Kohtuasi T‑745/18

Covestro Deutschland AG

versus

Euroopa Komisjon

Üldkohtu (kolmas koda) 6. oktoobri 2021. aasta otsus

Riigiabi – Saksamaa poolt teatavate suurte elektritarbijate suhtes rakendatav abikava – Vabastus võrgutasudest ajavahemikus 2012–2013 – Otsus, millega tunnistatakse abikava siseturuga kokkusobimatuks ja ebaseaduslikuks ning kohustatakse väljamakstud abi tagasi nõudma – Tühistamishagi – Hagi esitamise tähtaeg – Vastuvõetavus – Abi mõiste – Riigi ressursid – Võrdne kohtlemine – Õiguspärane ootus

1. Tühistamishagi – Tähtaeg – Tähtaja algus – Avaldamise kuupäev – Kuupäev, mil meetmest teada saadi – Teisejärgulisus – Aktid, mis institutsiooni väljakujunenud tava kohaselt avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas

   (ELTL artikli 263 kuues lõik)

   (vt punktid 36–44)

2. Riigiabi – Mõiste – Hindamine erainvestori kriteeriumi kohaselt – Hindamine kõikide vaidlusalust tehingut ja selle konteksti puudutavate asjaolude alusel – Liikmesriigi kui avaliku võimu kandja võetud meede

   (ELTL artikli 107 lõige 1)

   (vt punktid 50–54 ja 61–63)

3. Riigiabi – Mõiste – Riigi ressurssidest antav abi – Mõiste „riigi ressursid“ – Suurte elektritarbijate vabastamine võrgutasudest – Võrguettevõtjate saamata jäänud tulu hüvitamine lisatasu kehtestamisega, mida nõutakse lõpptarbijatelt või elektritarnijatelt – Lisamine – Tingimused – Lisatasu, mis on nagu maksulaadne lõiv – Riigi kontrolli olemasolu lisatasu kogumise ja laekunud vahendite andmise tervikmehhanismi üle

   (ELTL artikli 107 lõige 1)

   (vt punktid 85–97 ja 109–148)

4. Riigiabi – Keeld – Erandid – Abi, mida võidakse pidada siseturuga kokkusobivaks – Abi, mis on mõeldud mõne liikmesriigi majanduses kõrvaldama tõsist häiret – Komisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid – Liikmesriigi tõendamiskoormis

   (ELTL artikli 107 lõige 1 ja lõike 3 punkt b)

   (vt punktid 152–166)

5. Riigiabi – Keeld – Erandid – Abi, mida võidakse pidada siseturuga kokkusobivaks – Hindamine ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel – Kriteeriumid

   (ELTL artikli 107 lõige 1 ja lõike 3 punkt c)

   (vt punktid 169–191)

6. Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumine – Puudumine

   (vt punktid 194–210)

7. Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Abi andmine ELTL artiklis 108 sätestatud menetlusnorme rikkudes – Abisaajatel tekkida võiv õiguspärane ootus – Puudumine juhul, kui ei esine erandlikke asjaolusid

   (vt punktid 213–219)

Kokkuvõte

Alates 2011. aastast andis Saksamaa Liitvabariik teatavatele suurtele energiatarbijatele täieliku vabastuse võrgutasudest (edaspidi „vaidlusalune vabastus“). Selle vabastusega kaasnevad kulud jäid põhivõrguettevõtjate kanda.

Vaidlusalusest vabastusest tingitud saamata jäänud tulu hüvitamiseks loodi Bundesnetzagenturi (BNetzA) (föderaalne võrguagentuur, Saksamaa) 14. detsembri 2011. aasta otsusega (edaspidi „BNetzA 2011. aasta otsus“) rahastamismehhanism, mis jõustus 2012. aastal. Selle mehhanismi kohaselt said jaotusvõrguettevõtjad lõpptarbijatelt või elektritarnijatelt lisatasu (edaspidi „vaidlusalune lisatasu“), mille summa kanti põhivõrguettevõtjatele edasi.

Lisatasu summa määrati igal aastal kindlaks BNetzA kehtestatud meetodi kohaselt. 2012. aasta ehk süsteemi rakendamise esimese aasta summa määras vahetult BNetzA kindlasummaliselt kindlaks. Lisaks, kuna seda mehhanismi ei kohaldatud 2011. aasta vaidlusaluse vabastuse kulude suhtes, pidi iga põhivõrgu- ja jaotusvõrguettevõtja kandma selle aasta vabastusega seotud kahjumit vastavalt selle võrgu tasandile, millega soodustatud isikud olid ühendatud.

Kuna Saksa kohtud tunnistasid seejärel vaidlusaluse vabastuse kehtetuks, tunnistati see alates 1. jaanuarist 2014 kehtetuks.

Komisjon, kellele esitati mitu kaebust, tuvastas 28. mai 2018. aasta otsuses ( 1 ) (edaspidi „vaidlustatud otsus“), et Saksamaa Liitvabariik oli 1. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2013 vaidlusaluse vabastuse andnud ebaseaduslikult riigiabina, võimaldades seega suurtel elektritarbijatel võrgutasusid vältida.

Covestro Deutschland AG (edaspidi „hageja“) esitas vaidlustatud otsuse peale tühistamishagi. Üldkohus tunnistas küll hagi vastuvõetavaks, kuid jättis selle rahuldamata, kinnitades eelkõige, et vaidlusalusest lisatasust laekuvad vahendid on riiklikku laadi ja seega on tegemist riigi ressurssidest antud abiga.

