Kohtuasi T‑730/18

DQ jt

versus

Euroopa Parlament

Üldkohtu (esimene koda) 3. oktoobri 2019. aasta otsus

Avalik teenistus – Ametnikud – Personalieeskirjade artikkel 24 – Abitaotlus – Personalieeskirjade artikkel 12a – Psühholoogiline ahistamine – Abistamiskohustuse ulatus – Eemaldamismeede – Haldusmenetluse kestus – Vastutus – Mittevaraline kahju

1. Ametnike hagid – Kahju hüvitamise hagi – Nõue tühistada kohtueelses menetluses tehtud otsus, millega jäeti kahju hüvitamise nõue rahuldamata – Nõue, mis ei ole kahju hüvitamise nõuetest eraldiseisev

   (Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

   (vt punkt 42)

2. Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos – Kumuleeruvad tingimused

   (ELTL artikkel 340)

   (vt punkt 47)

3. Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused – Ametnikule või teenistujale põhjustatud kahju hüvitamine – Administratsiooni hoolitsemiskohustus – Ulatus

   (ELTL artiklid 268 ja 270 ning artikli 340 teine lõik; personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

   (vt punktid 48, 50 ja 51)

4. Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Kohaldamisala – Psühholoogilise ahistamise ohvri kohustus pöörduda kahju hüvitamiseks esmajärjekorras liikmesriigi kohtusse

   (Personalieeskirjad, artikkel 24)

   (vt punktid 57–59 ja 99)

5. Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Ulatus – Administratsiooni kohustus analüüsida abitaotlusi psühholoogilise ahistamise valdkonnas ja teavitada taotlejat tema taotluse kohta tehtud otsusest – Tingimus

   (Personalieeskirjad, artikkel 24 ja artikli 90 lõige 1)

   (vt punktid 80–82, 84, 108 ja 109)

6. Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Haldusorgani hindamisruum mõiste kohaldamisel – Puudumine

   (Personalieeskirjad, artikli 12a lõige 3)

   (vt punkt 82)

7. Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Rakendamine psühholoogilise ahistamise valdkonnas – Abitaotluse läbivaatamine – Mõistliku menetlusaja nõude järgimine – Ulatus

   (Personalieeskirjad, artikkel 24)

   (vt punktid 101–103 ja 106)

8. Kohtumenetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Hüvitamisele kuuluvad kulud – Mõiste – Kohtueelses menetluses kantud kulud – Välistamine

   (Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

   (vt punkt 115)

Kokkuvõte

Üldkohus mõistis 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsusega DQ jt vs. parlament (T‑730/18) Euroopa Parlamendilt DQ ja teiste ametnike kasuks välja hüvitise mittevaralise kahju eest, mis neile tekitati nende ülemuse poolset psühholoogilist ahistamist puudutanud 24. jaanuari 2014. aasta abitaotluse sobimatul moel menetlemisega ja mõistliku menetlusaja põhimõtte rikkumisega.

Hagejad esitasid 13. detsembril 2017 ametisse nimetavale asutusele Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 90 alusel taotluse hüvitise saamiseks kahju eest, mis neil väidetavalt tekkis rikkumiste tõttu nende abitaotluse menetlemisel, eelkõige seetõttu, et rikuti hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust ning alandati kaebajate inimväärikust ja rikuti nende õigust tervisele, ohutusele ja väärikusele kohastele töötingimustele. Kuna ametisse nimetav asutus jättis kahju hüvitamise taotluse käiguta, esitasid hagejad 23. mail 2018 selle vaikiva tagasilükkamise otsuse peale kaebuse, mille peasekretär kui ametisse nimetav isik 12. septembril 2018 rahuldamata jättis.

Hagi põhjenduseks väitsid hagejad eelkõige, et neil on tekkinud mittevaraline kahju, mille suuruseks hindavad nad ex æquo et bono 192 000 eurot, kuna ametisse nimetav asutus ei võtnud nende abitaotlusele vastamiseks õigeaegselt kohaseid meetmeid ega taganud neile Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 31 kooskõlas olevaid töötingimusi. Hagejad leidsid, et ametisse nimetava asutuse talituste passiivsuse tõttu sai osakonnajuhataja alandada nende väärikust, kahjustada nende isikuvabadusi ning nende kehalist ja vaimset puutumatust. Lisaks sellele ei järginud ametisse nimetav asutus haldusuurimist läbi viies mõistliku menetlusaja põhimõtet. Ta ei viinud nõuetekohaselt läbi ka osakonnajuhataja suhtes algatatud distsiplinaarmenetlust ega määranud viimasele õigeaegselt distsiplinaarkaristust.

