiiviga ( 3 ) on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et kui võlgnik ei ole esitanud vastuväidet maksekäsu peale, ei saa täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus kontrollida maksekäsu aluseks olnud lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi, sest kohtulahendi seadusjõud, mille see maksekäsk on omandanud, hõlmab vaikimisi ka nende tingimuste kehtivust. Täpsemalt võivad õigusnormid, mille kohaselt loetakse lepingutingimuste ebaõiglase laadi kontrollimine omal algatusel toimunuks ja kohtulahendi seadusjõuga hõlmatuks isegi siis, kui maksekäsku sisaldavas lahendis puuduvad selle kohta igasugused põhjendused, muuta sisutuks liikmesriigi kohtu kohustuse kontrollida omal algatusel lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi. Sellisel juhul nõuab tõhusa kohtuliku kaitse kohustus, et täitmisega seotud küsimusi lahendav kohus saaks – sealhulgas esimest korda – hinnata, kas sellised lepingutingimused, mille alusel tehti maksekäsk, võivad olla ebaõiglased. Asjaolu, et maksekäsu jõustumise kuupäeval ei teadnud võlgnik, et teda saab kvalifitseerida selle direktiivi tähenduses „tarbijaks“, ei ole sel puhul tähtis.

Teiseks käsitles Euroopa Kohus küsimust, kuidas suhestuvad omavahel kohtulahendi seadusjõu põhimõte, aegumine ja liikmesriigi kohtu pädevus analüüsida hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse raames omal algatusel lepingutingimuse ebaõiglast laadi.

Ühelt poolt märkis Euroopa Kohus, et ebaõiglaste lepingutingimuste direktiiviga ( 4 ) on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis kohtulahendi seadusjõu ja aegumise mõju tõttu ei võimalda ei kohtul omal algatusel analüüsida lepingutingimuste ebaõiglast laadi hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses ega tarbijal pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist tugineda nende tingimuste ebaõiglasele laadile selles menetluses või hilisemas tuvastusmenetluses. Direktiivi selline tõlgendus on kohaldatav juhul, kui kohus on neid tingimusi hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse algatamise ajal juba omal algatusel analüüsinud, kuid hüpoteegi täitmisele pööramist lubavas kohtulahendis ei ole sõnaselgelt öeldud, et selline analüüs on läbi viidud, ega seda põhjendatud, ning seal puudub märkus, et vastuväidete esitamata jätmise korral ei saa seda analüüsi enam vaidlustada. Kuna tarbijat ei teavitatud hüpoteegi täitmisele pööramist lubavas lahendis omal algatusel läbi viidud lepingutingimuste ebaõiglase laadi analüüsist, siis ei saanud tarbija teadlikult hinnata, kas kõnealuse lahendi peale tuleks edasi kaevata. Lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase laadi tõhus kontroll ei ole aga tagatud, kui kohtuotsuse seadusjõud on ka kohtulahenditel, milles ei ole sellise kontrolli toimumisele viidatud.

Teiselt poolt pidas Euroopa Kohus seevastu sama direktiiviga ( 5 ) kooskõlas olevaks riigisiseseid õigusnorme, mis ei luba liikmesriigi kohtul ei omal algatusel ega tarbija taotlusel analüüsida lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi juhul, kui hüpoteektagatis on realiseeritud, hüpoteegiga koormatud asi on müüdud ja asjaomase asja omandiõigus on üle antud kolmandale isikule. Selle järelduse tingimuseks on siiski seatud see, et tarbija, kelle hüpoteegiga koormatud asi müüdi, saab oma õigused maksma panna hilisemas menetluses, et saada ebaõiglaste tingimuste kohaldamisest põhjustatud rahalise kahju eest hüvitist.

Kolmandaks analüüsis Euroopa Kohus seda, kuidas suhestuvad omavahel sellised apellatsioonimenetlust reguleerivad riigisisesed menetluspõhimõtted nagu dispositiivsuse põhimõte, vastavuse põhimõte ja reformatio-in-peius‑keelu põhimõte ning liikmesriigi kohtu pädevus analüüsida omal algatusel lepingutingimuse ebaõiglast laadi.