Üldkohtu hinnang

Esiteks lükkas Üldkohus tagasi komisjoni esitatud asja läbivaatamist takistava asjaolu, mille kohaselt esitati tühistamishagi pärast tähtaja möödumist, kuna hageja oli vaidlustatud otsusest teadlik ammu enne selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Sellega seoses täpsustas Üldkohus, et ELTL artikli 263 kuuenda lõigu sõnastusest endast tuleneb, et aktist teadasaamise kuupäeva kriteerium kui tühistamishagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise kuupäev on akti avaldamise või teatavakstegemise suhtes teisejärgulise tähtsusega. Olgugi et vaidlustatud otsuse avaldamine ei ole selle jõustumise eeltingimus, võis hageja põhjusel, et komisjoni otsused riigiabi uurimismenetluse lõpetamise kohta ELTL artikli 108 lõike 2 alusel avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas, õiguspäraselt eeldada, et vaidlustatud otsus avaldatakse ja tal on õigus võtta hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise kuupäevaks vaidlustatud otsuse avaldamise kuupäev.

Mis teiseks puudutab vaidlusaluse lisatasu kvalifitseerimist riigi ressurssidest antud abiks, siis märkis Üldkohus, et Euroopa Kohtu praktika ( 2 ) tugineb niisuguse toetusmeetme riikliku laadi hindamisel kahele peamisele asjaolule: ühest küljest tarbijatel või lõpptarbijatel lasuva siduva rahalise kohustuse olemasolu, mida tavaliselt nimetatakse „maksuks“, täpsemalt „maksulaadseks lõivuks“, ja teisest küljest riigi kontroll süsteemi haldamise üle, eelkõige riigi kontrolli kaudu nende vahendite või nende vahendite (kolmandate) haldajate üle.

Sellega seoses täpsustas Üldkohus, et sisuliselt on tegemist kahe teguriga, mis kuuluvad alternatiivi hulka. Nimelt on kohtuasjade, milles on tuvastatud riigi ressursside olemasolu, ühine nimetaja see, et riik kontrollis ühel või teisel viisil kõnealuseid tulusid.

Neid täpsustusi silmas pidades kontrollis Üldkohus kõigepealt, kas vaidlusalune lisatasu oli tõepoolest siduv rahaline kohustus ja seega nagu maksulaadne lõiv, ning seejärel, kas riik kontrollis kogutud vahendeid või nende haldamise eest vastutavaid asutusi.

Selle analüüsi käigus tõdes Üldkohus, et vaidlusalune lisatasu on omistatav riigile, kuid see ei mõjuta küsimust, kas BNetzA 2011. aasta otsust saab Saksa õiguse kohaselt pidada ultra vires otsuseks, ega küsimust, kas Saksa kohtud on selle otsuse tühistanud, kuna seda otsust on asjaomasel ajavahemikul tegelikult kohaldatud.

Mis puudutab vaidlusaluse lisatasu kohustuslikkust, siis märkis Üldkohus, et see lisatasu, mille haldusasutus on kehtestanud regulatiivse meetmega, oli õiguslikult siduv nendele lõppvõlgnikele, kes olid võrgukasutajad, st tarnijad ise ja otse võrguga ühendatud lõpptarbijad, mitte teised lõpptarbijad. BNetzA 2011. aasta otsus kohustas nimelt jaotusvõrguettevõtjaid koguma nimetatud tarbijatelt vaidlusaluse lisatasuga seotud lisakulusid, mistõttu see lisatasu kujutab endast maksulaadset lõivu ja eeldab seega riigi ressursside kasutamist.

Mis puudutab riikliku kontrolli olemasolu lisatasu kogumise mehhanismi haldamise üle, siis tõdes Üldkohus lisaks, et ühelt poolt esineb analoogia vaidlusaluse lisatasu ja vaidlusaluse vabastuse tõttu tekkivate lisakulude vahel ning teiselt poolt tegutsesid võrguettevõtjad lihtsalt vahendajana mehhanismi rakendamisel, mida tervikuna reguleerivad riiklikud sätted. Järelikult oli tegemist riigi kontrolliga kogu vaidlusaluse lisatasu kogumise ja andmise mehhanismi üle. Nimelt olid võrguettevõtjaid kohustatud koguma võrgukasutajatelt, sealhulgas lõpptarbijatelt, vaidlusalust lisatasu, mis on arvutatud BNetzA poolt (2012. aastaks) või viimase kehtestatud meetodi kohaselt (2013. aastaks). Lisaks kasutati vaidlusalusest lisatasust saadavat tulu üksnes kava eesmärkide saavutamiseks, mida käsitlevad õigus- ja haldusnormid, milles nähakse ette, et põhivõrguettevõtjatele makstakse saadud tulu vaidlusalusest vabastusest tulenevate lisakulude hüvitamiseks.

Eeltoodut arvestades järeldas Üldkohus, et vaidlusalune lisatasu on maksulaadne lõiv või siduv rahaline kohustus, mille määrab kindlaks ametiasutus (2012. aastaks) või mis on arvutatud selle asutuse kehtestatud meetodiga (2013. aastaks), mis järgib avaliku huvi eesmärke, et see kehtestati võrguettevõtjatele objektiivsete kriteeriumide alusel ning et viimased nõuavad seda vastavalt liikmesriigi ametiasutuste kehtestatud eeskirjadele, mistõttu on see meede, mis on antud riigi ressurssidest.

( 1 ) Otsus (EL) 2019/56 abikava SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) kohta, mida Saksamaa rakendas [StromNEV 2011 määruse] § 19 kohaselt baaskoormuse tarbijate suhtes (ELT 2019, L 14, lk 1).

( 2 ) Eelkõige Euroopa Kohtu 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon (C‑405/16 P, EU:C:2019:268) ja 15. mai 2019. aasta kohtuotsus Achema jt (C‑706/17, EU:C:2019:407).