Lahendades hüvitise väljamõistmiseks esitatud hagi, milles eelkõige käsitleti tingimusi, mida psühholoogilise ahistamise tõttu esitatud abitaotluse menetlemisel tuleb täita, tuli Üldkohtul täpsustada kohustusi, mis lasuvad ametisse nimetaval asutusel abistamiskohustuse esinemise korral, ja samuti mõistliku menetlusaja põhimõtet.

Kõigepealt tuletas Üldkohus meelde, et psühholoogilise ahistamisega tekitatud mittevaraline kahju ei kuulu iseenesest hüvitamisele. Kannatanu peab nimelt esitama ahistaja vastu hagi liikmesriigi kohtule, ning üksnes juhul, kui see hagi ei anna tulemusi, saab ta pöörduda ametisse nimetava asutuse poole, et täiendavalt rakendada viimase solidaarset vastutust personalieeskirjade artikli 24 teise lõigu alusel. Kuna hagejate sellist riigisisesele kohtule esitatud kahju hüvitamise hagi ei ole enne praegust menetlust rahuldamata jäetud, tuleb mittevaralist kahju puudutavad hüvitisenõuded nende ennatlikkuse tõttu rahuldamata jätta.

Kuivõrd hagejad esitasid kõigepealt rikkumisteate ja seejärel abitaotluse, rõhutas Üldkohus, et ametnik või teenistuja, kellele saavad teatavaks asjaolud, mille puhul võib olla tegemist psühholoogilise ahistamisega personalieeskirjade artikli 12a tähenduses, võib sellest teatada oma vahetule ülemusele personalieeskirjade artiklis 22a sätestatud menetluse kohaselt. Käesolevas asjas kõne all oleva juhtumi puhul märgib Üldkohus, et hagejad ei soovinudki teatada personalieeskirjade artikli 12a rikkumisest, vaid ainult konkursse puudutavate sätete rikkumisest osakonnajuhata poolt. Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et ametisse nimetav asutus ei pidanud käsitama rikkumisteadet abitaotlusena. Analoogiliselt leiab Üldkohus, et kuigi hagejad avaldasid institutsiooni meditsiiniteenistusele oma töötingimustega seotud tundmused, ei pidanud meditsiiniteenistus, kelle poole sellega seoses ametlikult ei pöördutud, ise psühholoogilise ahistamise juhtumi osas haldusuurimist algatama.

Seevastu juhul, kui esitatakse abitaotlus ja sellega koos piisavalt prima facie tõendeid väidetavate asjaolude kohta, on ametisse nimetav asutus kohustatud tegutsema nõutava kiirusega. Eelkõige peab ta igal juhul algatama haldusuurimise, omamata sellega seoses kaalutlusõigust, et selgitada välja faktilised asjaolud ja toimida nendest lähtuvalt, võttes vajalikud meetmed, näiteks algatama distsiplinaarmenetluse kahtluse alla seatud isiku suhtes, kui administratsioon tuvastab haldusmenetluse tulemusel, et aset on leidnud psühholoogiline ahistamine.

Käesoleval juhul leiab Üldkohus, et parlamendi ametisse nimetav asutus ei tegutsenud vajaliku kiirusega, sest ta ootas haldusuurimise algatamisega kaks kuud ja sellest hagejatele teatamisega veel ühe kuu. Ühtlasi oleks ta pidanud kohaldama abitaotluses osutatud osakonnajuhataja suhtes täieliku eemaldamise meedet, võttes arvesse, et peaaegu kõik osakonna töötajad leidsid, et osakonnajuhataja rikkus oma käitumisega personalieeskirjade artiklit 12a. Ametisse nimetav asutus lubas aga osakonnajuhatajal haldusuurimise ajal osakonna töös teatavates küsimustes siiski osaleda ja pidas temaga nõu hagejate hindamise üle, mistõttu ta rikkus ka personalieeskirjade artiklit 24.

Personalieeskirjade artiklit 24 on lisaks rikutud ka sellega, et ametisse nimetav asutus jättis käesoleval juhul hagejad teavitamata haldusuurimise tulemustest, ei edastanud neile uurimisaruandeid ega teavitanud neid distsiplinaarmenetluse algatamisest osakonnajuhataja vastu ega sellest, mis liiki ja kui raske karistus talle distsiplinaarkaristuse tulemusel määrati.

Üldkohus tõdeb ka, et abitaotluse läbivaatamiseks toimunud haldusmenetlus, milleks kulus ligi kaks aastat, rikkus mõistliku menetlusaja põhimõtet.

Seetõttu mõistis ta parlamendilt hagejate kasuks välja kokku 36000 eurot, mis kuulub nende vahel jagamisele ja millele lisandub intress Euroopa Keskpanga kehtestatud määras, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.