Kohtuasi C‑269/18 PPU

Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie

versus

C

ning

J ja S

versus

Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Raad van State (Madalmaad))

Eelotsusetaotlus – Eelotsuse kiirmenetlus – Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühised nõuded – Direktiiv 2013/32/EL – Artikli 46 lõiked 6 ja 8 – Ilmselgelt põhjendamatu rahvusvahelise kaitse taotlus – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Luba jääda liikmesriigi territooriumile – Direktiiv 2008/115/EÜ – Artiklid 2, 3 ja 15 – Ebaseaduslik riigis viibimine – Kinnipidamine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (esimene koda), 5. juuli 2018. aasta määrus

1. Eelotsuse küsimused – Eelotsuse kiirmenetlus – Tingimused – Isik, kellelt on võetud vabadus – Kohtuvaidluse lahend, mis võib seda vabadusepiirangut mõjutada

   (Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 23a; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 107)

2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Isikuline kohaldamisala – Rahvusvahelise kaitse taotleja, kelle taotlus on esimese astme menetluses rahuldamata jäetud – Hõlmamine – Luba jääda liikmesriigi territooriumile kuni selle rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse lahendamiseni – Mõju puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikli 3 punkt 2 ja artikli 6 lõiked 4 ja 6)

3. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmine ilmselge põhjendamatuse tõttu – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Automaatselt peatavat mõju puudumine – Menetlus, mille eesmärk on otsustada, kas taotleja saab jääda liikmesriigi territooriumile kuni selle rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse lahendamiseni – Luba jääda liikmesriigi territooriumile selle menetluse toimunise ajaks – Kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil direktiivi 2008/11 tähenduses – Lubamatus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikkel 15; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikli 32 lõige 2 ja artikli 46 lõiked 5, 6 ja 8)

1.  Vt määruse tekst.

   (vt punktid 36–39)

2.  On tõsi, et Euroopa Kohus asus 30. mai 2013. aasta kohtuotsuse Arslan (C‑534/11, EU:C:2013:343) punktides 47 ja 49 seisukohale, et luba jääda riiki selleks, et kasutada rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise otsuse suhtes tõhusat õiguskaitsevahendit, takistab direktiivi 2008/115 kohaldamist selle taotluse esitanud kolmanda riigi kodaniku suhtes kuni ajani, mil selgub taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse tulemus (19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Gnandi, C‑181/16, EU:C:2018:465, punkt 43). Sellest kohtuotsusest ei saa siiski tuletada, et niisugune riiki jäämise luba ei võimalda teha järeldust, et alates rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmisest – ja välja arvatud juhul, kui on olemas käesolevas riigis elamise õigus või elamisluba – muutub huvitatud isiku riigis viibimine ebaseaduslikuks direktiivi 2008/115 tähenduses. Vastupidi, vähemalt juhul, kui kolmanda riigi kodanikule ei ole antud riigis elamise õigust või elamisluba, millele osutatakse direktiivi 2008/115 artikli 6 lõikes 4, viibib ta riigis ebaseaduslikult direktiivi 2008/115 tähenduses alates hetkest, mil vastutav asutus jättis tema rahvusvahelise kaitse taotluse esimese astme menetluses rahuldamata, ja seda sõltumata sellest, et on olemas luba jääda riiki kuni rahuldamata jätmise üle otsuse tegemiseni (19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Gnandi, C‑181/16, EU:C:2018:465, punktid 44 ja 59).

   Huvitatud isiku suhtes võib seega põhimõtteliselt teha tagasisaatmisotsuse alates rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmisest või kumuleeruvalt koos sellega samas haldusaktis (vt selle kohta 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Gnandi, C‑181/16, EU:C:2018:465, punkt 59).

   (vt punktid 46–48)

3.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastolus see, kui kolmanda riigi kodanik, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse on pädev haldusasutus esimese astme menetluses ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätnud, peetakse tema väljasaatmise eesmärgil kinni, kuivõrd direktiivi 2013/32 artikli 46 lõigete 6 ja 8 kohaselt on taotlejal seaduslik õigus jääda sellesse liikmesriiki kuni lahendatakse tema kaebus, mis puudutab tema õigust jääda sellesse riiki kuni rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse lahendamiseni.

   Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile tähendab, et peatuma peavad kõik tagasisaatmisotsuse õiguslikud tagajärjed, mistõttu huvitatud isikut ei saa sellel ajavahemikul tema väljasaatmise eesmärgil direktiivi 2018/115 artikli 15 alusel kinni pidada, sest tal on lubatud jääda asjasse puutuva liikmesriigi territooriumile (vt selle kohta 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Gnandi, C‑181/16, EU:C:2018:465, punkt 62). Sama kehtib ka kolmanda riigi kodaniku kohta, kelle rahvusvahelise kaitse taotlus on direktiivi 2013/32 artikli 32 lõike 2 alusel ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata jäetud.

   On tõsi, et direktiivi 2013/32 artikli 46 lõigetest 5 ja 6 tuleneb, et sellisel juhul ei ole huvitatud isikul automaatset õigust jääda asjasse puutuva liikmesriigi territooriumile kuni tema kaebuse tulemuse selgumiseni. Sellegipoolest peab huvitatud isik vastavalt nimetatud direktiivi artikli 46 lõike 6 viimases lõigus toodud nõuetele saama pöörduda kohtusse, kes otsustab, kas isik võib jääda liikmesriigi territooriumile kuni tema kaebuse sisulise lahendamiseni. Sama direktiivi artikli 46 lõikes 8 on ette nähtud, et liikmesriik peab lubama taotlejal jääda oma territooriumile kuni lõpeb menetlus, mille käigus tehakse otsus selle kohta, kas ta võib riiki jääda.

   Kõigest eelnevast tuleneb, et kolmanda riigi kodanikku, kelle rahvusvahelise kaitse taotlus on ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata jäetud, ei tohi selle rahuldamata jätmise otsuse peale kaebuse esitamise tähtaja jooksul direktiivi 2018/115 artikli 15 alusel kinni pidada. Huvitatud isikut ei tohi viidatud artikli alusel kinni pidada ka juhul, kui selline kaebus esitatakse, sest sel juhul on tal õigus jääda asjasse puutuva riigi territooriumile direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 8 alusel.

   (vt punktid 51–55 ja resolutsioon)