Ta asus seisukohale, et ebaõiglaste lepingutingimuste direktiiviga ( 6 ) on vastuolus selliste riigisiseste menetluspõhimõtete kohaldamine, mille alusel liikmesriigi kohus, kellele on esitatud apellatsioonkaebus kohtuotsuse peale, millega piiratakse ajaliselt selliste alusetult tasutud summade tagasimaksmist, mida tarbija tasus tingimuse alusel, mille ebaõiglane laad on tuvastatud, ei saa omal algatusel tõstatada väidet, et on rikutud selle direktiivi sätet, ega kohustada neid summasid täies ulatuses tagasi maksma olukorras, kus seda, et kõnealune tarbija ei ole seda ajalist piirangut vaidlustanud, ei saa pidada tema täielikust passiivsusest tingituks. Euroopa Kohus täpsustas seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva põhikohtuasjaga, et see, et tarbija jättis õigel ajal edasi kaebamata, oli ilmselt tingitud sellest, et kui Euroopa Kohus tegi kohtuotsuse Gutiérrez Naranjo jt – millega ta luges selle direktiiviga vastuolus olevaks liikmesriigi kohtupraktika, mis piiras ajaliselt lepingutingimuse ebaõiglase laadi tuvastamisest tuleneva tagasitäitmiskohustuse tagajärgi –, oli apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg juba möödunud. Sellest tulenevalt ei olnud tarbija põhikohtuasjas täiesti passiivne, kui ta jättis apellatsioonkaebuse esitamata. Neil asjaoludel on riigisiseste kohtumenetluse põhimõtete kohaldamine, mis jätab tarbija ilma vahenditest, mis võimaldavad tal maksma panna ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivist talle tulenevad õigused, vastuolus tõhususe põhimõttega, sest see muudab nende õiguste kaitse võimatuks või ülemäära raskeks.

Neljandaks ja viimaseks analüüsis Euroopa Kohus liikmesriigi kohtu pädevust hinnata omal algatusel täitedokumendi tingimuste ebaõiglast laadi, kui talle on esitatud vastuväide selle täitedokumendi täitmise suhtes.

Ta leidis, et ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi ( 7 ) ja tõhususe põhimõttega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei luba võlanõude täitmisega seotud küsimusi lahendaval kohtul, kellele on täitmise suhtes esitatud vastuväide, omal algatusel või tarbija taotlusel hinnata, kas täitedokumendiks oleva lepingu tingimused on ebaõiglased, kui asja sisuliselt lahendav kohus, kellele võidakse esitada tavamenetluses eraldiseisev hagi nõudega kontrollida, kas niisuguse lepingu tingimused võivad olla ebaõiglased, võib täitemenetluse peatada kuni asjas sisulise otsuse tegemiseni üksnes siis, kui makstakse näiteks hagi eseme väärtuse alusel arvutatud tagatis, mis on nii suur, et võib tõenäoliselt heidutada tarbijat sellist hagi esitamast ja seda menetluses hoidmast. Euroopa Kohus täpsustas seoses selle tagatisega, et kulud, mida kohtusse pöördumine vaidlustatud võlasumma suurust arvestades kaasa tooks, ei tohi olla sellised, mis heidutaksid tarbijat kohtusse pöördumast. On aga tõenäoline, et võlgnikul, kes ei suuda oma maksekohustust täita, ei ole nõutud tagatise andmiseks vajalikke rahalisi vahendeid. Nii on see seda enam juhul, kui esitatud hagi eseme väärtus on tunduvalt suurem kui lepingu kogumaksumus, nagu näis olevat põhikohtuasjas.

( 1 ) Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288; edaspidi „ebaõiglaste lepingutingimuste direktiiv“).

( 2 ) 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt (C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980). Euroopa Kohus leidis selles kohtuotsuses sisuliselt, et Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtupraktika, millega kehtestati ajaline piirang selliste summade tagasimaksmisele, mille tarbijad olid maksnud pankadele alusetult ebaõiglase lepingutingimuse alusel, mida tuntakse intressi alammäära tingimuse nime all, oli vastuolus ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi artikli 6 lõikega 1, ning et tarbijatel on seega selle sätte alusel õigus saada need summad täies ulatuses tagasi.

( 3 ) Eeskätt selle direktiivi artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1.

( 4 ) Idem.

( 5 ) Idem.

( 6 ) Eeskätt selle direktiivi artikli 6 lõikega 1.

( 7 ) Eeskätt selle direktiivi artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1.